Euroopa Liidu andmete kohaselt oli 2022. aastal 4,4 protsenti kogu Eesti elanikkonnast kommunaalmaksetele võlgnevusi, samal ajal kui 3,4 protsenti ei suutnud aasta külmade perioodide ajal oma kodu piisavalt soojana hoida. 2020. aastal elas umbes kümme protsenti kogu Eesti elanikkonnast eluruumis, kus oli kas lekkiv katus, niisked seinad või mädanenud aknad, raamid või põrand.

Hiljuti võeti Euroopa Parlamendis lõpuks vastu täiendatud energiatõhususe direktiiv, mis loob Euroopa Liidu liikmesriikidele raamistiku heitkoguste ja energiakasutuse vähendamiseks hoonetes, alates kodudest ja töökohtadest kuni koolide, haiglate ja muude avalike hooneteni. Tavakeeli nimetatakse direktiivi sundrenoveerimise direktiiviks, kuna see survestab hooneid kiirendatud korras renoveerima.

Hooned kui energiavampiirid

Kas teate, kes on kõige suurem energiatarbija Euroopas? Vastus võib teid üllatada, kuna selleks on hooned. Eurostati energiabilanssi ja EEA kasvuhoonegaaside inventuuriandmete kohaselt on 85 protsenti Euroopa Liidu hoonetest ehitatud enne 2000. aastat ja neist 75 protsendi puhul on energiatõhusus halb.

Pannes need arvud sellesse konteksti, et ligikaudu 40 protsenti Euroopa Liidus tarbitavast energiast kasutatakse just hoonetes, on ilmselge, et rohepööret ei ole võimalik saavutada hoonete energiatõhususe osas silmi kinni pigistades. Seega väidan provokatiivselt, et kui sa toetad süsinikneutraalse majanduse saavutamist, siis peaksid toetama ka hoonete energiatõhususe tõstmist sundkorras.

Euroopa Liit ongi välja hõiganud, et hoonete energiatõhususe suurendamine on keskse tähtsusega, et säästa energiat ning saavutada 2050. aastaks heitevaba ja täielikult vähese CO₂-heitega hoonefond.

Iga liikmesriik peab täiendatud sundrenoveerimise direktiivi kohaselt vastu võtma oma riikliku trajektoori, et vähendada elamute keskmist primaarenergia tarbimist 2030. aastaks 16 protsenti ja 2035. aastaks 20–22 protsenti. Seejuures vähemalt 55 protsenti sellest vähenemisest peab tulenema halvimate näitajatega hoonete renoveerimisest.

Mitteeluhoonete puhul tuleb olukorda energiatõhususe miinimumstandardite abil järk-järgult parandada, mille tulemusel renoveeritakse 2030. aastaks 16 protsenti halvimate tõhususnäitajatega hooned ja 2033. aastaks 26 protsenti halvimate tõhususnäitajatega hooned.

Kõigi uute elu- ja mitteeluhoonete fossiilkütustest tulenev kohapealne heide peab olema null alates 1. jaanuarist 2028 avaliku sektori omandis olevate hoonete puhul ja alates 1. jaanuarist 2030 kõigi muude uute hoonete puhul.

Tugevdatud direktiiv sisaldab uusi sätteid ka fossiilkütuste kasutamise järkjärguliseks lõpetamiseks hoonete kütmisel ja päikeseenergial töötavate käitiste kasutuselevõtu hoogustamiseks.

Näiteks peavad liikmesriigid tagama, et uued hooned oleksid valmis päikeseenergiaks. Päikesepaneelide olemasolu saab erandi asemel reegliks. Uutes hoonetes tuleb tagada ka elektrisõidukite laadimistaristu ja piisavad parkimiskohad jalgratastele. Reeglid kehtivad ka olemasolevate hoonete olulise renoveerimise korral ning üle 20 parkimiskohaga olemasolevate mitteeluhoonete suhtes.

Kuidas seda kõike teha?

Kirjeldus on ju kaunis, aga igal kahe jalaga maa peal seisval inimesel tekib kohe mitmeid praktilisi küsimusi. Kes selle toreduse kõik kinni maksab? Kujutlegem näiteks suuri paneelmajade rajoone, kus elab sadu väga erineva sissetulekuga elanikke. Samuti see, et kuidas peaksid juriidilise ja ehituslikke eriteadmisi mitte omavad majaomanikud üldse suutma kõik need eesmärgid saavutada? Kes on kunagi maja renoveerinud, see teab, millisest juriidika ja bürokraatia rägastikust tuleb osata ennast läbi närida.

Tõsi, Euroopa Komisjon rõhutab, et kodanikke toetatakse nii rahaliselt kui ka nõustamisteenuseid pakkudes nende püüdlustes oma kodu parandada. Näiteks nõutakse direktiiviga ühtsete kontaktpunktide loomist, et saada nõu hoonete renoveerimise kohta, ning on ka sätted avaliku ja erasektori rahastamise kohta.

Ilmselt tuleks – justkui hobusel nina ees rippuva õunana –meeles pidada, et algne investeering võib küll olla suur (et mitte öelda tohutu), kuid pikas perspektiivis peaksid oodatavad tegevused energiakulusid ja nn energiavaesust just vähendama. Eelduslikult tõstavad renoveerimistööd, parem energiaklass ja modernsed kütte- või jahutussüsteemid ju ka ehitise väärtust.

Samuti on liikmesriikidel võimalus vabastada nendest kohustustest teatavat liiki elu- ja mitteeluhooned, sealhulgas ajaloolised hooned või puhkemajad. See tähendab, et äärmustesse siiski laskuma ei pea ning on võimalik, et näiteks Tallinna vanalinna elanikud siiski oma ajaloolise hoone terviklikkuse säilitamise huvides samal määral tegevusi tegema ei pea.

Lõppkokkuvõttes jääb direktiivi ülevõtmine siiski liikmesriikide teostada, mistõttu võiks loota, et Eesti seadusandja suudab kõigi Eestile omaste küsimustega piisaval määral arvestada ja kasutada direktiivis jäetud paindlikkust. Samuti hoian pöialt, et täitevvõim suudab ka reaalsuses tagada isikutele piisava toetuse nii rahaliselt kui ka asjaliku nõuga.

Uudse ootuse paneb regulatiivne muudatus ka ehitusettevõtjatele, kinnisvaraarendajatele, moodsate energiateenuste osutajatele ja laenuandjatele, kes saavad pakkuda klientidele teadlikke lahendusi just neid arenguid silmas pidades.