X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jaan Lahe: jõuludel on ka üldinimlik tähendus

Jaan Lahe
Jaan Lahe Autor/allikas: Tiiiu Pikkur / Eesti Kirik

Kristlik sõnum, mida kuulutatakse igal jõuluõhtul, on vorminud ja kujundanud õhtumaist kultuuri ja raske on mõista seda kultuuri süvitsi, kui me ei mõista kristlust, kirjutab Jaan Lahe.

Keskmise eestlase jaoks ei ole jõulud usupühad. Kuigi jõuluõhtul lähevad kirikusse tihti needki, kes muul ajal sinna ei satu, tähistavad paljud eestlased jõule mitte kirikus, vaid kodus, pere- või sõprade ringis. Nende jaoks on see loomulik, sest pole ju jõulud mitte ainult kristlikud, vaid on ka rahvakalendri pühad, mis ühendavad meid meie esivanematega.

Lisaks on jõuludel ka üldinimlik tähendus, olgu selleks siis rahu inimeste vahel (mis praegusel ajal, kui Euroopas käib sõda, võiks olla eriti oluline) või teineteisest hoolimine. Pole juhus, et erinevad heategevuskampaaniad toimuvad just jõuluajal ja et siis on ka inimeste süda rohkem avatud abivajajatele, olgu nendeks inimesed või loomad. Kuid isegi need, kes ennast kristlasteks ei pea ja kirikus ei käi, teavad hästi, et jõulud on ka kristlikud pühad ja seepärast on igati kohane rääkida usuasjadest just jõuluajal.

Kristlik sõnum

Jõuluõhtul meenutavad kristlased Jeesuse sündi. Me ei tea tema tegelikku sünnikuupäeva ega isegi -aastat, kuid selles ei ole midagi iseäralikku, sest me ei tea enamiku tuntud vanaaja inimeste täpset sünniaega. Ometi ei kahtle ka kõige skeptilisemad teadlased, et 1. sajandil elas Juudamaal Jeesuse nimeline õpetaja, kelle isik ja tegevus andis impulsi uue usundi tekkimiseks.

Kuigi ristiusk peab oluliseks Jeesuse ajaloolist olemasolu, ei ole pelgalt selle tunnistamine veel kristlik usk. Kristlased näevad Jeesuses mitte lihtsalt ühte suurt õpetajat või imetegijat, vaid inimkonna Lunastajat.

"Kirikukeelne" sõna "lunastus" tähendab inimese vabanemist kõigest, mis teda rõhub ja lõhub, moonutab ja madaldab ja mis ei lase tal olla tõeliselt tema ise ehk selline, nagu ta olla võiks ja oma südame sügavaimas põhja ka olla tahaks. See tähendab inimese vaimset vabanemist ja saamist n-ö paremaks versiooniks iseendast. Ja olgem ausad, kes seda ei sooviks. Taoline vabanemine on eesmärgiks paljudes usundites, kuid igatsus selle järgi ei piirdu ilmselt vaid usunditega, vaid on üldinimlik.

Lunastust on sageli raske uskuda, sest meie igapäevane tegelikkus näib sellele vastu rääkivat. Näeme headuse asemel kurjust, rahu asemel sõda, armastuse asemel külmust ja hoolimatust. Kuid jõulusõnum ütleb, et et lunastus on võimalik, sest maailma sündis Jeesus, kelles on ühendatud vastandid: jumalik ja inimlik. Tema inimlikkuses on aga ületatud kõik, millest inimene igatseb lunastust ja see on ühendatud harmooniliselt jumalikkusega, mis on kõige oleva nähtamatu alus.

Uskudes, et Jeesuses on "võimatu saanud võimalikuks" (Uku Masing), on võimalik, et võimatu saab võimalikuks ka meie jaoks ning algab meie vaimne transformatsioon, mis viib meid vabanemisele. Umbes nii võiks pisut ebatraditsiooniliselt sõnastada vana traditsioonilist õpetust jumalinimesest Jeesusest, kes sünnib maailma, et lunastada inimesi.

Miks ei jõua jõulusõnum ega kristlik sõnum üldse paljude inimesteni? Ilmselt on sellel palju põhjuseid ja need on sageli väga isiklikud. Üks põhjus, miks jõuluevangeeliumi ei mõisteta, peitub kindlasti selles, et traditsioonilised kristlikud mõiste, nagu "patt", "lunastus", "usk" ja "Jumal", ei kõneta enam paljusid inimesi.

Kristlik sõnum, mida kuulutatakse igal jõuluõhtul, on vorminud ja kujundanud õhtumaist kultuuri ja raske on mõista seda kultuuri süvitsi, kui me ei mõista kristlust. Kuid lisaks kristlusele eksisteerib nii Euroopas kui ka mujal maailmas veel rohkesti teisigi usundeid. Needki on andnud oma panuse tsivilisatsiooni ja kujundanud loendamatute inimeste vaimsust.

19. sajandi teoreetikute (Comte, Marx, Frazer) ennustused, et religioonid surevad välja ja asenduvad teadusega, pole täitunud ja ei näita ka vaatamata sellele, et Euroopas on kirikute positsioon aja jooksul nõrgenenud ja et nende liikmeskond kahaneb, mingeid täitumise märke.

Vajadus leida vastuseid elu viimsetele küsimustele, millega tegelevad usundid, pole kuhugi kadunud ja nõnda on religioonid jäänud suure osa inimkonna jaoks oluliseks kuni praeguseni. Ei saa väita, et usundid ei mõjuta tänapäevast maailma. Et seda mõista, on vaja mõista ka usundeid.

Usundiõpetus

Hiljuti tegi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku valitsuse eesotsas peapiiskopiga ettepaneku korraldada rahvahääletus küsimuses, kas usundiõpetus tuleks muuta kooli põhi- ja gümnaasiumiastmes kohustuslikuks aineks.

Võib-olla ei oleks pidanud kasutama algatuses mõistet "kohustuslik", sest see tekitab alati protesti. Sisuliselt taotleb ju algatus usundiõpetusele lihtsalt paljude teiste ainetega sama, st põhiõppeaine, staatust.

Algatus on tekitanud eriarvamusi ka kiriku sees. On avaldatud kahtlust, kas rahvahääletus on sellise eesmärgi jaoks kohane vahend, kas algatuse tulek kiriku poolt ei mõju katsena kehtestada võimu ühiskonnas ja on ka väidetud, et usundeid saab piisavalt õpetada ajalootundide raames.

Me ei ole ilmselt harjunud otsedemokraatiaga, kuigi Euroopas on riike (nagu Šveits), kus sellel on pikk traditsioon ja kus rahvahääletusi korraldatakse kõikmõeldavates küsimustes. See, et kirik võtab sõna ka küsimustes, mis ei kuulu kitsalt kiriku valdkonda, on Eestis harjumatu, kuid tavaline nn vanas Euroopas.

Võib ka küsida, et mis on "kiriku valdkond". Näiteks on Saksamaal ja Ühendkuningriigis just kirikud need, kes võtavad aktiivselt sõna erinevates ühiskonnaelu puudutavates küsimustes ja pea kogu vanas Euroopas veavad kirikud kui suurimad usulised kogukonnad usundite vahelist dialoogi.

Väites, et usundeid saab piisavalt õpetada ka ajalootundide raames, julgen aga kahelda. Olen õpetanud Tallinna Ülikoolis kursust "Maailma usundid", mida külastab korraga 100-200 üliõpilast, ning teinud seda alates 2007. aastast. Üliõpilaste arv, keda olen eksamineerinud, ületab kindlasti kahe tuhande piiri.

Nagu suurte kursuste puhul on tavaline, on üliõpilaste akadeemiline tase olnud ebaühtlane. Silmatorkav on, et parimad teadmised on olnud sageli neil üliõpilastel, kes on õppinud koolis usundiõpetust. Nad on pidanud vajalikuks seda eraldi ära nimetada ning mõnikord nimetanud ka oma kooli ja õpetaja nime.

Religioon on liiga mitmetahuline ja liiga paljusid inimelu-, ühiskonna- ja kultuurivaldkondi puudutav nähtus, et õppida seda tundma ajaloo õppekava raames, mille mahupiire on juba niigi kokku tõmmatud.

Usundiõpetuse ümber on ka palju arusaamatusi. Nii aetakse pidevalt segi usundiõpetus ja usuõpetus, kuigi neil on põhimõtteline erinevus. Usundiõpetus ei lähtu ühegi usundi veendumustest ega maailmavaatest, vaid vahendab õpilastele ühe teaduse algeid. Selleks teaduseks on religiooniteadus või nagu seda eriti ingliskeelses maailmas nimetatakse, religiooniuuringud.

Usundiõpetus on katusmõiste suurele hulgale erinevatele religioone uurivatele distsipliinidele, nagu seda on näiteks religioonisotsioloogia, mis uurib religiooni kui ühiskondlikku nähtust ja religiooni toimimist ühiskonnas, tehes seda sotsioloogia teooriate ja meetodite abil, religioonipsühholoogia, mis uurib religiooni psüühilisi aspekte, kasutades selleks psühholoogia teooriaid ja meetodeid või religiooni ajalugu, mis uurib religioonide minevikku, kasutades selleks ajalooteaduse teooriaid ja meetodeid.

Usuõpetus seevastu lähtub ühe kindla usundi – Euroopas enamasti kristluse, kuid aina enam ka islami – veendumustest ja -maailmavaatest ning selle eesmärk on mitte jagada pelgalt teadmisi tolle usundi kohta, vaid kasvatada õpilastest õpetatava usundi järgijaid.

Osa usundiõpetuse vastu esitatud vastuväidetest on praktilised, näiteks kuidas see aine mahutada tunniplaani, kust leida piisavalt õpetajaid ja neile palka jne. Kuid jälgides usundiõpetuse teemalist diskussiooni, tajun aina enam, et tahe seda ainet edendada või tahtmatus seda teha on suuresti sõltuv ka väitlejate baashoiakutest ehk vastusest küsimustele, mis on kooli eesmärk ja milliseid tulemusi me hariduselt ootame.

Kui eesmärk on vaid inimese praktiline toimetulek, võiks ju arvestatava osa kooliprogrammis olevatest ainetest tunnistada "tarbetuks tarkuseks" ja on ka neid, kes seda teevad. Kuid kui selleks arendada inimesest mitmekülgset isiksust, avardada tema maailma- ja elutunnetust, õpetada teda mõistma nii maailma kui ka iseennast, ei ole "tarbetud tarkused" enam tarbetud, vaid möödapääsmatult vajalikud.

Olen veendunud, et nendele eesmärkidele aitavad kaasa just sellised ained, nagu seda on psühholoogia, filosoofia ja usundiõpetus. Eriti tõstaksin ma esile viimast. On ju usundid tegelenud läbi aegade maailma ja inimeksistentsi mõtestamisega ning neid tundmata ja mõistmata jääb meile kättesaamatuks oluline osa inimkultuurist, kuid, mis peamine, jääb kättesaamatuks inimeksistentsi mõõde, mida Saksa-Ameerika teoloog Paul Tillich on nimetanud "sügavuseks".

Olen veendunud, et sügavust avastades muutub sügavamaks ja vaimselt rikkamaks ka meie elu ning see eesmärk võiks olla taotlemist väärt. Soovin, et jõulud ei oleks meile ainult aeg hingetõmbeks ja teineteisest rõõmu tundmiseks, vaid ka aeg elu pealispinna all peituva sügavuse märkamiseks ning inimeksistentsi viimse tähenduse üle mõtisklemiseks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: