Selle massiivse vabrikuhoone ajalugu ulatub 1898. aastasse. Kaua aega oli Balti manufaktuur Eesti kõige pikem ehitis, rohkem kui kui 230 meetrit tootmispinda. Läbi aegade on seal valmistatud erinevaid tekstiile, kanepit, lina ja puuvilla.

Enam kui saja-aastase tegutsemisperioodi jooksul töötasid seal enamasti naised, mis tolle aja kohta oli küllaltki harukordne.

"See on naiste eneseteadvuse tõusul üks väga oluline objekt olnud – ega 19. sajandi puhul ei olnud väga levinud veel see, et naised saavad ise hakkama ja käivad ise tööl. See oli üks silmapaistev asutus, kus minu teada nad said ka väga head palka," rääkis Eesti Arhitektuurikeskuse juht Hannes Praks.

Enne Nõukogude aega oli kompleksi puhul tegu klassikalise tööstusarhitektuuriga, mille sarnaseid kohtab nii Suurbritannias kui ka Saksamaal. Nõukogude ajal, mil tootmist suurendati, tekkisid punasele tellisele kontrastiks valged lahmakad juurdeehitised. Nüüd on arendaja otsustanud need nõukogudeaegsed lisad maha tõmmata ja edaspidi säilib vaid muinsuskaitse all olev esialgne hoone.

"See hoone on ehitatud tellistest, nii nagu 19. sajandil ja 20. sajandi alguses tööstushooned ikka ehitati. Me peaksime arvestama seda, et see on materjal ja tehnoloogia, mida tööstushoonete rajamiseks enam ei kasutata," lausus Praks.

Tootmine lõpetati seal alles 2006. aastal, pärast seda on hoones korraldatud mitmeid üritusi. Ka mõned pinnad on välja renditud, kuid suures osas on maja seisnud tühjana. Sel kevadel algab hoone ehitus, edaspidi kerkivad ajaloolisesse tehasesse korterid ja äripinnad.