X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Viilma: EELK ei taha pastorite sissemarssi koolidesse

Foto: Priit Mürk/ERR

Paljude suurte konfliktide taustal on kultuuriline ja usuline konflikt. Et seda mõista, peaksid Eesti inimesed olema paremini ettevalmistatud, ja selleks ongi koolidesse vaja usundiõpetust, rääkis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop Urmas Viilma.

Millised on teie jaoks lõppeva aasta märksõnad?

Eks see aasta on olnud väga paljudele ühesugune. See puudutab teatud väsimust seoses majanduslangusega, seoses pingetega ühiskonnas. Seoses sellega, et me peame tunnistama, et sõda Ukrainas ei ole lõppenud ja pigem valmistatakse meid ette, et peame olema valmis pikemaks sõjaks. Eks see on selline konstantne stressi tekitav olukord kõigi jaoks ja kirik hingab ju samamoodi inimestega kaasa. Aga samal ajal on tulnud ka normaalne igapäevaelu ja me peame oma elu edasi toimetama. Selline see aasta on olnud.

Mismoodi see väsimus, millest rääkisite, kirikus väljendub? Kas inimesed pöörduvad rohkem kiriku poole?

Ma ei oska seda öelda. On muidugi märke sellest, et pandeemiaga seotud kirikust eemale jäämine on siiski lõppenud. Inimesed on tulnud tagasi kirikusse ja on ka täiesti uued inimesed. Me jätkame väga paljudes kogudustes veebiülekandeid - arvan, et suurusjärk võib olla 20 kogudust, kus pühapäevadel ja kirikupühadel on veebiülekanded. Osalejad veebis on anonüümsed ja arv on üsna kõrge. On põhjust arvata, et inimesed, kes veebis jälgivad, ei ole tingimata olnud need, kes kunagi, enne pandeemiat kirikus käisid. Võiks öelda, et on lisandunud inimesi.

Aga see väsimus seoses ka Ukrainas toimuva sõjaga või Venemaa agressiooniga - seda on näha annetustega seoses. Esimesel aastal me kogusime väga palju annetusi ukrainlaste toetuseks. Nii põgenike toetuseks Eestis kui ka saatsime Ukrainasse abi läbi meie partnerkiriku. Enam ei ole näha, et see oleks püsiv Ja oli ka selliseid emotsionaalseid aktsioone. Pandi Ukraina lipp altari peale või kantslisse. Kuhugi märgiti Ukrainaga seotud sõnumid. Nüüd on tekkinud küsimus, et kui kaua need seal siis on. Loomulikult on võimatu täna neid ära võtta. Meie "Eesti Kiriku" ajalehe päises on viide Ukrainale. Aga sellepärast jäi "Eesti Kirik" Peterburi Jaani kogudusele tellimata, sest seal on Ukraina lipp lehe peal.

Kuidas läheb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudustel?

Erinevalt. Kogudused elavad ikka samas rütmis nagu kõik asutused. Samaoodi on kulud kõrged, toimetulek energiahindade tõusuga, mis mõjutas aastapäevad tagasi meid väga palju. Inimeste suutlikkus annetada on langemas. Majanduslikult on ikka keeruline. Aga me vaatame kirikus alati pikka perspektiivi. Me teame, et need ajad mööduvad ja tuleb vastu pidada.

Nii et kogudusi pole plaanis sulgeda?

Meil on väga väikseid kogudusi, kus kogudused on pidanud lõpetama lepinguid. On need siis valve või kindlustus. Et hoida kokku mõnikümmend eurot kuus, sest majanduslikult on väga raske. Ma kardan küll, et me seisame silmitsi lähiaastatel mõne koguduse ühinemisega, aga mitte tingimata koguduse lõpetamisega. Ma arvan, et me peame hakkame kogudusi pikas perspektiivis liitma. Eriti väikestes maakohtades, kust inimesed on ära kolinud. Kui inimesi ei ole, siis on väga raske seal ka kogudust pidada. Kogudus ei ole mitte ainult ilus ja kaunis maja, millel on torn, vaid see on esmajärgus inimesed, kes sinna majja kokku tulevad.

Mis koguduste liitmisel sakraalhoonetest saab?

Tõenäoliselt koguduse liitmine ei tähenda, et jumalateenistuste pidamine regulaarselt lõppeb. See tähendab seda, et koguduse administratiivne juhtimine või koguduse organiseerimine liidetakse mõne naaberkogudusega. Ma arvan, et sellesse hetke, kus kiriku uksi ei avata, sinna on meil pikk maa minna. See puudutab kirikuid, mis on koguduse kirikud. On ju ka väikeseid kabeleid, mille puhul kogudused on siin-seal pidanud neid müüma.

Urmas Viilma. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

EELK kirikukogu valis kolm uut piiskoppi. Mida neilt ootate?

Mina ootan neilt sellist uut jõudu, energiat ja värskeid mõtteid. Tegu on põlvkonnavahetusega kirikus. Kui peapiiskop vahetus üheksa aastat tagasi, siis räägiti ka põlvkonnavahetusest. Aga julgen öelda, et põlvkonnavahetus kiriku juhtimise tasandil toimub alles nüüd, sest senised piiskopid lähevad pensionile. Nüüd on tulemas ka täiesti uued kirikuvalitsuse liikmed. Mitte ainult piiskopid ei vahetu, vaid tulevad uued kirikuvalitsuse liikmed. Ka nemad tulevad nooremast põlvkonnast.

Iga selline muutus juba iseenesest toob värskeid ideid. Ja loomulikult on põhjust meil teha strateegilist planeerimist ja vaadata, millised valdkonnad kiriku elus kõige rohkem abi ja tuge vajavad. Ma arvan, et üks valdkond on kindlasti kontakt noortega, kuidas koguduse liikmete järelkasvu saavutada.

Kas on tulemas ka uusi teemasid, millega võiksid piiskopid või ka kirikuvalitsuse liikmed tegelema hakata?

Üks uus teema, mis on kirikusse jõudnud viimastel aastatel, on kõik see, mis on seotud looduhoiu või loodushoiuga ja keskkonnaga. See on üks teema, millest me ei saa üle ega ümber. Me ei sisene vaidlusse sellelt tasandilt, et kas kliima soojeneb inimtekkeliselt või mitte. Kas inimene on selles süüdi või mitte. Vaid me püüame tegeleda keskkonnahoiuga, loodu hoiuga. Väikestest asjadest peale olgu need siis toidujagamise kapid või taaskasutus või plastiknõudest loobumised. Ehk sellised tillukesed asjad, mis ei nõua väga palju raha, aga vajavad siiski mõtlemist ja planeerimist.

Te olete kohtunud ka kliimaminister Kristen Michaliga. Kas ja milline koostöö oleks võimalik?

Jah, see koostöö jätkub kliimaministeeriumiga. Me oleme esitanud andmeid, mis puudutab meie energiatarbimist kirikute lõikes. See oli kohtumine Eesti Kirikute Nõukogu juhtkonnaga. Mõte on ju see, et mõelda ka päikeseparkidele, kuidas kirikuid kütta, kuidas energia muuta rohelisemaks ja keskkonnasäästlikumaks ka kirikute või ka pastoraatide kütmisel. Siin meil on mõned koostööpunktid. Pluss ka teavitus- inimestega suhtlemine. Näha on, et eestlane on skeptiline nende teemadega seoses. Me oleme valmis olema siin riigile partneriks.

Urmas Viilma. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Milline on praegu riigi ja kiriku suhtlus?

Eks see suhtlemine läks väga pingeliseks seoses perekonnaseaduse muutmisega ja väga kiire muutmisega. Siis me isegi tegime omavahel nalja Eesti Kirikute Nõukogu teiste juhtidega, et me peaks riigikokku sisse kolima, sest meil olid kohtumised iga päev ja kõigi parteide esindajatega. Nüüd on olnud ikkagi suvest peale paus. Meil on endiselt siiski head koostööpunktid sotsiaalministeeriumiga, kui me räägime hingehoiu kaplanaadist. Räägime koostööst just nimelt hingehoiu valdkonnas - olgu siis hoolekandeasutustes, meditsiiniasutustes või ka Ukraina sõjapõgenike hingehoiuga seoses. See koostöö on väga aktiivne ja loodetavasti jätkub.

Mul oli kohtumine ka kaitseminister Hanno Pevkuriga seoses kriiside teemaga. Olen kohtunud ka kaitseväe juhatajaga ja ka Kaitseliidu endise ülemaga. Uue ülemaga ei ole veel jõudnud kohtuda. Meil on neid kokkupuutepunkte ikka väga palju riigiga. Teatud mõttes need kohtumised tekivad siis kalendrisse, kui on midagi aktuaalset midagi päevakorras, sest kõigi aeg on piiratud kaasa arvatud ka ministritel.

Kaitseministriga rääkisite kriisideks valmistumisest. Mida see täpsemalt tähendab?

Küsimus on ju selles, et kui kriis peaks süvenema, on see siis mõni tsiviilkatastroof või kui see peaks olema sõjaline kriis, siis kuidas me toimime kirikute juhtidena? Milliseid sõnumeid me anname oma vaimulikkonnale, oma kaastöötajatele kirikus, kogudustes. Me oleme ju üle maad kattev võrgustik . Mida riik meilt ootab, millist tuge me saaksime siin pakkuda, kuidas olla riigile partneriks. On olnud kohtumised ka päästeameti juhtidega. Samuti PPA juhiga. See kriisi teema on täna see, mis meid kõiki ühendab. Samal ajal on küsimus, kuidas olla valmis ja valmistunud selleks, et kui midagi juhtub, siis me oleks organiseeritult läbi mõelnud kõik selle, kuidas toimida.

Kas olete kohtunud ka haridusministriga usundiõpetuse teemal?

Haridusministriga me ei ole kohtunud. Meile tundub, et see usundiõpetuse teema on niivõrd konstantselt olnud kogu aeg laual, et avalikkuse jaoks tundub, et see on mingisugune aktsioon, mille luterikirik on algatanud. Tegelikult usundiõpetuse küsimus on viimased 30 aastat olnud iga haridusministri laual. Niikaua, kuni tegutses ka EELK ja valitsuse ühiskomisjon, siis oli ka eraldi hariduse alakomisjon, kus see küsimus oli igal kohtumisel aktuaalselt esil ja alakomisjoni juhtis ühelt poolt kiriku esindaja ja teiselt poolt haridusministeeriumi esindaja.

Tegelikult ollakse sellel teemal päris hästi kontaktis olnud, aga meie jaoks ongi küsimus, et miks me petitsiooni tee valisime? Valisime, et tõsta ja aktualiseerida, sest meil on tunne, et tegelikult puudub tahe seda seda küsimust lahendada.

Kui 30 aastat pole seda tahet olnud, miks see peaks praegu tulema?

Maailm ise annab meile märku. Me näeme konflikte, me näeme, kui suurt rolli mängib omal kombel kirik, kui me räägime sellest, mismoodi Venemaa suhtub Ukrainasse. Kogu selle ühtse Venemaa taust, kus ka patriarh Kirill mängib omamoodi suurt rolli ja kus kirikud on pidanud ennast distantseerima ühe kirikujuhi väljaütlemistest.

Me näeme kuidas Iisraeli ja Hamasi konfliktis on taustal ilmaselgelt kultuuriline ja usuline konflikt. Selleks, et kõike seda mõista ja lugeda, mis maailmas toimub, peaksid meie inimesed olema selleks paremini ette valmistatud ja teadmised peaksid olema paremad. Samuti tuleb Eestisse juurde uusi inimesi teistest kultuuridest. Meil on pidev kokkupuude maailma erinevate kultuuride ja religioonidega. Aga meie ei suuda sõnastada, kes me ise oleme ja samal ajal me ei mõista neid inimesi, kes siia tulevad oma kultuurist. On oht hirmul ja eelarvamustel põhinedes konfliktideks. Kui me teaksime rohkem, kui me tunneksime üksteist paremini, siis oleks ka mõistmine suurem.

Kust tuleksid õpetajad?

Päris selge on see, et ka meie ettepanek sisaldab ilmselgelt seda, et õpetajad peavad olema pädevad. Me ei taha teha sellist pastorite sissemarssimist koolidesse, nagu on siin süüdistatud. Me tahame, et need õpetajad oleksid pädevad. Päris selge on see, et isegi kui see idee peaks teostuma nii nagu me ette paneme, et iga kooliastme kohta üks tund nädalas, siis maakoolides ei tule õpetajale täiskoormust. See tähendab, et tegelikult võiks koolitada olemasolevaid õpetajaid ja anda neile lisaerialana vastav pädevus ja nõnda võib ükskõik millise aine õpetaja anda usundiõpetust. Ja selleks ei pea tingimata lootma pastoritele. Kuigi ma olen ise olnud 30 aastat olnud usundiõpetuse õpetaja ja ma arvan, et ma ei ole päris läbi kukkunud. Me oskame haritud inimestena olla ka erapooletud ja õpetada seda, mida ainekava ette näeb.

Urmas Viilma. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Millised vastukajad on tulnud sellele ideele?

On olnud selliseid reaktsioone, kus on ilmselgelt näha, et inimesed ei tea, millest juttu on. Ei tehta vahet usu- ja usundiõpetusel. Süüdistatakse kirikut selles, et me tõepoolest tahame nüüd minna kõiki pöörama ja liikmeid tekitama. Kuigi luterikiriku kiituseks võib öelda ajaloos seda, et tänu reformatsioonile on Eestis koolid tekkinud ja kooliharidus ja lõpuks me oleme haritud rahvana saanud iseseisvaks. Selles on oma roll ka luterikirikul. Need kavatsused, et meie rahvas oleks haritud, ei ole täna kuidagi muutunud võrreldes selle ajaga.

Vastukajad on olnud kriitilised. On olnud ka toetavad. Lähtuvalt just sellest, kui palju on ennast kurssi viidud selle ettepaneku sisuga. On olnud ka neid, kes võib olla oleks tahtnud olla selle ettepanku tegijate hulgas. On olnud natukene isegi kadedad, et miks just luterikirik. Ja miks mitte ühiselt või kaasates näiteks Tartu Ülikooli inimesi või ministeeriumi inimesi. Aga nagu ma ka enne ütlesin - kõik need inimesed on olnud selle teema juures ninapidi juba aastakümneid. Luterikirik ei ole siin üksi tegemas. Ehk siis minu hinnangul see, kes on selle ettepaneku teinud, ei peaks nüüd hakkama takistama selle ettepaneku edasist menetlemist.

Kui palju on praeguseks allkirju petitsioonil?

Me loodame 1000 allkirja jaanuari lõpuks kätte saada. Praegustel andmetel ehk enne jõulu seisuga on allkirju üle 700.Tegelikult on eesmärk, et allkirjade andmise kaudu mõjutada kedagi maha istuma ja sellel teemal uuesti aru pidama. Et kas see ettepanek õnnestub just sellisel kujul nagu me oleme seda teinud - see on iseküsimus. Me ei hoia sellest kramplikult kinni, et ta peab just niimoodi õnnestuma.

Päris selge on see, et seni korraldatud usundiõpetus ei ole piisav. Me ei saa rääkida tänapäeval usunditest ja ka kirikutest ainult ajaloo kontekstis. Usk on aktuaalselt inimeste igapäevaosa ka täna ja usunditest rääkimine ei ole võimalik ainult perekonnaõpetuse või ka ühiskonnaõpetuse raames. Me võime statistikast rääkida ja nimetada ära, millised on need usundid Eestis. Aga sisusse süüvida teiste ainete kaudu ei ole võimalik.

Mis on järgmisel, 2024. aastal EELK-s uut?

Meie tähtsündmuseks järgmise aasta suvel on vaimulik laulupidu ja kirikupäev. Me oleme oodanud kaheksa aastat. Me tähistame ka 95. aastapäeva esimesest vaimulikust laulupeost. Kuigi ka esimene laulupidu oma esimesel päeval oli vaimuliku sisuga 1869. aastal. Juuni lõpus kogunevad Viljandis kirikute ja mitte ainult kirikute koorid, ligi 2000 lauljat Viljandi lauluväljakule. Loodame, et ka rahvast tuleb, et laulupidu pidada. Tahtsime seda pidada mõned aastad tagasi, aga siis häiris pandeemia ja nüüd on see hetk käes. See on kindlasti uue aasta üks tähtsündmusi. Nagu ka valitud piiskoppide ametisse asumine ja tööle hakkamine. Jüripäeval, 23. aprillil toimub Toomkirikus pidulik jumalateenistus, kuhu ootame ka välispiiskoppe, oma partnerkirikutest.

Jõulud on kätte jõudnud. Millised on need jõulud tänavu?

Sel aastal jääb jõuluevangeeliumist eriliselt kõlama see osa, kus inglid ilmuvad karjastele ja laulavad, au olgu Jumalale kõrges ja inimestest hea meel ja rahu maa peal. Seda rahu ju ei ole. Kuidas saavutada rahu - see teeb natukene jõuetuks, sest meie ise ei saa väga aidata kaasa, et Pühal Maal ei oleks sõda. Et Venemaa agressioon Ukraina vastu lõpeks. Aga me saame alustada rahutegijatena ikka oma kodus. Et meil ei oleks kodus pingeid, ei oleks koduvägivalda, ei oleks vägivalda tänaval, ei oleks verbaalset vägivalda sotsiaalmeedias. Kogu selle rahu autoriteks saame olla meie ise kui me ise alustame selle rahu tegemisega. Ma loodangi, et me oskame hinnata rahu, mis meil on ja seda ise ka külvata.

Milline on teie jõulusoov?

Jõulusoov oleks tunda ka rõõmu nendest hetkedest, mis meil on oma lähedaste seltsis. Oma vabas riigis, oma rahvaga koos. Ja ka kõigi meie külalistega ja ligimestega koos, kes meie kõrval elavad. Rõõmu tuleb ikkagi tunda sellest hetkest, mis meil on ja ühtlasi püüda, et need hetked kestaks kauem.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: