Aleksander Orlov pärines nõukaaja nomenklatuuri perest, tema isa oli algul Nõukogude esindaja Demokraatliku Noorsoo Ülemaailmses Föderatsioonis ja hiljem kultuurinõunik saatkonnas Pariisis.

Aleksander Orlov veetis ise suure osas elust samuti Pariisis. Ta sündis seal ja karjääri lõpetas ta seal juba Vene suursaadikuna. Huvitav on seik, et mälestusteraamat (Александр Орлов, "Посол в Париже. Воспоминания", 2021) ilmus esmalt prantsuse keeles Pariisis ja tõlgiti alles hiljem vene keelde. Muidu on aga tegemist nii-öelda ustava diplomaadiga, kellel nii mõnigi kahetsusväärne teene. Näiteks vene õigeusu keskuse rajamine Pariisi kesklinna.

Ise nimetab ta oma raamatut meenutusteks suhetest kahe iidse Euroopa rahva vahel, kellel mõlemal tuhandeaastane ajalugu. Ta meenutab, et Kiievi vürstinna Anna sai aastal 1051 Prantsusmaa kuningannaks. Ehk teiste sõnadega järgib ta Vene impeeriumlikku ajaloonägemust, mis eelistab ka iidse Kiievi Russi Vene riikluse aluseks arvata, kuigi sellel on tõega vähevõitu pistmist, kui Vene propaganda välja arvata.

Aga igal juhul lõpetas Orlov Moksvas rahvusvaheliste suhete instituudi ehk MGIMO, kus tema võõrkeeleks oli määratud prantsuse keel. Tollal nimelt ei olnud endal võimalik keelt valida, see lihtsalt määrati. Pärast kõrgkooli sattus üsna ruttu Pariisi saatkonda diplomaadiks ja tema esimene lähetus oli tavatult pikk, kaheksa aastat.

Tollased saadikud olid üldreeglina partei nomenklatuurist ja mingite teenete eest koha saanud. Keelt nad üldiselt ei rääkinud ja olusid ei tundnud, kuid olid see-eest läbinisti parteile lojaalsed. Saadiku piiratud võimetest tulenevalt oli saatkonnas igal hommikul koosolek, kus noored diplomaadid rääkisid, mida lehed kirjutavad ning raadio ja televisioon vahendavad. Selle põhjal tegi saadik otsuse, millest Moskvasse memo kirjutada.

Orlovi teine minek Pariisi pidi toimuma 1985. aastal, kuid talle ei antud viisat. Selgus, et põhjuseks oli tema osalemine Genfi desarmeerimiskõneluste delegatsioonis, mille kõik liikmed olnud lääne luure andmeil kagebiidid. Aasta hiljem ta siiski sai poliitilise nõuniku kohale asuda ja 1993. aastal sai esinduse asejuhiks. Saadikuks olnud siis akadeemik Juri Rõžov, kes hakkas sisse seadma suhteid emigrantidega. See välisvenelastega tegelemine oli südamelähedane ka Orlovile.

Ja töö oli tulemuslik. Orlov jagab Vene emigratsiooni mitmeks laineks. Esimene oli pärast 1917. aasta riigipööret ja siis lahkus 200 kuni 300 000 inimest ja see olnud ka emigratsiooni kõige haritum osa. Nõukariigi lagunemise järel pöördunud paljud neist tagasi kodumaale ja võtsid isegi Vene kodakondsuse.

Teine laine oli sõja ajal, kui sakslased olid palju rahvast läände, sealhulgas Prantsusmaale sunnitööle viinud. Neist jäi osa uude elukohta. Kolmas laine olnud 1970. aastatel, peamiselt Leonid Brežnevi aegsed dissidendid ja režiimi poliitilised vastased. Viimase 30 aasta jooksul lahkunuid ta emigrantideks ei pea, need olla vaba valiku teinud inimesed.

Vanast valgekaartlikust emigratsioonist näikse aga Venemaa olevat leidnud mitmeid käsilasi. Orlovi saadikuks oleku ajal moodustati Pariisis Vene Kaasmaalaste Koordinatsiooninõukogu. Kuid oli muidki kooslusi, kust ilmus Moskva-meelseid tegelasi.

Nii näiteks oli Moskva abiline Prantsusmaal mõjuagentide otsimisel euraasia ideoloogi Nikolai Trubetskoi järglane Aleksander Trubetskoi, kes juba 1970. aastatel kauples nõukaliiduga, tarnides Moskvale sidesüsteeme ehk tehnoloogiat, mis oli piirangute tõttu üsna piiripealne ja tihti seda ka ületas. Märgitakse, et enamus isikuid, kes Trubetskoi karjääris rolli mängisid, olid endised KGB kaastöölised. Niivõrd, kuivõrd neid endisteks saab nimetada…

Orlov väidab, et nüüdseks on kodu- ja välisvenelaste suhted normaliseerunud, ja vastuolusid enam ei olevat, ei ole valgeid ja punaseid, kõik on venelased. Ja emigrandid toetavat innukalt Vladimir Putinit, kes Orlovi sõnul olla väga intelligentne ja heatahtlik inimene. Emigratsioon olla toetanud ka Krimmi annekteerimist, kuna nende jaoks olnud Krimm alati Vene oma.

Mihhail Gorbatšovi hindab Orlov negatiivselt, kuna too olevat liiga palju Venemaa huve loovutanud ja ka Eduard Ševardnadze olnud lubamatult naiivne suhetes läänega. Boriss Jeltsiniga olla kõik selge, midagi head tema kohta öelda ei olnud.

Huvitav on tollase välisministri Andrei Kozõrevi kohta kirjutatu. Nimelt olevat Kozõrev Pariisis käies alati peatunud ühes USA saatkonna lähedases hotellis, kuigi tal oli saatkonna residentsis tuba olemas. Põhjus olnud selles, et Jeltsin kartnud riigipööret ja Kozõrevil oli ülesanne sellisel juhul läänelt abi paluda. Prantsuse välisministeeriumis olnud Kozõrevile isegi kabinet igaks juhuks valmis pandud.

Orlovi suurim käkk Pariisis on ilmselt osalus Vene õigeusu keskuse rajamises, mille üle ta ise väga uhke on. Algselt lepitud selles kokku patriarh Aleksiuse visiidi ajal kohtumisel president Nicolas Sarkozy'ga, kes teadupärast üldse tuntud oma venemeelsete vaadete poolest. Moskva olevat osalenud konkursil Seine'i äärse maatüki saamiseks ja võitis.

Seda maad taotlenud kompensatsiooniks kaotatu eest ka Jukose aktsionärid ja kohus mõistis selle neile. Vene saatkond kuulutas maatüki seepeale oma diplomaatiliseks territooriumiks ning seletamatul põhjusel Pariisi kohus seda ka aktsepteeris. Igal juhul õigeusu sibulakuppel keset Pariisi püsti pandi, kuigi kultuurikeskuse osa jäänud pooleli ja kirikus jäänud ka mingid freskod seintele tegemata.

Orlov ise väidab, et pariislased olevat vene kiriku ehitamise valdavalt heaks kiitnud. Prantsuse eriteenistused olla küll mures, et keskus on Välisministeeriumi ja Élysée palee läheduses ning sinna on võimalik ka pealtkuulamisaparatuuri paigutada. Tegu on aga diplomaatilise alaga, seega prantslased seda kontrollida ei saa. Kuid eks igaüks võib minna ja ise vaadata.