Harri Tiido: ühest diplomaatiakirjanduse klassikust

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all klassikaks kujunenud teos "Diplomaatia kunst", mida on nimetatud ka parimaks diplomaatia käsiraamatuks, mis kunagi kirjutatud.

Diplomaatia ajaloo kajastamine on "Taustajuttudes" vähemalt mõneks ajaks pausil. Kuid püüan tutvustada mõningaid vanemaid ja uuemaid raamatuid diplomaatia teemal, käsiraamatu laadseid üllitisi, kuid enamgi ehk diplomaatide meenutusi ja reisikirju. Paljud neist on ilmunud juba ammu ning on köidetud kujul saadaval vaid kalli raha eest. Õnneks on paljud neist saadaval netis digitaalsel kujul.

Hakatuseks teen juttu ühest 18. sajandi algul üllitatud trükisest, mis mul ümbertrükina tänapäevases variandis kätte sattus. Autor Francois de Callieres on tuntud kui üks varaseid diplomaatia teoreetikuid ja tema raamat "Diplomaatia kunst" on kujunenud klassikaks. Seda on nimetatud ka parimaks diplomaatia käsiraamatuks, mis kunagi kirjutatud. Eks see hinnang ole vaieldav, kuna hilisemast ajast on teisigi klassika kilda liigitatud töid ilmunud. Ja ka mõni varasem töö on olnud kõrgete hinnangutega pärjatud.

Francois de Callieres oli Prantsuse Akadeemia liige, diplomaat, kirjanik ja ka kuningas Louis XIV erisaadik. Viimases rollis esindas ta diskreetsel ehk telgitagusel moel Prantsusmaa õukonda mitmetel Euroopa läbirääkimistel. Saadikuna oli ta lähetatud Hollandisse, Saksamaale ja Poola. Tema karjääri kõrghetk oli aga ilmselt üheksa-aastase sõja ajal, kui ta õukonna salajase esindajana rääkis hollandlastega läbi tingimused, mis võimaldasid 1697. aastal sõlmida Rijswijki Kongressil rahuleping.

Oma pikaajalise ja rohkem või vähem nähtava diplomaadikarjääri kogemused võttiski de Cailleres kokku 1716. aastal ilmunud raamatus. Keskne oli selle kirjutamiseks just tema kogemus rahulepingu tingimuste üle peetud kõnelustel. Tulemus oli oma aja kohta sedavõrd silmapaistev, et kogu järgneva sajandi vältel oli tema raamat õpikuks diplomaatiasse pürgijatele ja seal tegutsejatele.

Kui sisu väga kokkuvõtlikult esitada, siis loeb de Callieres diplomaatiat usaldust loovaks jõuks. Ta oli ka esimene autor, kes oli vastu teooriale diplomaatiast kui petmise kunstist. Riigi huvide esindamine eeldab tema sõnul tsiviliseeritud käitumist. See omakorda eeldab intelligentsi, mis võimaldab ettenägelikkust.

Ilma ettenägelikkuseta kipuvad inimesed tuginema tahtele ja jõule. Seega tingib riigi välissuhete haldamine tehnilist kompetentsi, intellektuaalset energiat ja teadmisi inimestest ning sündmustest. Nii lihtne see ongi.

Olgu siinkohal märgitud, et de Cailleres keskendus oma käsiraamatus diplomaatia esinduslikule küljele, jättes rahvusvahelise poliitika kõrvale. Nõuandeid oli tal küllaga. Kõigepealt hoiatus, et ebapädevatele diplomaatidele, kuid ka poliitikutele, löövad pähe nende kaudu tegelikult valitsejale osutatud auavaldused. Nad on nagu eesel, kes arvas, et tema seljas olnud jumalusele osutatud austus oli mõeldud hoopis temale.

Diplomaadiks saada sooviva isiku üks tähtsamaid omadusi on suuta vastu panna soovile hakata rääkima enne, kui tal on selge, mida ta öelda tahab. Võimekas diplomaat ei võta ka kohe omaks kõiki nõuandeid, mida talle antakse. Kõigepealt uurib ta nõu andja huve ja kirgi, püüab mõista, kuidas on nõuandja saanud teada asjaolud, mille kohta ta soovitusi jagab. Ja nii edasi.

Mõistmiseks on vaja teadmisi ja nende kogumiseks tuleb teiste riikide ja õukondadega kohapeal tutvuda. Ja tutvuda mitte noore reisihimulisena, vaid küpses eas isikuna, kes on võimeline nähtut mõtestama. Diplomaadi jaoks on vajalik ka peamiste Euroopa keelte valdamine. Nendeks keelteks loeb ta hispaania, itaalia ja saksa keele, lisaks prantsuse keelele muidugi. Huvitav on tõik, et de Callieres ei märgi vajalike keelte seas inglise keelt.

Diplomaadi jaoks on parim viis mõju avaldada teisele osapoolele meeldimine. See tähendab meeldiva sõnastuse leidmist, asukohariigi valitseja meeleoludega kohanemist, sobiva tooni valimist ja pehmet väljendusviisi ka ebameeldivate sõnumite edastamisel. Kroonitud pead on lapsest saadik harjunud kiitusega ja seetõttu ei maksa sellega kitsi olla. Kuid kiitus peab olema tõene. Ei maksa kiita omandit, rikkust, paleesid ja muud sellist. Kiita tuleb heategusid, julgust, õiglust, võimekust äriasjades ja muud sellist positiivset.

De Cailleres hoiatab, et enamus läbirääkimiste pidajaid keskendub sellele, mis neil endil öelda on, püüab end kuuldavaks teha ja kuulab märksa vähem seda, mida vastaspool räägib. Diplomaadi jaoks on aga üks kõige vajalikumaid omadusi oskus kuulata tähelepanelikult ja kaasamõtlevalt.

Kui läbirääkimistest valitsejale ülevaadet anda, siis ei maksa lubada liiga palju. Inimeste meel on muutlik ja ajutine edu võib kiirelt pöörduda ebaeduks. Ja ebaedu korral võib kindel olla, et just diplomaat on see, kes valitseja silmis süüdlaseks jääb. Seetõttu on mõttekas saavutada enamat, kui kirjalikus ettekandes algselt lubatud, sest siis saab valitsejale meeldiva üllatuse valmistada.

Kui valitseja ja riik on piisavalt tugevad, et naabritele oma tahet peale suruda, siis ei ole läbirääkimiste kunst vajalik, piisab valitseja tahte teatavaks tegemisest. Kui aga jõud on tasakaalus, siis ei määra iseseisev riik end kummagi poole toetajaks, välja arvatud juhul, kui see samm talle mingit kasu toob.

De Cailleres toonitab korduvalt diplomaadi harituse tähtsust, nagu ka vajadust osata end väljendada. Ja rääkimisoskus pädeb mitte ainult vormi, vaid ka sisu osas. Ja viimane soovitus autorilt: valitsejaga vesteldes peab kasutama mõõdukat tooni ning kõnelema kokkusurutult, sest valitsejad ei armasta pikki loenguid ja jutuvada. Tarkus ja pikk esitlus ei käi kokku. Mistõttu ongi aeg sellele jutule joon alla tõmmata.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: