Riik teatavasti on seadusega sõnastanud, et aastal 2030 peab 100 protsenti Eesti aasta keskmisest elektritarbimisest olema kaetud meil Eestis kaetud taastuvelektriga ehk siis peamiselt tuulest ja päikesest toodetud elektriga. Aga küsin teie käest kohe selle põhilise kriitilise küsimuse ära: kust tuleb elekter siis, kui päike ei paista ja tuul ei puhu ehk siis näiteks kahel hästi külmal ja tuuleta talvenädalal?

Varustuskindlus on äärmiselt oluline. Me ei saa teha sellist energiasüsteemi, millega meil ei oleks võimalik tarbida soovitud ajal mõistliku hinnaga keskkonnasõbralikku energiat. Nii et see on igas süsteemis äärmiselt tähtis.

Aga siin on kaks aspekti. Esimene aspekt on selles, et me peame kõigepealt viima miinimumini selle aja, millal selliseid tasakaalustavaid võimsusi on üldse vaja. Seda me saame teha, rajades selliseid tootmisvõimsusi, mis töötavad just kõige rohkem sellel ajal, kui me kõige rohkem energiat tarbime. Ja see on oma olemasolult hästi lihtne sellepärast, et me suurema osa elektrist ja ka soojusest tarbime just talvisel perioodil ja sellel ajal näiteks päikesest liiga palju abi ei ole. Samamoodi me ju kõik teame, et merel on tuul stabiilsem kui maismaal. Ehk kui me kõike seda arvesse võtame, siis me tegelikult saame koostada sellise tootmisportfelli, millega me ei räägi sugugi nädalatest, mida on vaja katta, vaid me räägime ikkagi vaid mõnest päevast. See on esimene pool.

Ja teine küsimus on on see, kuidas siis seda aega katta, kui me oleme selle miinimumini suutnud juba viia. Eesti on osa Põhjamaade energiasüsteemist, kus on väga märkimisväärne hüdroenergia potentsiaal, nii et praktikas, ma arvan, et suur osa ka sellest vajadusest kaetakse välisühenduste kaudu, aga sellele ei saa lootma jääda. Me ei saa teha sellist süsteemi, et meil ei ole oma kodumaiseid reserve, tootmisvõimsusi, nii et kindlasti rajatakse need ka nii, et need tasakaalustavad võimsused, mis kütust seal kasutatakse, see nüüd sõltub erinevatest valikutest ja ka see muutub üha taastuvamaks sellepärast, et on ta siis vesinik, on ta siis vesinikust toodetud metaan, on ta siis biometaan, et neid valikuid tegelikult on mitmeid.

Utilitas, ma vaatasin teie kodulehelt, 2022. aastal tootis 2300 gigavatt-tundi energiat, millest 1900 gigavatt-tundi oli soojus ja 400 gigavatt-tundi elekter. Millal tõuseb Utilitase elektritoodang Eestis mööda soojusenergia tootmisest? On teil selline siht?

Eesti on põhjamaine riik, poole energiast me tarbime soojusena, veerand elektrina ja veerand transpordis, nii et soojus on jätkuvalt oluline nii täna, homme kui ka tulevikus. Nii et see, et me toodame suures koguses taastuvat soojusenergiat, on jätkuvalt äärmiselt oluline. Samas elekter muutub üha tähtsamaks, nii et sel aastal me nüüd rajasime kaks tuuleparki – Saarde tuulepark ja Aseriaru. Sellega meie taastuvelektri tootmisvõimsus juba suureneb kolmandiku võrra. Ja meie selline lühema aja eesmärk on aastaks 2026 saada ka töösse 600 megavatti tuuleenergia tootmisvõimsusi, nii et sellega tõesti ka prognoositav elektritoodang juba ületab meie soojusenergia toodangut.

Kui veel korraks soojuse tootmisel peatuda, kas me võime öelda, et Eestil ja ka Utilitasel ettevõttena ei ole probleeme taastuvenergia eesmärkide ja kliimaeesmärkide täitmisel just selle soojuse tootmise puhul, sest me oleme fossiilkütuste asemel juba praegu väga ulatuslikult kasutusele võtnud biomassi ehk siis hakkepuidu? Või kas võib ka siin probleeme tekkida arvestades, et Euroopa Liidu tasandil on hakatud biomassi kasutamisse ja taastuvallikana arvestamisse suhtuma kriitilisemalt?

Biomassi kasutamise jätkusuutlikkus on äärmiselt oluline. Siin on kaks aspekti. Esimene on see, et me peame olema kindlad, et me hangime ainult sellist biomassi, mis on kogutud sellistelt aladelt, mis taasmetsastatakse, mis ei ole kaitsealad ja nii edasi. Selleks on kõik 100 protsenti Utilitase poolt kasutatud biomass pärit sertifitseeritud tarnijatelt.

Teine aspekt on tõhusus. Kui me räägime biomassi kasutamisest energeetikas, kui me toome näiteks, et seda kasutada näiteks ainult sellises elektrijaamas, mis on linnadest kaugel ja milles elektritootmisel tekkinud soojust ei ole võimalik ära kasutada, siis selle kasutegur on umbes 30-35 protsenti. Meie koostootmisjaamades elektri kaasproduktina tekkiv soojus on võimalik ära kasutada linnade kütmiseks ehk kasutegur on seal pea 100 protsenti. Ehk me saame samast kütusest 2,5 kuni kolm korda rohkem energiat kätte. Ma arvan, et see diskussioon biomassi kasutamise üle jätkub, biomassil kindlasti on roll ka tulevikus Eesti energia ja Euroopa energiamaastikus, aga just selliselt, kui ta on kasutatud tõhusates lahendustes, just sellistes nagu nagu meie need kaugküttesüsteemidega seotud lahendused on.

Aga kas juba töötate tulevikulahendustega, mis ei ole sõltuvad biomassist, aga on siis CO2 neutraalsed?

Me näeme, et üha rohkem tuleb elektrifitseerimine ka soojusmajandusse sisse sellepärast, et need väljakutsed, mis on majanduse dekarboniseerimisel või kogu energiasüsteemi dekarboniseerimisel, seda on kõige lihtsam lahendada just nii, et vaadates nii elektrit, soojust kui ka transporti koos. Jah, me oleme täna töötamas selle nimel, et lisada suuri tööstuslikke soojuspumpasid, mis töötavad reovee ja merevee peal, oma tootmisportfelli. Ja ka vaatame muid selliseid lahendusi, mis töötaks või toimiks nende kahe sektori koostöös.

Ma soovin teie kui ühe Eesti energeetikaturul osaleva eraettevõte peal testida mõningaid plaane, mis praegu riigi tasandil on aruteluks, mille riik on meie energeetika tulevikule mõeldes ja tulevikku suunata soovides välja käinud aruteluks. Kuidas teie hindade seda plaani, mis riigil ja Eleringil on, et hankida elektritarbijate raha eest strateegiline reserv, mis ei osale turul ja siis veel lisaks viia aastal 2028 või 2029 läbi eraldi hange ka ühe täiesti uue juhitava elektrijaama turule toomiseks 200-300 megavati tootmisvõimsuse ulatuses? On see vajalik meie varustuskindluse tagamiseks või on see liigne riigipoolne turule sekkumine ja turu solkimine, eraettevõtluselt initsiatiivi võimaluse käest võtmine?

Ma arvan, et siin me peame vaatama Euroopa turudisaini, et Euroopa elektriturg on selliselt disainitud, et ta toimib hästi olemasolevate tootmisseadmete võimsuste jagamisel, et kes on juba oma tootmisvõimsuse valmis ehitanud, kes siis ühel või teisel tunnil tegelikult elektrit toodab. Aga see elektrituru disain ei toimi kuidagi uute jaamade rajamisel, nii et selle tõttu ongi selliseid riiklikud täiendavad hinnagarantii meetmed vajalikud, sest vastasel korral lihtsalt elektriturul tehaksegi pakkumisi muutuvkulude baasilt ja seda kapitalikulu ei ole võimalik tagasi teenida. Nii et iseenesest, jah ja kuna me oleme ju tõdenud, et meil peab olema kodumaist reservvõimsust, siis nende rajamiseks on sellised meetmed üldiselt mõistlikud.

Riigile kuuluv Eesti Energia kavandab Narva uue gaasil ja vesinikul töötava juhitava elektrijaama rajamist. Kas ka Utilitase plaanide hulka kuulub samuti mõne võrreldavas tootmismahus juhitava võimsusega elektrijaama, näiteks gaasi või vesinikuelektrijaama rajamine?

See, et nüüd ühte turuosalist riik niimoodi plaanib abistada, see tuli tegelikult üllatusena. Loomulikult on meie majas ja ma arvan, et ka paljude teiste majades on sellised arutelud olnud, et kuna see vajadus selliste tootmisvõimsuste järgi on olemas ja me eeldame, et ka neid mingil hetkel siis hangitakse nagu me just enne rääkisime, siis jah meil on need plaanid on olemas ka, aga selgelt, kui ühelt poolt tuleb otse nii-öelda riiklik tugi aktsiakapitali laienduse teel 114 miljonit eurot, siis selle vastu on nagu tegelikult raske raske konkureerida.

Nii. Kui riik ei laiendaks Eesti Energia aktsiakapitali ja ei toetaks seeläbi Eesti Energiat, kas siis Utilitas pigem oleks valmis ise rajama sarnastele kriteeriumitele vastava kiirelt käivitatava juhitava elektrijaama?

Ma arvan, et kokkuvõttes on neid kiirelt käivitatavaid juhitavaid elektrijaamu vaja rohkem kui see, millest me siin praegu räägime ja ma arvan, et selles osas eeldatavasti tehakse ka mingi nii-öelda konkurss, kus siis töötatakse välja need vastavad tugimeetmed, mille vastu seda oleks võimalik ehitada. Ma arvan, et meie ja neid huvilisi on mitmeid, kes seal osaleksid.

Nii, aga mis see teie plaan on, kuhu te tahate ehitada?

Meil on samamoodi usk sellesse, et nii-öelda sealt kaasproduktina tekkiv soojus oleks ka võimalik ära kasutada, nii et eks ta siin ilmselt Tallinna kandis kuskil oleks.

Nii aga räägime nüüd teistest taastuvenergia aruteludest. Kliimaministeerium tõi 11. oktoobril diskussiooniks välja kava tõsta taastuvenergial põhinevate elektrijaamade turule toomiseks vähempakkumise ulatust kuuele teravatt-tunnile ja sellele uue disainiga toetusele kvalifitseeruks tulevikus nii maismaatuulepargid, hübriidpargid kui ka meretuulepargid. Kohustus oleks anda toodangut hiljemalt aastal 2030. See skeem kehtiks 10 aastat koos ajas väheneva hinnapõranda ja laega. Utillitase esindaja Rene Tammist ütles toona kohe oktoobris peale selle riigiplaani avalikustamist, et see skeem ei ole hea ja see ei sobi meretuuleparkide arendamiseks Eestis. Te saatsite kliimaministeeriumile ka ka kirja 25. oktoobril, mis on avalikult dokumendiregistris näha. Ligi kaks kuud on nüüd tänaseks möödunud. Kas te näete, et kliimaministeeriumi ametnikud ja ka poliitiline tasand on arutelude käigus Utilitase ettepanekuid ja kriitikat võtnud kuulda?

No see kiri, mis me saatsime, eks ta võttis kokku meie nagu praktikutena, selle, mida me igapäevaselt praktikutena teame. Et mis on võimalused, millised on ka maailma tavad nende võimalike toetusmeetmete või garantiimeetmete kohta, kuidas on võimalik uusi tootmisvõimsus siia turule saada. See üks esimesi plokke, mida me seal puudutasime, oli see, et me arvame, et tegelikult on Eestis vaja rohkem elektrit kui nende tänastes prognoosides.

Mulle tundub, et teid võetigi kuulda. Eleringi värske raport, kui varem Eesti riik prognoosis, et tarbimine on 9,4 teravatt-tundi aastal 2030, siis Elering uues raportis tõstis selle prognoosi 10,3 teravatt-tunni tasemele. Teid võeti kuulda?

Ma arvan, et me peame vaatama oma naabrite poole ja vaatama, mida tegelikult ütlevad selged numbrid. Täna Eesti tarbib miljoni inimese kohta kaks korda vähem elektrit kui soomlased-rootslased, kolm ja pool korda vähem elektrit kui norralased. Ehk kui me teeks kas või oleks oma põhjanaabrite tasemel, meie tarbimine ei oleks mitte 10 teravatt-tundi, vaid meie tarbimine oleks 20 teravatt-tundi kohe. Ja sealt edasi ka nemad prognoosivad kõik 30 kuni 50 protsenti tarbimise kasvu järgmise kümnendi jooksul. Nii et ma arvan, et tegelik pilt on ikkagi midagi hoopis muud. Ja loomulikult see tarbimine, ega siis need eraisikud seal ju oluliselt rohkem ei tarbi, see on tegelikult tööstus, kes tarbib rohkem. Ja tööstus, see tähendab töökohti, tööstus, see tähendab riiklikke makse, see tähendab rohkem maksutulusid.

Me oleme ju täna ikkagi situatsioonis, kus Eesti keskmine palk on Soomega võrreldes umbes kaks korda madalam. See on sama sama suurusjärk nagu meil on väiksem elektritarbimine. Nemad oskavad selle tööle panna. Meie seesama prognoos seal peegeldab seda, et meil ei ole seda ambitsiooni tegelikult elektrit enda majanduse heaks tööle panna. Aga see peaks olema.

Eesti energeetikapoliitikat aastaid kujundanud energeetika asekantsler Timo Tatar on ju seisukohal, et Eesti suudab 100 protsenti taastuvelektri eesmärgi katta ka maismaatuuleparkidega ja seega ei ole põhjendatud eraldi meretuuleparkide rajamiseks toetusskeemi väljatöötamine, sest see oleks meie Eesti elektritarbijatele ja maksumaksjatele rahaliselt liialt liialt koormav. Ja ka riigiasutused on nüüd järjest saatnud avalikkusele analüüse, millega nad püüavad tõestada, et Eestil on aastaks 2030 planeeritud ja planeerimisel piisavalt projekte, et saaks selle taastuvenergia eesmärgi maismaal ära täita. Kuidas teie näete, kelle huvides selline hoiak on ja mis selle hoiaku tagajärjed on?

Ma arvan, et siin on kaks aspekti, millele tegelikult peaks tähelepanu pöörama. Üks on see, kas see võib-olla on lihtsalt selline müüt, mida on hea ja mugav uskuda, et kui mingi asi tuleb iseenesest täis ja selleks ei ole vaja liiga palju pingutada, siis see on ju selline tore asi, mida me tahaks uskuda kõik. Aga praktikas see tegelikult ei pruugi üldse niimoodi olla.

Aga kõik need analüüsid, mida riigiasutused ka ajakirjanikele postkastidesse saadavad – keskkonnaamet –, kas see on siis müüdiloome, see ei ole siis teaduspõhine, need ei ole tõsised analüüsid?

Praktikuna jälle, meilgi on umbes umbes suurusjärk 2000 megavatti teoreetilisi maismaatuuleprojekte. Põhjamaade kogemus näitab, just Rootsi spetsialistidega rääkisime, et sellest realiseerub võib-olla 10 protsenti. Seal on hästi palju looduskaitselisi, kaitsetehnilisi ja igasuguseid muid piiranguid, miks neid tegelikult ei ole võimalik realiseerida, nii et paberi peal on neid alati kordades rohkem.

Ja teine pool on see kulu aspekt, et jälle me peame vaatama, millal siis üks või teine allikas tegelikult töötab. Kui me võrdleme näiteks sellist portfelli, et meil on 1000 megavatti meretuulepark ja teiselt poolt on siis näiteks 1000 megavatti maismaatuulepark ja ka siis 1000 megavatti päikesepark sinna juurde, et need on kaks sellist potentsiaalset stsenaariumit. Me oleme nüüd modelleerinud tegelike tuule mõõtmise, tegeliku elektri tarbimise pealt ja jõudnud sinnamaani, et see meretuulepark, kuna mere peal on nii palju stabiilsem tuul, annab just nende neljandas ja esimeses kvartalis 500 gigavatt-tundi rohkem energiat. See on selline energiakogus, mida me peame asendama kas gaasijaamadest, põlevkivijaamadest, fossiilsetest kütustest. Sellepärast need portfellid ei ole võrdväärsed, vaid meretuulepargiga portfell on oluliselt soodsam ka nii-öelda kogu portfelli vaates.

Ma veel eile ka helistasin ministeeriumisse, küsisin, kas riigi esialgu oktoobris välja käidud kavand on diskussioonide käigus olulistes aspektides muutunud, mulle kinnitati, et see ei ole muutunud. Mida see siis tähendab, kui valitsus kinnitab selle plaani taastuvenergia toetusteks kuue teravatt-tunni ulatuses just sellisel kujul nagu see oktoobris välja käidi? Mida see Utillitase jaoks tähendab? Kas Utillitas oma Saare-Liivi tuulepargi jätab siis ehitamata? Selle ehitus enne aastat 2030 ei alga, see toodangut enne aastat 2030 andma ei hakka?

Me just lõpetasime seal välitööd sellel aastal, nii et nüüd kirjutame nende pealt kokku analüüse. Nii et me jätkame sama tempoga keskkonnamõju hindamistega ja muude planeerimistöödega, et see võimalus meretuulepargi potentsiaali kasutada Eesti eesmärkide saavutamiseks jätkuvalt oleks olemas. See tõesti eeldab seda, et oleks olemas ka selline rahvusvahelistele praktikatele vastav hinnalae ja hinnapõranda lahendus. Aga tegelikult, kui nüüd aus olla, siis ka maismaatuuleparkide rajamisel ja kõikide uute tootmisvõimsuste rajamisel ikkagi sellest turudisainist tulenevalt on vajalik vaadata, kuidas see hinnagarantii oleks olemas.

Nii aga ikkagi, kui riik ei tagane, kui kehtestab skeemi nii nagu minister on seda raadios ja ka paberil presenteerinud, nagu Timo Tatar on seda paberil ja ka raadios igal pool mujal presenteerinud. Kui riik ei tagane, mida teie siis teete? Kas rohkem tuuleparke Utilitas lähiaastatel ei raja ja ka seda mereparki ei raja?

Me jätkame projekteerimist ja planeerimist nii maismaal kui merel ja ma arvan, et meil on siin mitu projekti ka maismaal, mida me plaanime ehitada. Samamoodi ma usun, et seda tööd on veel erinevad. Ma arvan, et see küsimus või see tõdemus, et Eestil on vaja rohkem elektrit, see tuleb siin ja jõuab ikkagi ka üha rohkem teadvusesse sellepärast, et ma ei näe, milline on see muu alternatiiv, millega Eesti majandus siit praegusest august välja tuua. Ja siis selle tulemusel ma usun, et me jõuame ka kõiki kõiki neid projekte valmis ehitada.

Ikka kolmandat korda küsin, juhul kui riik ei tagane, kui riik jääb endale kindlaks ja teeb nii nagu nad on seni välja käinud, kas siis Utilitase merepark jääb rajamata?

Selline, nii nagu ta praegu on välja pakutud, esimesed variandid, ei ole sobiv skeem, jah, meretuuleparkide rajamiseks.

Nii teine arutelu, mis Eesti riigis suurelt käib. Riigi poolt on lubatud, et lähiajal langetatakse otsus, kas Eesti hakkab tuumariigiks, kas Eesti hakkab arendama tuumaenergeetikat, kas riik loob õigusraamistiku, rajab regulaatorasutuse, kas algatab eriplaneeringu, kas ülikoolides hakatakse riiklikult tuumaspetsialiste koolitama, mis siis omakorda annaks või ei annaks, olenevalt otsusest, kumbapidi otsus tuleb, Sandor Liive juhitavale Fermi Energiale võimaluse siis edasi minna Eestisse tuumaelektrijaama rajamise plaaniga. Kuidas mõjutavad riigi tuumaenergia alased otsused eraettevõtja Utilitas investeerimisotsuseid taastuvenergiavõimsustesse?

Eesti on osa Põhjamaade energiasüsteemist. Kuna me oleme ühendatud ka merealuste kaablitega põhjalaga ja seal on tuumaenergia täiesti olemas, nii et osa meie energiamiksist, seal on tuumal täiesti oma koht olemas.

Kas Eestil on konkurentsieelised siia igal juhul enda tuumajaama rajada, ma arvan, et see on see küsimus, millele peaks üritama tõsiselt vastata, et kas need kulud, mis on nende regulaatorite püstipanekuga ja hiljem, kas see on põhjendatud või mitte. Või siis on mõni teine asi, mis on ikkagi oluliselt päriselt konkurentsieelis, millega peaks tegelema. Kui me räägime seda, et Eesti territoriaalvetes on 10 protsenti Läänemere pindalast, siis võib-olla hoopis peaks vaatama, kuidas eelisarendada meretuuleparke. See ongi alternatiivide küsimus.

Aga lõppkokkuvõttes me peame vaatama, kus on meie konkurentsieelis, me kõik ilmselt ei suuda ikkagi teha ise. Ja me peame vaatama, kuidas me siia põhjala miksi kõige paremini sisse sobituks.

Jällegi üritan teada saada ikkagi, kui riik otsustab panustada maksumaksja raha, et me hakkame tuumariigiks, ja valib selle tee ja ka meie energiaportfellist aastast 2035 või millal iganes vältimatult üks osa on kohapeal toodetud tuumaenergia. Kas see sunnib Utilitast jätma mõned oma taastuvenergia investeeringud ära?

Ütleme, et tänast tehnoloogiat ja ajaraamistiku vaadates, aastaks 2030 meie oskaks panna püsti meretuuleparke, maismaatuuleparke, päikeseparke ja ma arvan, et tekivad ka need tasakaalustavad võimsused. See on kõik tehtav aastaks 2030 ja hiljemalt aastaks 2030.

Et need teised teised alternatiivid ei ole selles ajaraamistikus kindlasti tehtavad ja täna peakski peakski kaaluma, kas meil on tegelikult ruumi oodata nii kaua või mitte. Ja ma arvan, et me tegelikult keerulistel aegadel peame tegutsema, meil on vaja tagada energiajulgeolek. Me ei saa oodata selleks, et oodata sellist sinilindu või et midagi kunagi tuleb.

Arusaadav, aga kas teie tuulepargi tasuvusplaani lööks sassi, kui teie park hakkab tööle aastal 2030 ja näiteks 2035 või 20 38 tuleb siia turule juurde tuumajaam, kas see lööb äriplaani, tasuvusplaani segi?

No tuulepargid on oluliselt konkurentsivõimelisemad kui tuumajaam, selle tõttu ma arvan, et ta ei löö segi. Ma arvan, et pigem on hästi keeruline eeldada seda, et siia lisanduks mõni uus väike võimsus. Aga kunagi sa välistada.

Kas ma resümeerin õigesti: kui ka tuumajaam rajatakse, kuigi see on üsna ebatõenäoline, see ei võta ära investorite soovi rajada Eestisse taastuvenergiavõimsuseid?

Ma arvan, et see risk, millega me täna tegelikult ju tegeleme, on see, et meil on sellised hüpoteetilised lahendused tulevikust, mis lükkavad edasi otsuseid, mida peaks tegema selleks, et minna edasi olemasolevate päriselt kasutatavate lahendustega. See on, ma arvan, selline suurim suurim risk, et neid otsuseid on olemas, aga kui kuskilt terendab mingi müüt, siis kes siis otsustada tahab?

Kolmapäeval lõppes enampakkumine meretuulepargi arendamiseks Liivi 2 merealale. Alguses Utilitas tundis ka huvi, ka riigi Enefit Green tundis huvi, aga viimasel hetkel te loobusite ja lõppringi jäi ainult üks pakkumine, mille tegi Leedu ettevõte Ignitis koos Copenhagen Infrastructure Partnersiga alghinnaga ehk siis 1,7 miljoni euroga. Lühidalt, mis seal juhtus? Miks Utilitas loobus?

Nagu maismaal, ka meres on lihtsalt alasid, mis ei ole hästi sobivad arendamiseks. Me oleme teinud ära uuringud ka selle ala põhjaosas ja tõesti, põhja olukord on selline, et kui üldiselt kasutatakse nelja vundamendi tüüpi tavapäraselt, siis üks nendest teoreetiliselt võiks sinna sobida, aga see jälle ei sobi jääoluoludesse, nii et lihtsalt sinna meretuulepargi rajamine on kas võimatu või ebamõistlikult kallis. Nii et jah, meil selle tõttu ei otsustanud või otsustasime, et seal ei ole mõtet täiendavaid kulutusi uuringutega teha, sest need on väga suured.

Leedukad ilmselt ei teadnud seda?

Raske öelda. Ma arvan, et me oleme selgelt kohalikena oluliselt põhjalikumalt kursis sellega, mis ühe või teise alaga on tehtud ja millised on need väljakutsed tuuleparkide rajamisel.

Riigil on töös, kavas ka Eesti-Läti meretuule ühisprojekt Elwind kus erinevalt sellest Liivi 2 alast riik on lubanud, et teeb ise need vajalikud uuringud ära, nii et keegi pea nii-öelda põrsast kotis ostma, kui eeldatavasti 2026 tuleb see enampakkumine. Kas see Elwindi projekt on parem lahendus?

Ma arvan, et see Elwindi projekt on tegelikult natuke samalaadne asi nagu võib-olla tuumajaam, et ta lihtsalt on tänasest võrgust väga kaugel ja selle võrgu sinna ehitamine on ka väga kallis, et tal kindlasti võib olla rolli selline 2035+ ajaks. Aga teda siin lähemas perspektiivis rajada lihtsalt on äärmiselt keeruline, sest see eeldab väga pika ja ka väga kuluka võrgu väljaehitamist üle Saaremaa ja nii edasi. See lihtsalt võtab nii tohutult aega. Nii et ma arvan, Elwindi kasutamine reaalselt on samamoodi üks müütidest, see lihtsalt lükkab võib-olla otsustamise sellistest reaalsetest alternatiividest hetkel kaugemaks.

Nõndaks aga jõuame intervjuu lõpetuseks tagasi selle vesiniku teema juurde, mis oli ajendiks teid täna siia stuudiosse üldse kutsuda? Vesiniku puhul peamine probleem, nii nagu mina seda näen, on ju ikkagi see, et see vesinikuenergeetika on nõnda kallis. Kui näiteks meretuulepargis toota elektrienergia, salvestada see vesinikuna, siis see vesinik transportida sinna, kus seda saab kasutada, näiteks rongini või bussini või tööstusettevõttesse ja muunda ta seal uuesti elektriks, siis selle ühe kilovatt-tunni või megavatt-tunni energia hind tuleb lihtsalt nii kallis, et miks peaks seda keegi ostma, kui seda elektrit või energiat, mis juhtme kaudu tuleb, on osta märksa odavam kui seda elektrienergiat, mida vahepeal on muudetud vesinikuks, transporditud ja siis taas elektristatud? Seletage palun ära kuulajatele, kuidas te näete, et see roheline vesinik muutuks energiaturul konkurentsivõimeliseks?

Tõsi ta on, et kõik uued tehnoloogiad, mida arendatakse alguses, eeldavad tuge, nad ei ole kohe konkurentsivõimelised sellepärast, et nad ju peavad konkureerima selliste lahendustega, mis on juba ammu välja töötatud ja mille arenduskulud on juba ju kuskil teiste projektidega tagasi teenitud. Samas vesinikul on äärmiselt suur potentsiaal meie energiamajanduses tulevikus ja ta muutub konkurentsivõimeliseks just tehnoloogilise innovatsiooni kaudu ja ta muutub ka mastaabiefekti tulemusel. Ehk et kui me räägime suuremahulistest vesiniku tootmisüksustest, aga me otsime ka energiatõhusust – seesama projekt, mis on meil Tallinnas Väo jaamade kõrval – see energiatõhususe teema on äärmiselt oluline, kui me paneme sinna protsessi elektri ja vee –, need on sisendid vesiniku tootmisel –, siis saame sealt kätte umbes 70 protsenti vesinikuna ja 30 protsenti sellest tavapäraselt on heitsoojus, mis jahutatakse lihtsalt atmosfääri või mõnda veekokku.

Aga kui me toodame seda linnade kõrval, siis kuna see protsess toimub täpselt samamoodi 80-kraadise temperatuuri juures, see on täpselt see temperatuur, mida on võimalik kasutada hoonete kütmiseks, nii et selle asemel, et see 30 protsenti nii-öelda maha visata või kuskil maha jahutada, see on juba energia, mida saab kasutada teises sektoris. Need on ka need lahendused, mida tegelikult otsitakse ja leitakse. Ja teine pool on siis sellest, mis sellest vesinikust edasi saab. Seda tihti ei tarbita hiljem vesinikuna, vaid seda on siis võimalik kasutada nii-öelda vesinikust täiendavate toodetena. Näiteks on ta siis sünteetilised lennukikütused, on ta siis näiteks metaan, mis on sealt toodetud. Neid lahendusi on tegelikult palju rohkem ja neid on juba võimalik ka kasutada salvestamises ja erinevates muudes rakendustes, nii et jah, sellisel juhul juba see pilt muutub hoopis teistsuguseks.

Tuumajaama arendava Fermi Energia juht Kalev Kallemets ütles eile ERR-ile, et odava vesiniku tootmine pole füüsikaliselt võimalik.

Eks ta ju sõltub, seal suur osa sisendist on seesama elektri hind või ütleme, mis ta maksab sellel hetkel, kui seda elektrolüüserit käitada. Ja näiteks tuulepargil muutuvkulu on ju tegelikult null, seal ju sisuliselt sellist nagu jooksvat muutuvkulu ei ole. Nii et on ka neid, neid hetki, kus ongi võimalik kasutada elektri tootmises vesiniku tootmiseks seda perioodi või toota seda sellel ajal, kui elektrit on võrgus rohkem.

Utilitas kaalub, plaanib oma meretuulepargi juurde vesiniku tootmise võimekuse rajamist?

Ma arvan, et see on suur potentsiaal, mis näiteks võiks olla Pärnu maakonnale, kuna me oma kaabliga plaanime maale tulla just Pärnu kandis. Jah, vesiniku tootmine, aga ka just sellest vesinikust nii-öelda täiendavate toodete tootmine võiks olla selline potentsiaal, mida seal tasuks rakendada. Jah, me kindlasti Utilitases kõike seda ei jõua teha, aga ma arvan, et selline suuremahuline elektri tootmise, taastuvelektri tootmise potentsiaal on see, mida sealkandis ka teised teised ettevõtjad kindlasti ära kasutama hakkavad.

See vesiniku täisring, mida eile esitlesite, kus siis Utilitas toodab vesinikku, Alexela rajab kütusejaamad, vesinikujaamad, kust saab vesinikku tankida ja hangitakse ka 30 vesinikuautot, mida Bolt hakkab haldama. Tarmo Kärsna Alexelast ütles raadiouudistele, et vesinik maksab praegu umbes 13 kuni 15 eurot kilogrammi kohta ja sõita saab sellega umbes 100 kilomeetrit. No majanduslikult ei tasu praegu bensiiniautot seega ilmselgelt vesinikuauto vastu vahetada. Kaks korda odavam on laias laastus bensiiniautoga ikkagi sõita, kui arvestada kütusekulu. Aga kui kaua aega läheb, et vesiniku hind langeks sellisele tasemele, et tasuks sõita vesinikuautoga bensiiniauto asemel?

Me ootame siin sellist mastaabiefekti kindlasti, et mida suuremad on, need tootmisüksused, seda konkurentsivõimelisem on hind. Ja teine on see, et ma arvan, et vesinikul on selline suurem rakendus just pikamaa transpordis. See on nüüd võib-olla see kasutusvaldkond, kui me räägime transpordisektoris, kus on oluline, et oleks võimalik suhteliselt kiire tankimine ja suhteliselt pikk maa sõita, aga samas seda ei tehtaks fossiilkütustega. Nii et seal on tal potentsiaal suur ja selle tõttu on äärmiselt hea meel, et ka meie head partnerid rajavad neid kütusejaamu üha enam, et tekiks ka selline üle-Euroopaline võrgustik vesinikutanklatest. Eks ta on selline muna ja kana küsimus, et me ei saa eeldada, et on palju vesinikku tarbivaid autosid, kui ei ole tanklaid ja vastupidi, nii et eks ta on arenev.

Aga ikkagi, millal see vesiniku kilo hind võiks langeda sealt 13-15 euro tasemelt vähemalt kaks korda madalamale?

Ma arvan, et seda me näeme ikkagi ka sellel kümnendil kindlasti. Need tehnoloogilised arendused ja uued protsessid on tulemas.

Praegu rajatakse vesinikutaristut vaid siis, kui seda toetatakse riigi või Euroopa Liidu rahaga. Jällegi, kuidas teie näete, millal võiks investeeringuid vesinikutaristusse hakata tulema, millal need võiksid muutuda äriliselt tasuvaks ilma toetusskeemideta?

See eeldab, jah, mastaabiefekti ja tehnoloogilist arengut. Ma arvan, et nendes mastaapides nagu me praegu räägime, meil seda võimekust ei ole, aga see on ka üks selline oluline aspekt, et miks on äärmiselt hea, et nüüd keskkonnainvesteeringute keskus on neid uusi projekte toetamas, et meil tekib ka Eestis nüüd see potentsiaal ka ülikoolidel uurida, arendada, meil tekib selle vesiniku kasutuselevõtmine või laiamahulise kasutuselevõtmise arenduspotentsiaal. Sest kui meil ei oleks ühtegi tootmisseadet, siis ka vesinik oleks sellisel juhul müüt, millega tegelikult midagi teha ei saa.

Nüüd me oleme selgelt nagu kaardil, kui ka need teised projektid, millest on räägitud, valmis ehitatakse ja sealt on juba võimalik tegelikult teha ära see arendustöö, sealt on võimalik leida efektiivsed lahendused, kuidas seda rakendada.

Vesinikul kindlasti on tuleviku energiamaastikul hästi oluline roll ja Eestil on siin potentsiaal olla ka üheks tegijateks. Me vaatame näiteks põhjanaabrite poole, juba enne sellise võrdluse tegime, siis soomlased on võtnud eesmärgiks toota 10 protsenti Euroopas tarbitavast rohevesinikust. See on selline riiklik suunis ja plaan sinna jõuda, sest nad näevad, et milline see potentsiaal on. Ja see on ka selline viis, kuidas kasutada seda taastuvenergia võimekust, mida me siin järjest rajame.