Alustame sellest, mis probleeme me meditsiinis lahendame. Mina näen ühte suurt probleemi, milleks on tervishoiuteenuse kättesaadavuse järjepidev halvenemine.

Eesti tervishoiusüsteemi on alates taasiseseisvumise perioodist – võttes aluseks OECD riikide keskmise tervishoiusüsteemi osakaalu sisemajanduslikust kogutoodangust (SKP) – pidevalt alarahastatud umbes kolmandiku jagu. Selle alarahastamise hind on meie inimeste õigel ajal lahendamata ja liialt sageli krooniliseks muutuvad ja sageli ka tööturult välja kukkumiseni viivad tervisemured.

Riigi rikkamaks muutumisega on tervishoiukulutuste osakaal SKP-st küll kasvanud, aga enam-vähem samas tempos kui teistel arenenud riikidel. Seetõttu proportsioonid palju muutunud ei ole. Viimastel aastatel meil ennaktempos lisandunud ressursid on olnud seotud tervishoiutöötajate kollektiivlepinguga kokku lepitud tervishoiutöötajate miinimumpalga tõstmisega.

Tulemus on see, et vähemalt meie riigi suurimas haiglas on reaalset tervisekassa poolt rahastatud haigusjuhtude arv aastaid olnud sisuliselt muutumatu ja käesoleval aastal juba pea viie protsendi jagu vähenenud. Teiselt poolt on üha sügavamasse kriisi vajumas meie esmatasandi tervishoid, kus kättesaadavus on juba aastaid järjest halvemaks muutunud. Seda küll pisut erineval põhjusel, kui mujal süsteemis.

Ühele suuremale probleemile lisandub mitmeid teisi tavakasutajale vähem silma hakkavaid, kuid süsteemi seest selgelt nähtavaid pikaajalist allakäiku soodustavaid tegureid:

1. Kasutamata infotehnoloogilised võimalused;
2. Koordineerimata ja korrastamata haiglavõrk;
3. Kriitiliste ressursside väljavoolu soodustamine;
4. Arengut tagant tõukava konkurentsi puudumine kõigil meie arstiabi tasanditel;
5. Meditsiinisüsteemi mugavustsooni jõudmine ja seeläbi tekkinud suhteline arenguseisak ja efektiivsuse langus;
6. Patsiendipoolse kontrolli puudumine osutatava tervishoiuteenuse üle;
7. Inimeste puuduv vastutus oma tervise hoidmise eest.

Milliseid probleeme visiiditasu tõstmine lahendada aitaks? Suhteliselt minimaalselt tervishoiu rahastamisega seotud probleeme. Minu arusaamist mööda võiks visiiditasu tõus pisut soodustada reaalse konkurentsi teket meditsiinisüsteemis. Selle ja tegelikult ka kõigi teiste arengute realiseerumine vajab siiski kindlasti lisaks ka teisi süsteemseid toetavaid meetmeid.

Konkurentsi kasv ja patsientide valikuvõimaluse võimestamine aitaks pisut muuta süsteemi jõujooni, mis sunnib sumbumisele kalduvat süsteemi mõningasele enesekorrektsioonile. Peamine, mida peaksime ja saaksime muuta, on inimeste eneste arusaamine sellest, et tervis sõltub põhiosas inimesest endast, tema tegudest ja/või tegematajätmistest. Peame tunnistama, et kui tervishoiusüsteem kuulub meil maailma tugevamate sekka, siis terviseteadlikkuse ja eelkõige tervisekäitumise mõõdikute alusel oleme arenenumatest naabritest kaugel-kaugel maas.

Kurb reaalsus on, et ette pandud moel mitte ühtegi nimetatud probleemidest kahjuks mõjutada pole võimalik. Mis läks siis valesti?

Esiteks on planeeritud visiiditasu tõus liiga järsk. Kui aktsiise plaanitakse tõsta viis protsenti aastas, siis visiiditasu tõusuks pakuti kõiki meie inimesi šokeerivad 400 protsenti.

Võrdluseks võib tuua, et meile nii heaolu- kui ka lapsehoidjariigina eeskujuks olevas Rootsis jäävad visiiditasud 100 ja 400 Rootsi krooni vahele. Seejuures on perearsti tasandi visiiditasud disainitud teiste eriarstide visiiditasudest enamasti pisut madalamale tasemele. Seega on tõus nii sissetuleku kui ka elukallidust arvesse võttes selgelt ebaproportsionaalselt liiga suur.

Teiseks planeeriti visiiditasu rakendada ainult teatud tervishoiu tasemetel. Unustades, et tervishoiusüsteem on tervik ja selle terviku erinevaid osiseid/tasandeid erinevalt käsitledes tekivad paratamatult uued probleemid ja pudelikaelad, mille lahendamine nõuab kardetavasti hoopis suuremaid summasid kui planeeritud tulu, mõniteist miljonit eurot, seda on. Suure tõenäosusega oleks tulemuseks meie niigi kokkukukkumise piiril oleva esmatasandi meditsiini lagunemine.

Seega, arvestades neid kahte punkti tundub, et tegemist on meie riigijuhtimiskultuurile omase poliitilise spinniga ja reaalset rakendumissoovi oleks siin väga raske uskuda.

Kolmandaks planeeriti visiiditasu rakendada ainult esimesel kontaktil tervishoiusüsteemiga. Reaalsus on see, et esmased visiidid moodustavad arstikülastustest mõnekümneprotsendilise osa. Kui me soovime meditsiinisüsteemis reaalset kokkuhoidu, siis peame püüdma vältida potentsiaalselt liigseid visiite, mis on praegu põhiosas korduvad visiidid.

Diskuteerida võiks selle üle, kas rakendada visiiditasu ka õe, psühholoogi, füsioterapeudi, logopeedi ja teiste tervishoius töötavate spetsialistide visiitidel või mitte. Kui soovime neid tegevusi eelisarendada, siis pole mõistlik seal visiiditasu rakendada.

Lõpetuseks pakun lahendused ja soovitused selleks, et äärmiselt vajalik muudatus oleks siiski võimalik ellu rakendada ja pikemas plaanis annaks ka sisuliselt meie inimeste tervist toetava panuse.

Probleem 1. Visiiditasu tõsta planeeritud 20 euro asemel kümne euroni, mis oleks võrreldes miinimumpalga muutustega peale 2013. aastat, kui viie euro suurune visiiditasu rakendus, umbes kolmandiku võrra sellest väiksem tõus. Leppida kokku aeglane visiiditasu tõus järgmistel aastatel.

Probleem 2. Visiiditasu rakendada kõigile arsti visiitidele sõltumata tervishoiu tasemest nii perearsti, teiste eriarstide, kiirabi kui ka EMO tasemel.

Probleem 3. Rakendada visiiditasu kõikidel arstlikel kontaktidel.

Enne muudatuse rakendumist vajab kindlasti lahendamist see, kuidas kompenseerida visiiditasu tõus majanduslikult raskemas olukorras inimestele.