Kas teie saate aru, miks haridustöötajate liidu juht Reemo Voltri nimetab valitsuse suhtumist arrogantseks?

Ma ei tea seda, sest mina temaga läbiräämiste laua taga ei istu. Aga (kuivõrd) Eesti paneb haridusse tegelikult rohkem raha kui Euroopa teised riigid, siis raha selles valdkonnas on, aga see jaguneb valesti, ei jõua õpetajate palkadesse. Selleks on vaja teha reforme ja seetõttu me lubasimegi, et 2027. aastaks töötame selle nimel, et palk tõuseks 120 protsendini. Positiivne on see, et täna haridusminister tuli esialgse reformikavaga, millega edasi liikuda, ja mis on probleemid, millega edasi liikuda. Õpetajate ülekoormus on suur probleem, karjäärimudelid; et alustav ja kogenud õpetaja saavad samasugust palka.

Neid nõudmisi on (õpetajatel) väga palju. Kui ma kohtun õpetajatega, siis nad juhivad tähelepanu, et probleemid on karjäärimudelid ja koormus. Ja kui vaadata, kuhu me paneme raha, siis need on majad; koolivõrk, mis on üle dimensioneeritud, ja inimesed, kes ei ole õpetajad, kes saavad palka. Seega on vaja teha reforme ja seda haridusministeerium peab ette valmistama.

Aga kas saate aru, miks teie koalitsioonipartnerid leiavad, et te ei võta õpetajate muret tõsiselt? Miks üks valitsuserakond ütleb üht, teine teist?

Me oleme valitsuses teinud kokkulepped ja otsused koos.

Näiteks kinnitasite riigieelarve 45 päeva tagasi.

Just. Kus kõik olid nõus sellega, et õpetajate palgatõus on see, mis me oleme kokku leppinud. Me vaatame neid asju alati koos riigi eelarvestrateegias. Ja kui me neljapäeval arutasime valitsuses, siis tuli hästi välja, miks me seda teeme – just see, et on vajadused politseinikel, päästjate osas, tee-ehituse osas. Samal ajal on meil majanduslangus, kuidas laekuvad maksud, me peame vaatama tervikpilti. Õige koht on (aruteluks) siis, kui riigi eelarvestrateegias riigieelarve kokkupanemise protsessi läheme.

Meil on siis valitsusel kaks nägu – üks, mis te omavahel arutate, ja siis kaamerate ees, kus tundub, et üldse mingit koostööd ei ole. Kas valitsus on koostöövõimeline?

Jah, me oleme ju kõik need otsused teinud. Jääb tõesti mulje, et populaarsetel otsustel on 12 ema-isa, aga ebapopulaarsetel otsustel on ainult üks vanem ja see on kuri peaminister.

Õpetajad ootavad mingit kindlust, lubadust – kas te saate täna midagi lubada?

Nii nagu me koalitsioonilepingus kokku leppisime, et võtame eesmärgiks, et 2027. aastaks oleks õpetajate palk 120 protsenti Eesti keskmisest – selle jaoks on vaja teha reforme, et see leida sellest kohast, kus tegelikult raha on. Ehk need kohad, kus me kulutame rohkem kui keskmine Euroopa riik.

Kas valitsus leiab selle raha 2027. aastaks?

Kui me teeme neid reforme. Need reformid on rasked, aga neid haridusministeerium ju ette valmistab.