Tallinna uus koalitsioon kaalub riigi omanduses oleva Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) ühendamist linnale kuuluva Lääne-Tallinna keskhaigla, Ida-Tallinna keskhaigla ning Tallinna lastehaiglaga.

Hästi majandatud haiglad lapivad võlgades PERH-i

Jutt käib mitte ainult Tallinnale kuuluvate haiglate, vaid erinevate omanikega haiglate ühendamisest. Põhjusi, miks see plaan mitte kuhugi ei kõlba, on omajagu.

Haiglareform paistab olevat järjekordne plaan Tallinna raha abil riigi saamatust lappida. Kui see läbi läheb, on tulemuseks aga hiigelasutus, mille juhtimine käiks selgelt valitsusele üle jõu. Näeme ju, kuidas neljast koalitsioonierakonnast õmmeldud lapitekk Tallinnas juba enne võimule tulekut igas olulises küsimuses kärisema kipub. Kas tõesti usub keegi, et sama seltskond suudaks erinevatest haiglatest kokku pandud monstrumit juhtida?

Tartus on sama asi juba läbi proovitud, miks eksperimenteerida nüüd Tallinnas? Ka Eesti kogemus haldusreformiga näitab veenvalt seda, et kui rikas ja vaene vägisi kokku panna, ei ole tulemuseks mitte kaks rikast, vaid kaks vaest. Meenutab niinimetatud Robin Hoodi plaani.

Tahetakse jõuda ette asjatundlikust arengukavast

Riik on juba välja töötamas haiglavõrgu arengukava 2040. aastani. Kuna arengukava ei koosta poliitikud, vaid spetsialistid, siis niisugust meelevaldset haiglate ühendamise plaani sinna ilmselt sisse ei kirjutata. See nõuaks korralikku läbi kaalumist ja arvutamist.

Veenvat põhjendust haiglate ühendamiseks tegelikult ei olegi ning pigem tundub, et selle plaaniga soovitakse valmivast arengukavast hoopis kiiruga mööda minna. Teha ruttu ära, kuni asjatundjate koostatud arengukava seda takistamas ei ole.

Nii või teisiti on tegu mitte kohaliku omavalitsuse, vaid tervet riiklikku haiglavõrku puudutava otsusega. Ühendamisplaani lauale pannud sotsidele oleks küsimus: miks surutakse kohaliku omavalitsuse koalitsioonilepingusse riikliku mõjuvõimuga punkti, aga samal ajal nahutatakse Isamaad, kui nemad seda teevad?

Haigusi ravitakse hoonetes, mitte Exceli tabelis

Tallinna linnale kuuluvate haiglate ühendamine on senisel keskerakondlikul linnavõimul pikalt kavas olnud uue Tallinna haigla loomise kaudu. See poleks olnud pelgalt administratiivne otsus, nagu värske haiglareformi mõte paistab olevat, vaid tähendanuks uue tänapäevase hoone ehitamist ning oleks olnud suur sisuline samm parema arstiabi suunas. Uus haiglahoone lahendaks meditsiinitöötajate karjuva kitsikuse mure, mida praegused vanad majad ei võimalda, ja looks paremad tingimused ka patsientide jaoks.

Reformierakond on sellele plaanile aktiivselt vastu olnud ning isegi Euroopa rahast loobunud. Miks aga meeldib neile praegune mõte riigi ja linna haiglad üksnes võimu tasandil ühendada, ilma et sellest patsiendi jaoks midagi päriselt paremaks muutuks? Haigusi ravitakse ju jätkuvalt hoonetes, mitte Exceli tabelis.

Tundes Reformierakonna tungi rahvale kuuluvaid asutusi erakätesse sokutada ja teades, et nende ridades leidub piisavalt erinevaid meditsiiniga seotud ettevõtjaid ja lobiste, tuleks siin valvel olla ja küsida, kelle jaoks seda kingitust pakitakse.

Reformierakonnale meeldib kõnelda müstilistest toiduahelatest Tallinnas ja ilmselt nad teavad, millest räägivad. Muide, PERH-i nõukogu esimees on kunagine Reformierakonna peaminister Taavi Rõivas. Mõistagi on võlakoorma all ägava haigla nõukogu esimees kõnealuse plaaniga nõus. Ta on seda nimetanud tunnustavalt julgeks ja ambitsioonikaks ideeks. On aga üpris tülgastav, kuidas neid sõnu kasutatakse taas olukorras, kus ütleja ise ühe ümberkorraldusega kaasnevaid ohtusid ja kahjusid ei kanna.

Niisiis ootab Eestit ees eksperiment, mille mõjuanalüüsi asendab elukauge soovmõtlemine ning mõne erakonna erahuvid. Kuid millest sündivad kahjud jäävad aastateks veskikivina Tallinna maksumaksja turjale.