EELK peapiiskop Urmas Viilma ütles advendikõnes välja mõtte, et tuleks teha nii nagu sada aastat tagasi, algatada petitsioon, mis võiks päädida rahvahääletusega usundiõpetuse kohustuslikkusest. Rahvaalgatuse lehel on petitsioon kogunud nüüdseks üle 400 allkirja. Pean ausalt tunnistama, et kuigi ma väga pooldan usundiõpetust, valdasid mind neid uudiseid lugedes kahetised tunded.

Tegelikult ei sõnastatud seda mõtet esimest korda, Viilma käis idee välja juba 5. juunil näituse "100 aastat esimesest rahvahääletusest. Religioonialane haridus enne ja nüüd" avamisel. EELK peapiiskop ei ole selles küsimuses hüüdja hääl kõrbes. Sama mõtet jagavad üle poole Eesti Uuringukeskuse 2020. aastal läbiviidud küsitlusele "Usust, elust, usuelust" vastanutest, eriti toetavad seda kõrgharidusega inimesed. Siiski, see toetus pole totaalne ning usundiõpetuse poolt on pigem praeguste õpilaste emade-isade põlvkond.

Eks saja aasta taguse ajaga võrreldes on olukord ka oluliselt muutunud. Kui toona usuõpetuse poolt ja vastu hääletati, oli inimestel selle ainega isiklik kogemus. Nüüd avaldatakse arvamust selle põhjalt, mida arvatakse, et see aine on. Näiteks kooliõpilaste seas on vastajad polariseerunud: need, kes ainet õppinud ei ole, ei ole ideest vaimustunud, küll aga pooldavad seda enam need, kes usundiõpetust ise õppinud on. Seda näitavad kümmekond aastat tagasi toimunud rahvusvahelise uuringu tulemused.

Ka sel kevadel usundiõpetuse olümpiaadi lõppvoorus osalenud gümnasist Gabriela Turkin kirjutab, et noor vajab seda ainet ehk rohkemgi kui varasemad põlved, eelkõige seetõttu, et maailm on tema jaoks avatud, rääkimata sellest, et süvitsi religioone mõistmata vaesub ka meie arusaam kultuurist. Abiturient võtab oma kirjutise kokku: "Leian, et usundiõpetus peaks olema õppekavas kohustuslik aine, mis peaks aitama suurendada tolerantsust ühiskonnas ning selgitama erinevaid maailma kultuure ja ühiskondi."

Usundiõpetuse staatus saab olla vaid poliitiline otsus

Usundiõpetuse kohustuslikuks muutmise idee väärib arutamist ning ka petitsiooni lehel toodud argumendid on igati kaalukad. Euroopas on enamikus riikides olemas eraldi aine, mis on pühendatud religioonile.

Maades, kus aines keskendutakse ühele usule, on tegu valikainega. Vahel on seejuures valida mitme usuõpetuse ja sekulaarse eetika vahel, Soomes on valikuid üle kümne. Riikides, kus nagu meilgi, õpitakse erinevate maailmavaadete ja usundite kohta, on tegu kohustusliku ainega. Nii on näiteks Norras, Rootsis, Šveitsis ja Inglismaal.

Vesteldes kolleegidega Euroopas, on mul alati raskusi veenvalt põhjendada, miks meie mittekonfessionaalne usundiõpetus on valikaine. Nad ei jõua ära imestada, kuidas aine, mille kõige olulisem eesmärk on tolerantsuse suurendamine, saab olla valikuline. Mure on selles, et need, kes seda kõige enam vajavad, ei valiks ju seda.

Teisalt olen igati nõus haridusminister Kristina Kallase Uku Toomile antud intervjuus väljendatud mõttega, et pikem koolipäev ei ole hea idee. Siiski, ka teistes riikides pole õpilaste koolipäevad kummist. Sellele vaatamata on näiteks Soomes kohustusliku õppe raames selleks 286 tundi, Norras lausa 580 tundi. Meie kursusteks ümber arvutatuna on vastavalt 11 ja 22 kursust, lisaks veel valikkursusi. See on olnud nendes riikides tehtud poliitiline otsus, mida on kohustusliku koolihariduse õppekava kohta tehtud. Ka Eestis saab usundiõpetuse staatus olla vaid poliitiline otsus.

Võrreldes mõnekümne aasta taguse ajaga on olukord Eestis usundiõpetusega tunduvalt paremini reguleeritud ja seeläbi ka selgem. Kui pärast taasiseseisvumist usundiõpetust õpetama hakati, oli aine iga üksiku (kooli ja) õpetaja sisustada. 2010. aastast on tegu riiklikus õppekavas kirjeldatud valikainega, mis on loodud usuvabaduse põhimõttest lähtuvalt.

Aastate jooksul on ilmunud mitmeid õpikuid, sealhulgas ka eesti autoritelt, kust iga huviline saab kiigata, millega seal aines tegeletakse. Nõnda on uks olnud aine suuremale levikule pärani valla. Ning sellele vihjas oma intervjuus ka Kristina Kallas.

Seda võimalust on kasutanud vaid vähesed koolid (tõsi, enamus nn eliitkoolidest on seda teinud). Viimastel aastatel õpetatakse usundiõpetust igal aastal 50 kuni 70 koolis. Enamasti on tegu gümnaasiumiastmega, kus ainet pakutakse ülekoolilise valikainena või on see mõnele suunale kohustuslik.

Põhikoolis (seega kohustusliku hariduse ajal) on seda ainet vaid üksikutes koolides. Põhikoolis on vaid üksikud ainetunnid, mille üle kool saab ise otsuseid teha, gümnaasiumis on aga kooli või õpilase valida umbes kolmandik kursustest. Enamus meie kooliõpilasi omandab religiooniga seotud teadmised ja hoiakud teistes õppeainetes, peamiselt ajaloos, aga pisut ja väga üldist ka ühiskonnaõpetuses ja geograafias, riivamisi tuleb teema sisse muusikas ja kirjanduses.

Nagu teiste õppeainetegi puhul, on ka usundite maailma õpetamisel oluline õpetaja professionaalsus ja optimaalne aeg ja viis, kuidas ainet õpetada.

Millegipärast ei arva me, et kirjanduse tunde pole vaja, sest tekstiülesandeid on matemaatikas ka. Tegelikult on ka religioonide tundmaõppimiseks tarvis eraldi aega ning spetsiaalse ettevalmistusega õpetajaid, kes tunnevad erinevaid maailmavaateid ning tagavad tasakaalustatud teema käsitluse.

Asja ei tee lihtsamaks see, et ajaloo ja kirjanduse õpetajate endi koolihariduse osa ei ole usundiõpetus olnud. Usuteemade käsitlemine näiteks vaid vanaaja kontekstis jätab tänapäevased probleemid ja küsimused sootuks käsitlemata, selliste teemade, nagu religioonide muutumine ajas ja nende sisemine mitmekesisus, põimumine erinevate eluvaldkondadega, arutamine jääb puudulikuks.

Sisse kipuvad lipsama ka mitmed vead. Näiteks õpetatakse enamasti ajalootunnis, et juutide jumal on Jahve või Jehoova, kuigi vaga juut oma jumala nime välja ei ütle. Teame, et õppekavad on üle paisutatud ning ilmselt jäävad need teemad, mis tunduvad õpetajale endale keerulised või mõistetamatud, käsitlemata või puudutatakse neid vaid riivamisi.

Aine sisu ja eesmärgid on muutunud

Tulles tagasi Viilma idee juurde, siis poleemiliseks teeb selle mõtte kaks asjaolu. Esiteks, miks edastab selle sõnumi ühe kristliku konfessiooni juht? Kas ta ei ole teadlik, et aine sisu ja eesmärgid on saja aastaga täiesti muutunud?

1923. aastal oli rahvahääletusel kristlik usuõpetus, nüüd on meil erinevaid usundeid ja maailmavaateid tutvustav usundiõpetus. Urmas Viilma on ka ise omal ajal koolides usundiõpetust õpetanud ja tajub minu kogemuse põhjal hästi, milline õpetus on kohane kirikus ja milline koolis. Ka petitsiooni saatekirjast selgub, et EELK mõistab, mis ainega tegu on.

Samal ajal ei saa ma lahti kahtlusest, et EELK-s arvatakse, et kohustuslik usundiõpetus toob luterlikku kirikusse liikmeid juurde. Mina, kes ma olen uurinud usundiõpetuse mõjusid õppijatele, pean sellist lootust küll täiesti alusetuks. Õpilaste seas tehtud uuringud näitavad üpris selgelt, et kes iganes selle aine raames usku kuulutab, saab soovitule hoopis vastupidise tulemuse. Küll aga aitab see aine mõista usundite ja maailmavaadete mitmekihilisust ja mitmekesisust, tunda paremini ära usulist manipulatsiooni, aga ka mõista usulise mõtlemise eripärasid. Seda teiste ainete raames ei käsitleta.

Eelkõige toetab see aine uuringute põhjal aga tolerantsust ning oskust lugupidavalt suhelda endast maailma erinevalt nägeva inimesega. Ja see pole üldse tähtsusetu ka peapiiskopi juhitud luterliku kiriku vaates, sest usuline taust on üks teguritest, mis suurendab tõenäosust langeda koolikiusu ohvriks, mistõttu paljud kristlased varjavad koolis oma usku või panevad vanemad oma lapsed kristlikesse koolidesse. Ma arvan, et maailmavaateülene üksteisemõistmine on olulised nii riigi kui ka religiooni vaates.

Teine asi, mis mind ettevaatlikuks teeb, on rahvahääletuse idee. Kuigi ma jagan seisukohta, et usundiõpetus on 21. sajandi inimese jaoks oluline õppeaine, ei ole ma kindel, et seda rahvahääletusega kooli tooma peaks.

Ma ei usu, et ühtegi kuitahes vajalikku ainet nõnda õppekavadesse tuua saaks. Kujutan värvikalt ette, kuidas erinevate õppeainete petitsioone (kas uute ainete liitmiseks või miks mitte õpilaste poolt ka mõnede ainete mahtude vähendamiseks) kohe-kohe vormistama hakatakse. Siiski, sõja foonil toodi riigikaitse õpetus õppekavadesse ilma igasuguse rahvahääletuseta. Hääletuse korraldamiseks kuluvat raha saaks kasutada palju mõistlikumalt, sealhulgas ka usundiõpetuse arendamiseks.

Kokkuvõtteks

EELK initsiatiiv on ilmselt just poleemilisuse tõttu pälvinud ka avalikku tähelepanu ning vähemalt osaliselt täitnud oma eesmärki ning toonud aine arutelude fookusesse.

Arvan, et usundiõpetus on demokraatliku ja vastutustundliku hariduse kontekstis (häda)vajalik õppeaine, mis võiks aidata kaasa avatud ja salliva ühiskonna kujundamisele. Siiski ei pea ma õigeks, et ühtegi ainet rahvahääletusega õppekavadesse liidetaks.

Samuti ei arva ma, et ainele tuleb kasuks, kui üks või teine usuorganisatsioon liialt selle aine eestseisja rolli võtaks. Selle muutuse eestvedajad võiksid olla riik, koolid ja lapsevanemad. Kuni ühiskondlikku üleriigilist lepet selles osas ei ole, võiksid nii väiksed kui ka suured koolid julgemalt ära kasutada praeguses seadusandluses olevaid võimalusi.

Kasutatud allikad

• European Education and Culture Executive Agency, Eurydice, Delhaxhe, A., Piedrafita, S. 2019. Recommended annual instruction time in full-time compulsory education in Europe, 2018/19, Education, Audiovisual and Culture Executive Agency.
• Härm, Silja. 2021. Eesti gümnaasiumiastme usundiõpetuse õpetajate professionaalsed valikud usundiõpetuse õpetamisel. Tartu Ülikool.
• Kaido Soom "Usundiõpetus, kas kooli õppekava loomulik osa?" Eesti Kirik, 21.09.2022.
• Kallas, Kristina. 09.12.2023. Intervjuu ERR-ile.
• Schihalejev, Olga.2020. "Usualasest haridusest Eesti koolides aastal 2020".
• Schihalejev, Olga; Kuusisto, Arniika; Vikdahl, Linda & Kallioniemi, Arto. 2020. "Religion and children's perceptions of bullying in multicultural schools in Estonia, Finland and Sweden" Journal of Beliefs and Values, 41, 3, 371−384.
• Schihalejev, Olga; Soom, Kaido; Lehtsaar, Tõnu. 2014. "Religious Education in Estonia - Between Fears and Expectations" Religious Education Journal of Australia, 30, 1, 24−30.
• Tiitus, Marko. 2023. "Ettepanek korraldada rahvahääletus usundiõpetuse lülitamiseks põhikooli ja gümnaasiumi kohustuslike õppeainete hulka".
• Turkin, Gabriela. 2023. "100 aastat usuõpetuse referendumist – millist usulist kirjaoskust vajab tänane noor?".