X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Raoul Lättemäe: võti vastandumiste ületamiseks on lihtsam, kui me arvame

Raoul Lättemäe
Raoul Lättemäe Autor/allikas: Erakogu

Ei ole ju nii keeruline korraks maha istuda, kõigepealt peeglisse vaadata, unustada oma isekad huvid ja patroneerivad nõudmised üksnes teiste vastu ning mõelda kõigepealt sellele, et peame kõrvuti koos edasi elama ka homme ja ülehomme. Kahjuks on oskus teha ühiskonnale tervikuna kasulikke otsuseid halvenenud, kirjutab Raoul Lättemäe.

Eesti ühiskond on langenud vastandumise ja usaldamatuse lõksu, mis on viinud selleni, et kasulike otsuste langetamise oskus ühiskonnas tervikuna on halvenenud. See ei ole viimase aja probleem, see trend on kestnud vähemalt kümmekond aastat ehk alanud ammu enne koroonaviiruse kriisi. Tegu on üleilmse nähtusega, ühiskondi ummikusse ajav polariseerumine on toimunud kogu maailmas.

Sellise trendi põhjuseid on palju, sh sotsiaalmeediaplatvormide toimimisviis, kus tehisaru poolt igale inimesele individuaalselt välja valitud uudisvoog suurendab grupimõtlemist sarnaste huvidega inimeste seas ning tekitab nii väära ettekujutuse oma grupi suurusest ja mõjust ühiskonnas.

Põhjustest olulisem on, kuidas on mõistlik ühiskonnana käituda, et meil kõigil oleks kokkuvõttes parem. Viimane ei nõua terviklikku teadmist vastandumise ja polariseerumise põhjustest, vaid hoopis arusaama põhimõtetest, millest otsuseid tehes lähtuda.

Olukorrad, kus iga osapoole ainult enda huvidest lähtuv isekas käitumine toob ühiskonnale tervikuna kaasa halvema lõpptulemuse, kui oleks saavutatav koostööd ja kompromisse tehes, on majandus- ja sotsiaalteadustes väga hästi teada nn mänguteooriast tuntud "vangide dilemmana". Ka strateegiad, kuidas sellises olukorras saavutada ühiskonnale parim tulemus, on matemaatikud läbi analüüsinud ja need on erialainimestele üldiselt teada.

Paraku on Eesti ühiskond valinud lahendustes tihti vale strateegia, mis viib kõigi jaoks kehvemate lõpptulemusteni.

Mis on "vangide dilemma"?

"Vangide dilemma" kirjeldab olukordi, kus parima tulemuse saavutamiseks on vajalik koostöö ja isekate huvide kõrvalejätmine. Viimane on aga keeruline, kui osapooled ei suuda oma koostööd piisavalt koordineerida või lihtsalt ei usalda üksteist piisavalt. Seda põhjusel, et teise osapoole tagaselja petmine tõotab juhul, kui teine osapool jääb kokkulepet järgima, oluliselt suuremat isiklikku tulu. See toimib küll ainult eeldusel, et teine osapool on sõnapidaja. Kui mõlemad osapooled otsustavad teineteist alt vedada, on lõpptulemus mõlema osapoole jaoks halvem, kui oleks olnud koostööd tehes.

Nime sai see dilemma algse näite järgi, kus kaks vangi on viidud ülekuulamisele ning neil on valik, kas vaikida või teise vangi peale kaevata. Kui nad vaikivad, pääsevad mõlemad üheaastase vangistusega. Kui üks kaebab teise peale, pääseb pealekaebaja vabaks, kuid teine vang saab kolmeaastase vangistuse. Ja kui mõlemad kaebavad teineteise peale, saab kumbki kaheaastase karistuse.

On selge, et vaikimise korral on kahe peale kokku karistus kõige väiksem, kuid mõlemal vangil on väga suur kiusatus teise vangi peale kaevata. Seda nii võimaliku terendava pääsemise tõttu kui ka asjaolu tõttu, et teise vangi pimesi usaldamine teeb haavatavaks: kui teine osapool reedab, siis kannatab see, kes ei reetnud.

Seetõttu on kõige tõenäolisem tulemus, et osapooled reedavad teineteist ja nii saavad vangid kahe peale kokku kõige suurema karistuse. Mis oleks olnud välditav, kui osapooled oleksid riskinud ja teinud koostööd.

Kuidas "vangide dilemmast" väljuda?

"Vangide dilemma" analoogia ühiskonnas, poliitikas ja majanduses esinevate olukordade ning läbirääkimistega on ilmne.

Kui igaüks lähtub oma isekatest huvidest ja usaldamatus on suur, domineerib tulemus, mis terviku vaatevinklist on halvim. Siiski on matemaatikud aja jooksul välja töötanud põhimõtted, mis aitavad suunata osapooli tegema koostööle orienteeritud valikuid ja mis tagavad parima ühise huvi.

Hästi lihtsustatult on võti parema tulemuse saavutamiseks tõdemuses, et osapoolte vaheline suhtlus ja koostöö ei ole ühekordne, vaid korduv. Ja viimasest tuleneb oluline põhimõte, millest parema strateegia puhul lähtuda. Olukordades, kus on valida isekast üksikhuvist lähtuva vastaspoole altvedamise või usalduse hoidmise ja koostöö vahel, tuleb mõelda ettenägelikult sellele, et teise osapoolega tuleb kõrvuti koos edasi elada ka homme ja ülehomme.

Asjaolu, et teisele osapoolele tuleb silma vaadata ja temaga koostööd teha ka pärast reetmist, suunab mõlemat osapoolt tegema koostööd. Ehkki see on keeruline, sest eeldab iseenda haavatavaks tegemist ning vastaspoole usaldamist. Aga viimane on vajalik parema homse nimel.

Matemaatilistes simulatsioonides annab pikas perspektiivis kõige parema lõpptulemuse see, kui valdavalt tehakse vastastikust koostööd. Ja juhul kui teine osapool siiski reedab, tuleb seda osapoolt eksimuse eest küll üsna kohe karistada, aga seejärel siiski andestada ja suunduda taas mõlemapoolsele koostööle.

See, mida me praeguses ühiskonnas näeme pea igal pool igapäevase domineeriva strateegiana – usaldamatus, lähtumine kitsast ja isekast üksikhuvist, andestamatus varasemate altvedamiste eest – on "vangide dilemma" matemaatiliste simulatsioonide järgi mõistlik käitumine üksnes kõige viimase sammuna siis, kui kõik lõppeb. Siis, kui on täiesti selge, et ühist homset enam ei tule ehk teist osapoolt kohatakse tõesti viimast korda.

Järeldused Eesti jaoks

Seda kõike vaadates tahaks küsida: kas me tõesti elame nii, nagu meil enam ühist homset ei oleks? Miks me ei suuda teha valikuid pikka aega ette vaadates? Miks me ei tee piisavalt koostööd? Miks ei suuda andestada ega koostööd taastada?

Andestamise ning koostöö ja ühisosa otsimise asemel nõutakse ju raevukalt teise osapoole täielikku taandumist, patroneeritakse ja unustatakse sealjuures täiesti see, et seejärel tuleb ühiselt teineteise kõrval edasi elada ka homme. Mänguteooria ei kinnita, et vastaspoolelt alistumise nõudmine oleks toimiv või parim strateegia. Vastupidi, selline käitumine garanteerib halvema tulemuse.

Ehk me lahendame ühiskonnas "vangide dilemmat" pidevalt halvema strateegia abil, mis toob kaasa halvema lõpptulemuse meie kõigi jaoks. See ei ole kitsalt ühe valdkonna, üksikute erakondade, või üksikute poliitikute probleem, vaid levinud ühiskonnas laiemalt ja puudutab kõiki. Näiteid võib leida kõikjalt ja kasvavalt. Nii poliitikast kui ka erasektorist. Nii opositsioonist kui ka koalitsioonist. Nii riigiasutustest kui ka eraettevõtetest.

Näiteks riigikogus elu ja surma peale toimuv obstruktsioon vs umbusaldushääletused. Koalitsiooni kuuluvate erakondade omavaheline avalik kemplemine, selle asemel et panna valitsusena seljad kokku ja hoida ühist joont.

Vaevalt saaks igapäevatööd tegev inimene oma tööpostil pikalt jätkata, saboteerides kaaskolleege ja soovitades ülemusel minna tsirkusesse klouniks. Siiski näeme taolisi näiteid valitsuse pressikonverentsil.

Või erakondadevaheline patroneeriv ja teisi vaateid välistav retoorika üldiselt. Kompromissitult ja teise osapoole täielikku taandumist nõudvalt. Ka streikivate õpetajate küsimus pole minu meelest mitte niivõrd rahas kui asjaolus, et riik teise osapoolena on õpetajate vaatevinklist andnud lubadusi ning neid murdnud.

Nagu ühist homset ei oleks ning vastanduvaid valijaid esindavad erakonnad ei peaks homme ega ülehomme samas ühiskonnas edasi eksisteerima ka vastaserakonna valijatega. Ehkki tegelikult peame leidma kõigi ühiskonnaliikmete vahel toimiva kooseksisteerimise viisi ning tegema selleks koostööd, looma omavahelist usaldust ja tegema vastastikuseid järeleandmisi.

Muidugi on see raske, kui vaesemad tunnevad end reedetuna rikkamate, rikkamad vaesemate, konservatiivsemad liberaalsemate ja liberaalsemad omakorda konservatiivsemate inimeste poolt. Aga ühiskonnale parima tulemuse tagavad vastastikused järeleandmised ja koostöö.

Sama probleem on ka erasektoris. Kes meist ei oleks mõne Eesti ettevõtte esitatud arvet nähes tundnud, et küsitud hind võtab kliendina igasuguse tahtmise tulevikus üle selle ettevõtte läve astuda, sest arve on maksimaalselt võimalikult suur, suuremgi kui meist jõukamates riikides.

Jällegi, nagu homset ei oleks, mistõttu on ettevõtte eesmärk kogu kasum kohe välja võtta. Pole siis ime, et kliendid eelistavad Eesti ettevõtteid üha vähem, ehkki on selge, et pikaajalisest kliendisuhtest Eesti ettevõtete ja inimeste vahel võidaksid nii ettevõtted kui ka ühiskond lisanduvate töökohtade kaudu tervikuna.

Kuidas edasi?

Mulle tundub, et see kõik ei ole Eestis alati nii olnud. Taasiseseisvumise taastamise järel oma riiki üles ehitades oli vastastikust usaldust ja ühise eesmärgi nimel pingutamist oluliselt rohkem. Eesti asja ajades üksteist ei reedetud, vaid julgeti usaldada.

Võib-olla on just see, et toona suutsime "vangide dilemma" lahendada ühiskondlikult optimaalsel viisil, olnud meie kunagise edu alus. On ju maailmas väga vähe riike, mis on sarnaselt Eestiga nii jõudsalt jõukamatele riikidele järele jõudnud, sest valdavalt on sarnastes olukordades riikides ühiskondlik kasu taandunud isekatest üksikhuvidest lähtuvate kemplemiste ees.

Võib-olla aitasid meid toona just need kaks olulist väärtust, mis praegu on tagaplaanile surutud: usk paremasse homsesse vabas Eestis ja aus usaldus ühise eesmärgi nimel. See aitas meil ühise Eesti asja nimel seljad kokku panna.

Mujal maailmas on mõistagi sarnased probleemid. Näiteid ei pea kaugelt otsima. Nii Donald Trumpi toetajate vaade Ameerikale kui ka Vladimir Putini Venemaa olukord annavad ilmselget tunnistust isekatest üksikhuvidest, mille tõttu kaotavad kõik, kaasa arvatud Ameerika ja Venemaa.

Aga olgu muu maailmaga kuidas on. Minu meelest on Eestil piisavalt arukust ja potentsiaali käituda mõistlikumalt. Meil ei ole ühtegi usutavat põhjust, miks mitte rakendada "vangide dilemma" parimat strateegiat.

Ei ole ju nii keeruline korraks maha istuda, kõigepealt peeglisse vaadata, unustada oma isekad huvid ja patroneerivad nõudmised üksnes teiste vastu ning mõelda kõigepealt sellele, et peame kõrvuti koos edasi elama ka homme ja ülehomme. Ja siis endalt küsida, mida meil kõigil oleks kõige enam vaja, mille nimel asuda koostööd tegema. Ja kuidas õppida taas ausat ja usalduslikku koostööd tegema nii, et meil ühiskonnana oleks homme kindlasti parem. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: