X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Hans Väre: õpetaja, miks sa ometi uskusid valimislubadusi?

Foto: Olev Kenk/ERR

Millest küll tuleneb praegune suur üllatus, et õpetajate palku valimislubadustest hoolimata ei tõstetagi? Nigeeria kirju, milles lubatakse tagasihoidliku ülekandetasu eest muinasjutulisi varandusi, enamik meist ju ei usu, arutleb Hans Väre Vikerraadio päevakommentaaris.

Tambet oli 2015. aasta 1. märtsil Viljandi Männimäe valimisjaoskonnast välja astudes ilmselgelt rahul. Ta naeratas ja, nagu Jaan Tätte laulab, tal hambaid oli vähe. Just nende hammaste pärast oligi ta enda otsusega rahul. "Ma ei valinud erakonda, vaid hambad!" teatas ta entusiastlikult.

Pensionieas mees oli maksnud hiljuti ühe hamba korda tegemise eest 104 eurot ning hääletas nüüd selle partei poolt, mis lubas kõige suuremaid hambaravisoodustusi. Ajakirjanikule jutu ära rääkinud, võttis ta jaoskonna trepi kõrvalt sinna varju pandud pooliku õllepudeli ning suundus majade vahele, et soovitada teistelgi paremaid hambaid valida.

Ma ei tea, kas järgmisel aastal kehtestatud hambaravihüvitis, mis ulatus 30 eurost 85 euroni, oli täpselt see, mida Tambet lootis. Paljud pidasid seda liiga väikeseks, aga mingil määral talle antud valimislubadus igatahes täideti.

Kahjuks ei saa sama öelda õpetajate ja nende toetajate kohta, kes nõuavad nüüd valitsuselt valimislubadustest kinni pidamist meeleavaldustel, intervjuudes ja kõikvõimalikes muudes sõnavõttudes. Nemad tunnevad ennast petetuna ja sellisel juhul tuleb otse loomulikult oma õiguste eest igati seista. Arusaamatuks jääb ainult see, kust tuleb muidu mõistlikele inimestele pähe mõte uskuda valimislubadusi?

Üks vähestest kordadest, kui ma olen EKRE-last Jaak Madisoni ja reformierakondlast Jürgen Ligi ühel meelel näinud olevat, juhtus viimaste riigikogu valimiste eel Sakala ja Järva Teataja korraldatud debatil, kus mõlemad nõustusid, et valimislubaduste maksumuse võrdlemisel pole mingit mõtet, sest programmi pannakse kirja absoluutselt kõik, mis meelde tuleb, ja hea seegi, kui koalitsiooni pääsev erakond saab oma lubadustest kümme protsenti teoks teha.

Rahandusministeeriumi arvutuste kohaselt oleks juhul, kui Reformierakond saanuks kõik viimases valimisprogrammis lubatu ellu viia, tulnud aastas juurde leida üle 1,4 miljardi euro. Sellise ulmelise hinnalipikuga ei saa olla kahtlustki, et valijatele valetatakse, sest kogu meie riigieelarve tulud on tänavu alla 17 miljardi.

Veelgi hämmastavam on see, et teised riigikokku pääsenud erakonnad valetasid kaugelt rohkem. Isamaa valimisprogrammi täites tulnuks aastas juurde leida 1,8, EKRE-l 1,9, Eesti 200-l 2 ja Keskerakonnal tervelt 4,2 miljardit eurot. Seejuures on sisse kalkuleeritud ka tulupoolele tehtud ettepanekud, kuid pole arvesse võetud mägede kaupa ümaraid lubadusi, millele rahandusministeeriumi analüütikud hinnalipiku külge riputamiseks ühtegi nurka ei leidnud.

Millest siis tuleneb praegune suur üllatus, et õpetajate palku välja käidud vekslitest hoolimata ei tõstetagi? Nigeeria kirju, milles lubatakse tagasihoidliku ülekandetasu eest muinasjutulisi varandusi, enamik meist ju ei usu.

Pole saladus, et valimisprogrammidest on saanud labane võistupakkumine. Ja kõik lubavad kõike, sest kõik lubavad kõike. Nii on see olnud pikka aega ja asjad lähevad üha hullemaks, sest valijad on sellega leppinud. Oma lemmiku jutu peale naeratame, nagu üleannetut last vaadates, et muidugi ta luiskab, aga kus ta siis pääseb, teised ju ka… Järgmisel korral lubatakse jälle rohkem.

Muidugi võiks siinkohal väita, et valimisprogrammide sajaprotsendiline täitmine pole isegi teoreetiliselt võimalik, sest Eesti valimissüsteem sisuliselt välistab ühe partei valitsuse ning nii tuleb kõigil partneritega kompromissile jõuda. Näiteks kui üks partei lubaks õpetajate palku tõsta ja teine langetada, nulliksid need üksteist ära. Programmidest selle võrrandi eeldusi aga ei paista. Kuna kõik tahavad niikuinii raha igale poole külvata, siis peaksid kõik ka kõigega nõus olema.

Muidugi on ka teine ja mõnevõrra konkreetsem koht, kus õpetajate palgatõusulubadus kirjas, see on koalitsioonilepe. Ent see lepe ei ole mõeldud valijale. Me ei saa väita, et oleme andnud seda silmas pidades oma hindamatu hääle, sest koalitsioonilepe sõlmitakse alles mõni nädal pärast valimisi. Koalitsioonileppes võivad valitsusparteid katteta lubadusi andes petta vaid üksteist, aga mitte enam oma valijaid.

Koalitsioonileping on tööplaan, mitte reklaam. Näiteks praegu kehtivas on kirjas, et valitsus võtab eesmärgiks tõsta nelja aastaga õpetajate palk 120-le protsendile keskmisest palgast. Kui nüüd hoolega lugeda, siis lubatud pole isegi mitte tõsta, vaid võtta see eesmärgiks. See oleks nagu valimisprogrammist maha kirjutatud lause. Ja mitte tänavu, vaid nelja aastaga. Nii et koalitsioonilepingu täitmisele on vara etteheiteid teha.

Pealegi, olgu lubadused antud heas või halvas usus, sekkub neisse tihti päris elu. Nagu teab igaüks, kes kodus remonti teinud, venivad tööd enamasti üle plaanitud aja ja lähevad kallimaks või jäävad üldse ära, sest raha kulus millegi muu peale. Näiteks turvaukse paigaldamiseks, sest nupust nikastanud naaber ähvardab pidevalt kallale tulla.

Kõige rohkem on lubadustest mitte kinni pidamist ette heidetud Kaja Kallasele ja Reformierakonnale. Kallas on isegi tunnistanud, et kui ta oleks enne valimisi lubanud maksutõuse, poleks Reformierakond nii palju hääli kogunud.

Ent kes vaatab valimisprogrammide ulmelisi kulusid ja arvab, et ükskõik missugune teine riigikokku pääsenud erakond neis tõtt rääkis, lummaks oma silmade sinisusega ilmselt iga vastutulijat. Näiteks Eesti 200, mis nüüd õpetajate eest peaministripartei vastu tuliselt koalitsioonisisest sissisõda peab, tõotas kulutada pedagoogide palgatõusuks juba tänavu 185 miljonit eurot rohkem. Praegu, meenutagem, otsitakse tikutulega kümmet miljonit.

Sõltumata sellest, kui edukalt läheb streik, on üks õppetund nende teemade teravast üles kerkimisest loodetavasti juba sündinud. Ehk mõtlevad poliitikud järgmiste valimiste eel natuke hoolikamalt, kas ikka tasub kõike head, mida südames tahaks, lubaduseks vormida, või võiks vähemalt ühe varbaga maapinnale jääda. Teine variant on muidugi, et lubatakse jälle maad ja ilmad kokku, aga toetamise, parendamise ja arendamise siltidega nii ümaralt, et nende heade soovidega ei saa siduda ühtegi eurot.

Igal juhul ei tasu kodanikel järgmistel valimistel lubadusi ja loosungeid väga tähele panna. Lugege parem neli aastat hoolega uudiseid ja otsustage nende põhjal, kes teie väärtuste ja vajaduste eest kõige paremini seisis. Iga õpetaja teab, et ühe eksami tulemustest on märksa tähtsam see, kui palju õpilane kooliaasta vältel tööd tegi ja kuidas ennast üleval pidas.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: