Eesti tervishoiusüsteem seisab silmitsi mitme tõsise väljakutsega, aga ühisnimetaja on siiski rahapuudus ning selget plaani, kuidas seda üüratut auku täita pole. Pidev raha pumpamine süsteemi ei ole enam ammu toimuv lahendus, vajame muutust.

Möödunud teisipäeval oli riigikogu suures saalis terviseminister Riina Sikkut, kes tegi ettekande arengustrateegia "Eesti 2035" eesmärkide täitmisest ning seda just tervishoiu vaates. Ministri kõnestki koorus välja tõsiasi, et ebapiisavast rahastusest tingitud murekohad ootavad lahendamist, süvenevad ajaga ja tulevikus on tervisesüsteemi eelarvele veelgi koormavam.

Mõistagi oleks lihtne öelda, et tõstame makse ning ongi vajalik raha tervishoiu jaoks olemas. Pikas perspektiivis oleme aga peagi samas punktis tagasi. 

Riik peab haarama juhtohjad

Kirjeldades Eesti meditsiinisüsteemi, siis põhineb see sageli soovidel mitte vajadusel. Arusaadavalt peab arstiabi ja eriti erakorraline abi olema haigele kättesaadav. Millise arsti juurde minna ning milliseid protseduure või ravimeetodeid kasutada, see otsus peab jääma arstile, kes lähtub tõenduspõhisusest, mitte haige soovist või ettevõtja või haigla omaniku huvist. Samuti peaks residentuuri kohtade jaotus lähtuma esmalt Eesti riigi vajadustest, mitte tingimata noorte soovidest ja ambitsioonidest.

Haiglas pakutav teenuste hulk peab lähtuma kogukonna vajadustest ja võimalustest, mitte haiglate omavahelisest võitlusest ellujäämise nimel. Väikeses riigis, kus ei jätku ei arste ega haigeid, ei saa kõik kõike ja igal pool teha. Kõiki raviprotseduure ei saa kodu lähedal saada ega igas haiglas teha. Teenuste koondumine ning haiglate vaheline koostöö annaks palju paremaid tulemusi ning hoiaks ressursse kokku.

Kuigi olen liberaalsuse pooldaja, on meditsiinis hädavajalik, et riik arstiabi planeerimisel juhtohjad enda kätte võtaks. Pelgalt konkurentsil põhinev vaba turumajandus ei pruugi meditsiinis kõige paremaid tulemusi anda.

Personaalmeditsiin kui efektiivne ja inimesest lähtuv süsteem

Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo tuli hiljuti välja personaalse riigi kontseptsiooniga, mis võiks olla järgmine Eesti edulugu. Idee on tegelikult lihtne: riigi poolt ette nähtud teenused kujundatakse lähtuvalt iga inimese personaalsetest vajadustest. Sellega haakub otseselt personaalmeditsiin, mis on kiirelt arenev valdkond nii Eestis kui ka kogu maailma. Paljude hinnangul on see ainuõige lähenemine kaasaegses tervishoiusüsteemis.

Välja on pakutud, et igal inimesel peaks olema oma geenikaart, millest võiks edasine tegutsemine lähtuda. Geenid isoleeritult määravad aga vaid väikese osa haiguse riskist. Palju sõltub nii keskkonnast kui ka ühiskonnast, kus inimene elab. Õigem personaalse meditsiini definitsioon oleks selline, et igale haigele temale vajalik ravi, temale sobivas hulgas, temale sobiva pikkusega ja sobival ajal. Appi tuleb personaalne riik, arendades tehisaru ning algoritme, mis olemasolevaid andmeid arvestades kõige sobivama ehk personaalsema ravi või uuringumeetodi pakuvad.

Tänapäeva inimesed vajavad rohkelt nõustamist selles, mida süüa, kuidas treenida või kuidas vaimu ärksana hoida. Siiski ei suuda ükski riik igale inimesele personaalset nõustajat pakkuda, selleks ei jätku inimesi ega raha. Nõustamisteenuseid saaks pakkuda moodsaid vahendeid, mitte inimtööjõudu kasutades. Selleks sobiksid kergesti arusaadavad joonis- või animafilmid ning ka blogipostitused, mis võiksid igaühele vabalt kättesaadavad olla.

Kvaliteedikontroll on mõistagi vajalik, et info oleks usaldusväärne ning inimese tervist toetav ja edendav. Seeläbi saame kõrgelt kvalifitseeritud arstid ja õed säilitada olukordadeks, mis tehisarule üle jõu käivad.

Teravnev tööjõupuudus

Tervishoiu probleemide seas, mis ootavad riigi sekkumist, on ka tööjõupuudus. Meil ei jätku arste ega ka õdesid vaatamata sellele, et arstide arvult oleme Euroopa Liidu keskmiste hulgas. Pelgalt meditsiinitudengite vastuvõtu suurendamine ei pruugi lahendust tuua. Reaalses elus on arstiõpe raske ja nõuab suurt pühendumist, mistõttu vastuvõtu lati alla laskmine ei tähenda tingimata rohkem lõpetajaid.

Seega peame paremini kasutama juba olemasolevaid arste. Praegu on stuudiumi järgne õpe ehk residentuur eriarstide suunas kaldu, kuigi vajaksime ka üldarste. Viimane sobiks hästi äsja ülikooli lõpetanud arstidele, kes vajavad aega, et lõplik eriala valik teha.

Üldarstid võiksid toetada perearsti praksiseid, töötada haiglate EMO-des või erinevates osakondades eriarstide juhtimisel. Üldarstide laialdasem kasutamine võimaldab äsja lõpetanutel jääda Eestisse. Teisalt leeveneb suhtelisele väheste vahenditega meditsiiniasutuste personalipuudus.

Tervishoiu rahastusmure on aina häälekamat appikarjet tegemas. Ometi ei saa pooldada probleemi pühkimist vaiba alla ning viimane aeg oleks kujundada tulevikukindel tervishoiusüsteem.