X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Endine narkokurjategija jagab abi ühiskonna nõrgematele liikmetele

Foto: ERR

Endise narkokurjategija, 54-aastase Sander Kuke ja tema saatusekaaslaste lugu näitab, et mõnikord on võimalik pätist kasvada pühakuks. Ümber kasvamise retseptiks nimetavad varem seadusega pahuksis olnud mehed religiooni.

Aastavahetus on lubaduste ja uute alguste aeg ning sel taustal mõjub inspireerivalt Sander Kuke lugu. 54-aastane korduvalt vangis istunud suure kaliibri narkoärimees peab supikööki ja jagab kõikvõimalikku abi elu hammasrataste vahele jäänutele Eestist kuni Ukrainani.

Igal reedel kell pool seitse varahommikul koguneb Tallinna Keskturu juurde värvikas seltskond, keda võib nimetada elu hammasrataste vahele jäänuteks. Siin saadav soe supp, puhtad riided ja lahke sõna on nende jaoks sageli ainus helge hetk kogu nädalas.

Platsil korraldusi jagav MTÜ Tänavatöö juht Sander Kukk on kodutute jaoks selgelt autoriteet ja paljudele päästeingel. 54-aastane mees pole aga mingi tavaline sotsiaaltöötaja, vaid endine narkoärikas.

"Mina olen enda eluga sellises punktis, kus ma olen enda vanast elust välja saanud mitte iseenda jõuga, vaid jumala abiga. See oli aasta 2010, kui ma enda ja oma kuriteokaaslaste tegude pärast sattusin vanglasse, umbes aasta aega hiljem ma kohtusin seal jumalaga ja sealt hakkas minu – väikeste sammudega küll -, aga minu elu hakkas muutuma. Tänaseks päevaks, jah, ma olen kristlane, mul on armastav perekond, abikaasa ja tütar ja mul on hoopis teine elu tänaseks päevaks," rääkis Kukk.

Kukk on pärit Anijalt, kus ema kasvatas üksi kuut poissi ja nende pesamunast õde. Koolis käis ta Kehras ja ei varjagi, et kodus on tema ja vendade pärast palju pisaraid valatud. Trellide taga on ta istunud kolm korda,  millest viimane ja kõige pikem karistus – kaheksa aastat – mõisteti uimastiäri eest. Kummalisel kombel on Sander takkajärgi kinnikukkumise eest isegi tänulik.

"Käed pandi raudu, tehti läbiotsimine ühes üürikorteris, kus me hoidsime narkootilisi aineid, mida me siis tarnisime ja jagasime üle Eesti, paljudes teistes kohtades. Meil olid oma tänavadiilerid ja me tegelesime narkootikumidega, külvasime surma ja mürki üle Eesti," rääkis Kukk.

"Narkokuritegu on ju mõeldud raha teenimiseks teiste arvelt, teiste elude arvelt, nii et ma ei usu just seda poolt, et ma ootasin, millal vahele jään, aga ma olin täitsa kindel, et üks hetk see juhtub ja ma lootsin, et me lõpetame enne selle äri ära, aga …," rääkis Kukk.

Kuke enda versioon on järgmine. Varem kaks korda varavastaste kuritegude eest kolooniasse sattunud Kukk juhtis 2006. aastal väikest ehitusfirmat ja oli äsja teist korda abiellunud. Muuga sadamas söeterminali rajanud ettevõte läks halbade asjaolude kokkulangemise tõttu pankrotti, alltöövõtjatele jäi maksmata, tekkisid võlad ning raha tagasi teenimiseks sattus Kukk narkoärisse. Kolme aasta jooksul pööritas ta uimasteid Tallinnas ja Ida-Virumaal ning mõisteti süüdi paragrahv 184 alusel, mis tähendab narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslikku käitlemist.

"Ma teadsin, et see on kõik vale, me peaksime selle lõpetama, aga me ei suutnud sealt välja tulla, me olime niivõrd kõrvuni selles äris sees. Jumal tänatud, et meid võeti vahele. Ma usun, et ma täna ei istuks siin, kui seda päeva ei oleks olnud," sõnas Kukk.

Vanglakaplan Allan Kroll kohtus Kukega pakkudes kinnipeetavatele hingeabi toonases Tallinna vanglas.

"Seal vanas Tallinna vanglas see oli, kui ta kohal käima hakkas, hakkasime üks-ühele vestlema ja minu jaoks tol ajal oli ta selline otsija tüüp, ta ei olnud mingisugust kindlat otsust teinud või suunda valinud. Ta nagu kompas: näha oli, et tal oli tahe, et tahaks teistmoodi. See oli lõppude lõpuks temal kolmas vangistus juba, mitte esimene ja see oli kõige raskem paragrahv ja kõige pikem karistus tal. Ilmselt see tunne oli selleks ajaks juba tekkinud, et vanamoodi enam ei taha, aga uutmoodi veel ei oska," rääkis kaplan.

Kusjuures staažikas vanglakaplan ise võib oma noorusaegsete pahategude nimekirja vabalt Sandri omaga võrrelda.

Kukk on kindlasti üks Krolli edulugudest. Tänaseks on meestest saanud head sõbrad ja mõlemad kuuluvad Valguse Tee Vabakogudusse, mis näeb ennast vaba juurdepääsuga platvormina, kus võivad osaleda erinevate kirikute liikmed.

Seadusega pahuksis oli ka Viljam Borissenko.

"Ma olin teismeline, kuskil 16-aastane, kui ma alustasin alkoholitarbimist ja see oli aeg, kui Kuldne trio laulis, et "Russkaja vodka varblasest teeb kotka" ja mina tundsin ennast varblasena tolleaegses ühiskonnas: 90ndate algus, stabiilsust ei ole, õppimine on lollidele jne. Mulle olid suureks probleemiks, kuidas ma välja näen, kõnedefektid ja muu, mis mulle rääkisid, et ma olen teistsugune kui teised ja seda negatiivses mõttes," rääkis Borissenko.

Alkoholisõltuvuse vahetas Borissenko uimastite vastu: algul kanep ja amfetamiin, edasi ecstasy ja lõpuks heroiin.

Ühel hetkel oli paadunud heroiinitarvitaja elust nii väsinud, et proovis veeni süstida õhku, mis pidi tooma kiire ja lihtsa surma, aga mingi kõrgem jõud hoidis teda halvimast. Siis meenusid ema sõnad – kui sind keegi päästa saab, siis on see jumal.

Kokkuvõttes teevad Kukk, Kroll ja Borissenko eri keskustes ja projektides koostööd, alates supiköögist kuni kainestusmajani, et aidata õigele teele inimesi, kes on samasuguses madalpunktis nagu nemad ise kunagi olid. Tagatipuks asutas Borissenko MTÜ Lootuse Fond, mis viib Ukrainasse sõjaohvritele humanitaarabi kaubikutest kuni soojakiirguriteni ja iga paari-kolme kuu tagant käivad nad Sandriga koos Ukrainas kohapeal.

Toimetaja: Mari Peegel

Allikas: "Pealtnägija"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: