Euroopa Parlamendis vastu võetud hoonete energiatõhususe direktiivis on paika pandud, et mitteeluhoonete puhul tuleb saavutada 16 protsendi halvima tõhususega hoonete renoveerimine aastaks 2030.

2033. aastaks tuleb renoveerida juba 26 protsenti kõige kehvema energiatõhususega mitteeluhoonetest. Lisaks seatakse liikmesriikidele eesmärgiks vähendada eluhoonete energiakasutust kuni 22 protsendi võrra 2035. aastaks ning sätestatakse, et suurem osa sellest vähenemisest peab toimuma 43 protsendi kõige kehvema energiatõhususega hoonete seas.

Neid arve vaadates on selge, et tegemist on hiigelsuure renoveerimislainega. Oluline pole see, et liikmesriigid saavad ise otsustada, millised meetmeid nad kasutavad.

Tehniliselt vastab tõele, et hoonete energiatõhususe direktiiv ei kohusta eraomanikke, vaid liikmesriike hooneid renoveerima. Selline asjaolude kirjeldus vaikib maha fakti, et riik ise ei ole elamufondi omanik ega ole seega ka tegelik renoveerija.

Ainuke viis, kuidas riik oma kohustust direktiivi osas täidab, on see, et kohustab omakorda eraomaniku renoveerima. Lõpptulemus on sama: direktiivi tulemusel on eraomanikud kohustatud renoveerima. Vahet ei ole, et see kohustus jõuab eraomanikeni suurema kaarega – direktiiv kohustab riiki, mis omakorda kohustab eraomanikku. Kohustus on kohustus, olgu see otsene või kaudne.

Kui riik jätab oma kohustuse direktiivi ees täitmata, siis alustab Euroopa Komisjon riigi vastu rikkumismenetlust, mis võib lõppeda Euroopa kohtus. Seega, kui võetud kohustust ei suudeta täita, läheb lõplik arve ikkagi Eesti maksumaksjale.

Kuidas riik tagab selle, et kinnisvaraomanikud piisavalt renoveeriks, et eesmärk oleks nõuete kohaselt täidetud? Direktiiv jätab liikmesriikidele vabad käed, kasutada võib nii piitsa kui ka präänikut, kuid vaadates vajaminevate summade suurust, ei pruugi präänikut piisavalt jätkuda, sest 54 miljoni ruutmeetri renoveerimine maksaks 2050. aastaks umbes 20 miljardit eurot.

Võrdluseks: aastatel 2022–2027 suunab riik elamute energiatõhususe suurendamisse vähemalt 366 miljoni eurot, mis pärineb Euroopa Liidu struktuurifondidest. Isegi kui toetuste summat suudetakse suurendada, näiteks riigieelarve või EL-i raha arvelt, jääb 20 miljardi eurone kulu endiselt mitukümmend korda suuremaks kui toetused. Selle vahe maksavad kinni eraomanikud kas otse omast taskust või pangalaenuga.

Renoveerimiskohustus on defineeritud läbi primaarenergia tarbimise vähendamise. Terve Eesti elamufondi energiakasutust tuleb vähendada 20 kuni 22 protsendi võrra 2035. aastaks. 55 protsenti sellest vähenemisest peab toimuma 43 protsendi kõige kehvema energiatõhususega hoonete seas. Teoorias saab küll öelda, et riik saab valida, milliste meetmetega selle eesmärgini jõuda, kuid ilmselgelt on see ilma renoveerimiseta võimatu.

Renoveerimislaine toob kaasa muidki väljakutseid. Kust võtta piisavalt oskustöölisi, kui kogu Euroopa Liit korraga renoveerima hakkab? Kui kogu EL korraga pingutab, et teatud tähtajaks oleksid hooned renoveeritud, siis tõstab see hüppeliselt nõudlust ehitusmaterjalide järele, mis omakorda lööb hinnad üles.

Argumendid renoveerimise hüvedest, nagu väiksemad küttearved, pole kellelegi saladus. Aga need argumendid kehtivad ka ilma direktiivita ja renoveerimiskohustuseta, mis lihtsalt võtab inimestelt valikuvabaduse. Vabal inimesel peab olema vaba voli otsustada, kuidas ta oma kinnisvaraga käitub, tihtipeale arvestades oma finantsolukorda ning seda, kas tal on ratsionaalne võtta laenu. Kellegi teise sätestatud kohustus panna oma kinnisvarasse raha on sisuliselt eraomandi õõnestamine.

Kõige ärritavam on selle arutelu juures asjaolu, et inimesi üritatakse eksitada. Me teame, et rahaline ressurss on piiratud. Kliimaeesmärkidega võetakse endale kümnete miljardite eurode eest kohustusi. Samal ajal ei ole kellelgi vähimatki aimu, kust selleks vajalik raha leida. Võetud kohustused ja seatud eesmärgid peavad olema realistlikud, mitte lähtuma soovunelmatest.