Kaldajoone kaardistuse aluseks olid 2020. aastal maa-ameti lennukiga kogutud aeropildid ja aerolaserskaneerimise andmed, millega täpsustus meresaarte arv ja ka Eesti pindala. Uue kaardistuse kohaselt kasvas meresaarte arv 2222 saarelt 2317 saareni.

"Läänemere kaldajoon on pidevas muutumises. Kaldajoont mõjutavad jääajajärgne maatõus, mille tulemusena maapind tõuseb, aga ka pidevad ranniku kulutus- ja kuhjeprotsessid, mis on eriti intensiivsed tormidega. Seetõttu tuleb aeg-ajalt kaldajoon uuesti kaardistada," selgitas maa-ameti ruumiandmete osakonna juhataja Lea Pauts.

Uue kaardistusega täpsustus ka Eesti pindala, mis on nüüd 45 335 ruutkilomeetrit, seega vähenes pindala 4 ruutkilomeetri võrra.

"Eelmine täpne ja kaasaegne kaardistus 2012. aastal andis meile teadmise, et pikalt kasutuses olnud pindala 45 225 ruutkilomeetrit on oluliselt väiksem kui tegelikkus ja 2012. aastal mõõdeti Eesti pindalaks 45 339 ruutkilomeetrit. Nüüd on Eesti pindala 4 ruutkilomeetrit väiksem kui senistes teatmeteostes kirjas ja tuleb harjuda uute ametlike numbritega," rääkis Pauts, kelle sõnul võib pindala nii väikese erinevuse selgituseks olla täpsem kaardistus ja veelgi parem lähteandmestik.

Uus Eesti pindala ja saarte arv muudetakse teatmeteostes, Vikipeedias ja mujal.

Meresaared kaardistatakse alates pindalast 100 ruutmeetrit, seisu- ja vooluveekogu saarte miinimummõõt on 20 ruutmeetrit. Uued saared on enamasti laiud, mida lisandub madalas rannikulähedases meres. Uued saared kohe endale kohanime ei saa.

"Kas ja kuidas neid nimetama hakatakse, sõltub nende püsivusest, omapärast ja sellest, kas inimestel on vaja neid nimetada – näiteks sõpradele selgitada, kus käidi suvel kanuumatkal või talvel uisuretkel," sõnas Pauts.

"Aga see, et neid laidusid kaheksa aastaga tekib, nii ei ole. Neid ikkagi tekib ja kaob pidevalt. Mis võib-olla paremaks on läinud, on kaardistustehnoloogia. Me näeme paremini. Ja väga sõltub sellest, kas on olnud torme. Millised on viimase kaheksa aasta jooksul olnud ilmastikuolud, kuhu meri on kandnud neid setteid, kuhu see laid on tekkinud, ja mõnest kohast on ka ära viidud," rääkis Pauts.

Juurde tekkinud meresaared on riigimaa. Kui aga maaomanikule kuulunud poolsaar on saareks muutunud, kuulub see ikka talle.

Kaldajoon märgib pikaajalise keskmise veetaseme asukohta. Kahe kaardistuse vahel  (2012 ja 2020) muutus Eesti kõrgussüsteem, Eesti liikus Kroonlinna nullilt Amsterdami nullile, kuid kõrgussüsteemi vahetus ei mõjuta kaldajoone asukohta. Siiski erinevalt eelmisest kaardistusest olid seekord kasutada täpsemad lähteandmed, sest merevee taset mõõtvad rannikujaamad on automatiseeritud ning kaasatud Eesti kõrgusvõrku. 

Parem veetasemete aegrea andmestik võimaldas maa-ametil kaardistada kaldajoont arvestades  paikkondlikke erinevusi, nii näiteks erineb keskmine veetase Narva-Jõesuus ja Hiiumaal pea kaheksa cm.