Yngve Rosenblad: tehnikaerialade populariseerimine peab jätkuma
Inseneridest on Eestis terav puudus ning see pärsib majanduse arengut. OSKA on probleemile aastaid tähelepanu juhtinud, aga hea meel on tõdeda, et kõrgkoolidesse sisseastujate viimaste aastate statistikast võib välja lugeda lootustandvaid trende, kirjutab Yngve Rosenblad.
Eesti majanduse hetkeseis tõendab ilmekalt, et konkurentsivõime tõstmiseks tuleb meil oma ärimudelid ümber vaadata. Paratamatult tuleb püüelda väärtusahelas kõrgemale liikumisele, suurema lisandväärtusega toodetele ja teenustele ning omatoodangule, mis eeldab insenertehnilisi lahendusi ja innovatsiooni.
Tehnikaharidusega inimestest on Eestis vajaka, tõendavad erinevate OSKA valdkonnauuringute tulemused. OSKA töötleva tööstuse valdkonna uuringus leiti, et meil on puudu koguni 2/3 majanduse arenguks vajalikest inseneridest, samuti tehnikutest. OSKA on teinud ettepanekuid tehnikahariduse populariseerimiseks ning võimaluste loomiseks, et senisest enam noori saaks asuda õppima loodus- ja täppisteaduste õppekavadel. Muuhulgas on OSKA viidanud ka vajadusele luua inseneriakadeemia, mis tänavu novembris käivitati.
Kuigi probleem on endiselt terav, võib andmeanalüüsi põhjal väita, et väikesed muutused paremuse suunas on toimumas.
Kõrgkoolide viimase kümnendi vastuvõttude arve analüüsides selgub, et loodus- ja täppisteaduste (LTT), st infotehnoloogia, reaal- ja loodusteaduste ning tehnikateaduste erialadel, on viimasel viiel aastal sisseastujate langustempo aeglustunud ning võrreldes muude erialadega ei ole langus olnud suurem.
Selgituseks: praegune noorte põlvkond on nii palju väiksem kui varasemad põlvkonnad, et ühelgi erialal ei ole realistlik ilma täiskasvanud õppijate ning välistudengiteta eeldada üliõpilaste arvu kasvu. Insenerierialad ei ole aga reeglina need, kuhu mindaks õppima 40-aastaselt, vaid pigem otse gümnaasiumist.
Kui võrrelda LTT-erialadele 2022. aasta sisseastujate arvu kümme aastat varasemaga, siis on sisseastujate arv langenud 15 protsenti, ent kui võrrelda viie aasta taguse vastuvõtuga, siis vaid neli protsenti. Arvestades, et kümne aastaga vähenes parimas kõrgkooli sisseastumise eas põlvkonna suurus 27 protsenti, ei olegi see ehk halb tulemus.
Kui jätta statistikast välja välisüliõpilased ja vaadata ainult eestlasi, on LTT-erialadele sisseastujate arv langenud viimasel viiel aastal üksnes kolm protsenti. Seega võime öelda, et suhteliselt rohkem inimesi läheb loodus- ja täppisteadusi õppima kui varem.
Väikese võiduna võib välja tuua sedagi, et kasvanud on LTT-erialadele sisse astuvate naiste osakaal: 35 protsendilt (2013/2014 õppeaastal) 38 protsendile (2022/2023 õppeaastal).
Kuigi olukord on mõnevõrra paranenud, siis arvestades, kui palju tehnilist oskusteavet nõuavad nii digi- kui rohepööre, on seniste koolitusmahtudega tehnikaalase haridusega inimeste puudujääki raske katta.
Pingutada tuleb selle nimel, et laiendada potentsiaalset LTT-erialadele õppima asujate baasi (sh tüdrukute seas). Tööd tehnikaerialade populariseerimiseks on vaja jätkata. Muuhulgas tuleb lahendada gümnaasiumi laia matemaatika õppimise, sh laia matemaatika lõpueksami sooritajate arvu languse probleem.
Ainuüksi noortega siiski tehnikaalase väljaõppega inimeste puudujääki ei kata. Et tööelu on pikk ning eeldab igal juhul muutustega kohanemist, on oluline luua täiendus- ja ümberõppevõimalusi tööelu käigus tehnikaaladele liikumiseks või sinna tagasipöördumiseks.
Toimetaja: Kaupo Meiel