Mind ajendas kirjutama ETV teisipäevane saade "Impulss", kus tööstusettevõtete esindajad esitasid väiteid, nagu poleks töötamine IT-erialal päris töö ja et riik eelistab ning toetab eraldi infotehnoloogia sektorit.

Eesti on liiga väike, et üksteisele vastanduda. Me tegutseme ühes majandusruumis ning rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline Eesti on meie ühine huvi. Rõhutan, et toetan teiste majandusvaldkondade väiteid selles osas, et riik peab otsuste tegemisel vaatama sedagi, mida teevad meie ümber teised riigid, sest me ei tegutse isolatsioonis. Keskendun siiski nendele väidetele, mis hinge kriipima jäid ning mille puhul soovin üles kutsuda vastandumise asemel koostööle.

IT-d ei maksa alahinnata

Tänapäeval pole võimalik öelda, et mõni töövaldkond on rohkem päris kui teine, me sõltume üksteisest. Kui öeldakse, et vaja on päris töö tegijaid, mitte klaviatuuril klõbistajaid, siis ma kahtlustan, et ütleja ei teadvusta, kui palju tema ettevõtte igapäevaelu tehnoloogiast sõltub.

Minu ettekujutuses selline inimene, kes ei vaja IT-d, ei anna ka digiallkirju, ei kasutata tootmises ERP-lahendust, suhtleb klientidega Eesti Posti vahendusel, ei kasuta internetipanka, tema kliendiandmebaas on paberil, raamatupidamist teeb arvelaual ning seisab iga kuu maksu- ja tolliameti ukse taga, et makse deklareerida.

Need mitte päris töö tegijad hoiavad igapäevaselt üleval teiste valdkondade äri, neid ei maksa alahinnata. Vähem tähtis pole seegi, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) sektor maksis 2023. aastal riigikassasse ainuüksi tööjõumakse 750 miljonit eurot.

Meie sektori töötajate arv on kolm korda väiksem kui töötlevas tööstuses, kuid selle väikese arvuga maksame aastas kõigest 300 miljonit eurot tööjõumakse vähem kui töötlev tööstus (aluseks EMTA avalikud andmed). Töötaja kohta maksame keskmiselt 50 protsenti rohkem tööjõumakse. Täitsa arvestatavad oleme.

Teine väide, mille sooviks ära õiendada, on see, et riik eelistab IKT-sektorit. See viitaks nagu sellele, et oleme saanud riigilt toetust või eelistamist olukorras, kus teised seda pole saanud. Ainus eelis, mis IKT-sektorile aastaid tagasi tehti, oli kõrgelt tasustatud välismaiste tippspetsialistide kvoodi alt vabastamine, et neid oleks lihtsam Eestisse lisandväärtust looma tuua. Põhjus väga lihtne: iga kõrgepalgaline tippspetsialist aitas luua Eestis vähemalt viis uut töökohta, lisaks ta tarbis Eestis ning toetas sellega kogu majandust.

Meie rõõmuks laiendati antud erisust aasta tagasi ka inseneeria erialadele ja me ise toetasime antud võimaluse loomist väga tugevalt. Vananev elanikkond ning süvenev tööjõupuudus on meie ühine mure. Millal iganes on olnud vaja kaitsta välistööjõu Eestisse toomise tingimuste parandamist, oleme me alati rääkinud, et seda on vaja kõikidele sektoritele. Me ei ole käitunud nagu Kukerpillide laulus, et "hoian kõik endale".

Meie riiklik uhkus

Eestiga seoses räägitakse palju e-Eestist, meie digiriigist. Võib-olla sealt jääbki tööstustele mulje, et me oleme ainult IT-riik. Aga mõelgem nüüd pisut laiemalt: kõik müügistrateegiad ütlevad, et rõhuta seda, millega eristud, too esile oma konkurentsieelised.

Me päriselt eristumegi digiriigina. Oleme endiselt veel ainus riik vabas maailmas, kus on e-valimised, kus käib maksude deklareerimine minutitega ja ettevõtte asutamiseks pole vaja ühtegi ametiasutust külastada. Kui just see pole Eesti eelis ja võimalus eristuda selleks, et potentsiaalse koostööpartneri uksest sisse saada ja vestlust alustada ka meie targa tööstuse näitamiseks, siis mis on?

Oluline on teha vahet: see pole IKT-sektori kui tööstusharu eelistamine, vaid meie riiklik uhkus. Me oleme era- ja avaliku sektori koostöös loonud midagi unikaalset ja meie ühine asi on seda ära kasutada.

Oluline on ka fakt, et selle e-Eesti narratiivi, kuidas meist rääkida, lõi erasektor ise ning pani alusele esimesele esitluskeskusele, kuhu riik sai tuua enda kõrgeid külalisi meie lugu kuulama. Me ise tõestasime antud mudeli toimivust, seejärel tuli avalik sektor appi ja võttis keskuse haldamise ja mainekujunduse töö üle. Initsiatiiv ja lugu, kus on meie erilisus, peab tulema meilt endilt.

Kuna nägime, et ainult digitaalsest riigist meie majanduslikuks eduks ei piisa, vaid vaja on ka tugevat ja efektiivset erasektorit, oleme viimastel aastatel IKT-sektorina seisnud selle eest, et riik töötaks välja toetusmeetmeid tööstuse digitaliseerimise toetuseks. EAS-i ja KredExi ühendasutuse kaudu on tööstustele suunatud digitaliseerimise vahendeid aastate jooksul pea saja miljoni euro ulatuses (IKT-sektor ei saa olla seal raha taotleja).

Kui soovime jõuda dokumendis "Eesti tööstuspoliitika 2035" eesmärgiks seatud 110 protsendini Euroopa Liidu tööjõu tootlikkuse keskmisest, siis on vaja teha koostööd. Mõtleme ühiselt, kuidas teha suurema lisandväärtusega tooteid ja teenuseid ning olla kõrgtehnoloogiline ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline riik.