Vanasti elati kitsamates tingimustes nii linnas kui ka maal, tihti mitu põlvkonda koos. Kel majanduslikult vähegi võimalik, soetavad tänapäeval suurema korteri, kiikavad ridaelamu või üksikelamu suunas, mis pakuvad enam privaatsust ja iseotsustamist. Tihti on meie ideaaliks ka korter linnas pluss suvila maal, kuhu soovi korral vahelduseks minna.

Rahvaloenduse andmetel on sel sajandil oluliselt suurenenud eramajade arv (ca 24 000 võrra), korterite arv ei ole oluliselt muutunud. Ka eluasemete suurus on pikemas trendis tõusuteel, vaid korterite osas on see viimastel aastatel peatunud, kuna hüppeliselt kasvanud hindade tingimustes ei ole paljudel vajadustele ja soovidele sobilikku pinda lihtsalt võimalik soetada. Tänapäeva eluruumides on keskmine asustustihedus umbes 24 m² inimese kohta, kusjuures korterites on pinda inimese kohta keskmisest vähem ja eramajades rohkem.

Ehitus ja lammutus moodustab 40 protsenti Euroopa keskkonnamõjust

Jätkusuutliku arengu mõttes on meeldiv kuulda ja näha, et räägitakse terviklikult planeerimisest, pendelrände vähendamisest, linnade tihendamisest, 15 minuti linnast, ringsest ehitussektorist ja paljust muust.

Me ehitame üha uusi hooneid ja rajatisi, muutes keskkonda mitmekesisemaks ja meie ehitiste keskkonnamõju on aastakümnete jooksul suurenenud. Selle mõju on koguni nõnda suur, et ehitusest ja lammutusest tekkivad jäätmed on Eestis suurim jäätmetekke allikas peale põlevkivitööstust. See moodustab ka 40 protsenti Euroopa keskkonnamõjust ning pool kaevandatavatest maavaradest on just ehitiste jaoks.

Viimane on eriti oluline ajal, mil hooneid ehitatakse järjest energiatõhusamaks ja tulekul on ka suur renoveerimislaine. Suurem energiatõhusus tähendab, et kui enne oli oluline peamiselt kütteenergiaga seotud kulud ja keskkonnamõju, siis järjest ehitusmaterjalidega seonduv, sh kaevandamine, toorme transport, ehitusmaterjalide tootmine, ehitustoodete transport kui ehitamise protsess ise.

Ehitise projekteeritud kasutuseaks on üldjuhul poolt sajandit ning selle lõpus peaks neid ehitusmaterjale ootama ideaalmaailmas korduskasutus või kui see ei õnnestu, siis vähemalt materjalina ringlussevõtt.

Ja seda Eesti ka usinalt teeb. Euroopa Komisjoni andmeil oli juba aastal 2011 taaskasutusmäär 72 protsenti, Euroopa eesmärk oli samal 70 protsenti aastaks 2020. Ent siin domineerib tagasitäide. Kõrge lisandväärtusega ringlussevõetavat materjali on tegelikult alla ühe protsendi.

Oma osa on selles asjaolul, et ehitistel pole piisavat dokumentatsiooni selle kohta, milliste omaduste ning kvaliteediga materjale omal ajal kasutati ning materjalide ja ehitustööde kvaliteet kippus kõikuma.

Eesti töötab selle kallal, et teatud juhtudel võiks ühe ehitise nn doonorosad olla siirdosadeks järgmistele ehitistele. Analoogia hoone ja inimese ning meditsiinis või anatoomias kasutatavate terminite osas ei ole siin juhuslik ning tegelikult on inimene ja hoone sarnaselt toimivad süsteemid.

Kui mõelda omal ajal toodetud tsemendi või betooni peale, siis need on suhteliselt suure keskkonnamõjuga materjalid. Need on juba valmis tehtud ja keskkonnamõju ammu tekitatud, seega juhul kui nende omadused on sobivad ja nendes peitub veel kasutatavat ressurssi, saab ühest hoonest demonteeritud elemente järgmiste ehitamiseks kasutada. Selle keskkonnamõju oleks ainult lahtilõikamine, transport ja uuesti ühendamine ning uute materjalide keskkonnamõju tekkimata jätmise mõttes võiks olemasolevaid elemente isegi eelistada uuele materjalile.

Mõttekohad uute hoonete projekteerimisel

Domineeriv osa Eesti hoonefondist on ehitatud rasketest mineraalset päritolu materjalidest nagu tellised, silikaatkivid, raudbetoon ja erinevad kergbetoonist plokid. Kui me räägime pikemas plaanis ehitatud keskkonna jäätmetekke vältimisest, siis me peaks uue hoone projekteerima nõnda, et nende liitekohtadele pääseb mõistlikult ligi ja neid saab lahti võtta. See tähendab elementide liitekohades ühendusi, mida saab n-ö pöördehitada, näiteks tapid ja poldid.

Seda ei saa valimatult teha, raudbetoonhoonete elemendid valataksegi kokku saavutamaks suuremat jäikust ja kandevõimet, lisaks tuleohutuse, helipidavuse ja muud ehitise põhinõuete ja ohutusega seotud aspektid. Ent selles suunas on siiski võimalik liikuda ja sellega TalTechis ka tegeletakse, nii teadusarendustegevusena kui ka läbi õppekavade ja õppeainete uuendamise, et meie lõpetajate teadmised, digi- ja roheoskused ning hoiakud vastaks proaktiivselt tööjõuturu muutuvatele vajadustele ka tulevikus.

Betooni saab suurepäraselt teha ka nn teisese toorme materjalidest, jättes tavapärase esmatoorme (paekivi killustik, liiv, kruus) kaevandamata. Tehnikaülikool katsetas hiljuti selliste betoonide tegemist, kus 25, 50 või 75 protsendi ulatuses asendati täitematerjale näiteks purustatud betooni või silikaatkivi müüritisega. Tulemused olid väga head ning on avaldatud ka teadusartiklis. See andis betooni vajaliku töödeldavuse juures nii nõutava tugevusklassi kui ka külmakindluse, mis oli uue esmatoormega betooni omast isegi parem.

Renoveerida üks kord, korraga ja õigesti

Renoveerimislaine tähendab suurt väljakutset, aga ka suurt võimalust ning enamik praeguseid hooneid on mõistlik terviklikult renoveerida. Selle tarvis töötatakse tehnikaülikooli ja Eesti ringmajandusettevõtete liidu eestvedamisel praegu välja ehituslikke lahendusi projekti LIFE IP BuildEst raames.

Ligikaudu veerand praegustest ehitistest lähevad prognooside kohaselt järgneva paari- või kolmekümne aasta jooksul lammutamisele. Me oleme kaardistanud, millised hooned peamiselt lammutamisele lähevad, milliseid materjale sisaldavad, mida sealt võiks saada elementidena korduvkasutada, mida materjalina pärast ümbertöötlemist kasutada.

Suurem osa hoonetest on aga vaja renoveerida ning soovitame seda teha terviklikult ehk üks kord, korraga ja õigesti. Levinud on arvamus, et mõttekam oleks näiteks vanad paneelmajad maha tõmmata ja uued asemele ehitada. Meil ei ole selleks raha ei üksikisiku ega riigina. Juba kümmekond aastat tagasi sai tehtud analüüs, mis osutas, et nii majanduslikult kui ka keskkonnamõju mõttes on lammutamisest mõistlikum tervikrenoveerimine.

Praegu on suund üksikult hoonelt terve kvartali või piirkonna põhisele (tervik)renoveerimisele, lahendades ka hoonete vahelise ruumi küsimuse. Selle käigus võib mõelda ka selliseid lisaväärtusi nagu viiekorruselisele majale lift või rõdud laiemaks.

Samal ajal saab lahendada suuremaid elukeskkonnaga seotud küsimusi nagu ligipääsetavus, varjestus, haljastus ja maastikukujundus, parkimine, sõidujagamine ja kergliiklus, väikeehitised ja õueinventuur koos mänguväljakute ja kõige muuga, mida oma elukeskkonda soovime. Samuti võib kaaluda hoonetele (puidust) lisakorruse ehitamist, ühiskasutusruume, panipaiku jms.

Kuigi viimaste aastate ehitamise ja materjalide hinnakasvu ning inflatsiooni tingimustes on see kõik muutunud rahaliselt kulukaks, võimaldavad uued ehitustehnoloogiad, lahendused ja tehaseline eeltootmine teostada renoveerimistööd suhteliselt kiiresti ja väheste häiringutega elanikele.

Läbi sektorisse uute ettevõttete lisandumise, uudsete hankemudelite ning mastaabisäästu on loota ka ehitamise taskukohasemaks muutumist. Tervikrenoveerimist võiks näha mitte kulu, vaid investeeringuna, mille abil saame parema sisekliima, väiksemad küttearved ja remondivajaduse koos kinnisvara hinna tõusuga. Esteetika ning elukeskkonna kvaliteedi tõus korteris, trepikojas ja maja ümber õues on pealekauba.

Kohaneda tuleb ka kliimamuutustega

Hooned ja keskkond peavad kohanema kliimamuutustega, mida tuleb arvestada ka renoveerimislahendusi kavandades. Lõuna-edela suunal on hoonet mõistlik varjestada, aga viimastel suvedel on olnud perioode, mil ööpäeva keskmine temperatuur on 20 kraadi ja hoone ei jahtu ka öösel maha.

See tähendab, et ülekuumenemine võib tulla lisaks kiirgusele tulla ka temperatuurist ning toad lähevad palavaks ka mõistliku suurusega akende puhul. Sel juhul pole pääsu ning tuleb mehaaniliselt jahutama hakata. Keskselt ja võib-olla ka ventilatsioonisüsteemiga integreeritud väike jahutusvõimsus oleks lahendus. Kui tervikrenoveerimise käigus jahutust mitte välja ehitada, peaks looma selleks vähemalt tehnilise valmiduse. Hiljem iga korteri tarvis selle rõdule konditsioneer paigaldada ei ole ei soodne, esteetiline ega keskkonnasõbralik.

Tulevikku vaatavaid väljakutseid on teisigi, näiteks liigirikkus ja looduse toomine linna, valingvihmade puhverdamine ja immutamine, linna soojussaarte efekti vähendamine, materjalide püsivus, võimaliku varjumiskoha tekitamine keldrikorrusele ja palju muud, mis eeldab keskkonna terviklikku kavandamist ning teadlikke otsuseid omavalitsuste ametnike, planeerijate, arhitektide, inseneride ja teiste spetsialistide koostöös.

Kokkuvõttes soovitan renoveerida majad korraga ja terviklikult, sest nagu rahvatarkus ütleb: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Soovitus tervikrenoveerida kehtib ka praeguste suhteliselt kõrgete ehitusmaksumuste juures, kuna renoveerida tuleb varem või hiljem ning ei ole alust arvata, et ehitusmaterjalide, ehitamise tööjõu või energiakandjate hinnad tulevikus oluliselt soodsamaks muutuks.