Iisraeli õhutõrjesüsteem raudkuppel on üsna kuulus, see on juba pikalt tõrjunud Iisraeli linnade vastu sihitud väiksemaid terroristlike rühmituste raketirünnakuid. Tegelikult kaitsevad lisaks raudkuplile Iisraeli ka süsteemid nimega David's Sling ehk Taaveti ling ning Arrow ehk nool. Iga süsteem moodustab ühe kihi õhutõrjest ja suudab tõrjuda erinevaid ohte.

Kuigi selliste õhutõrjesüsteemide võimed ning erinevate rakettide hinnad hoitakse kiivalt saladuses, kirjutas uudisteagentuur Reuters, et Iraani rünnaku tõrjumine maksis tõenäoliselt suurusjärgus üks miljard eurot. Võrdluseks, Eesti kaitse-eelarve on veidi üle 1,3 miljardi euro ehk Iisrael kulutas ühe ööga ühe rünnaku tõrjumiseks pea sama palju kui Eesti aastaga.

Kui sinna hulka lugeda ka selliste süsteemide arenduskulud, on hinnalipikul veel suurem summa, ütles ERR-ile rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Tony Lawrence.

"Näiteks me teame, et ameeriklased on kulutanud umbes 2,5 miljardit dollarit, et toetada raudkupli arendamist. Sinna tuleb juurde lisada Iisraeli enda panus. Raudkuppel on ka vaid osa kogu Iisraeli õhutõrjest. Ja siis on ka muidugi lennukid, mis kaitsevad Iisraeli õhuruumi. F35-d ja F15-d näiteks, mida Iisrael kasutab. Ja veel Ameerika ballistiliste rakettide tõrje laevad, mis tegutsesid kuskil ranniku lähistel. Kõike seda arvestades saab lihtsalt kokku väga suure summa," selgitas Lawrence.

Rakettide tõrjumine on mitu korda kallim

Samas võis Iraani rünnak maksta ligikaudu 100 miljonit eurot, viitas Reuters. Ehk rakettide tõrjumine on palju kallim. See on suuresti tõsi seetõttu, et näiteks ballistilised raketid lendavad langedes meeletu kiirusega ja nende tabamine nõuab väga suurt täpsust. Õhutõrjerakett peab olema õiges kohas täpselt õigel ajal.

Osa Iraani rakette lasti puruks ka kosmoses, see aga nõuab, et õhutõrjerakett suudaks üldse nii kõrgele lennata säilitades täpsust. Tiibraketid samas lendavad just väga madalal ja võivad ennast lennu ajal peita orgudes või jõesängi kohal lennates.

Kõik see tähendab, et tavaliselt 99-protsendilise edu saavutamiseks – nagu iisraellaste sõnul neil õnnestus – on vaja ühe vaenlase raketi vastu tulistada mitu õhutõrjeraketti. Kas seda ka Iisrael tavapäraselt teeb, see ei ole teada, ütles Lawrence.

"Üldiselt püütakse luua kihiline õhutõrje võrk. Kui sa ei suuda vaenlase raketti lennu keskel alla lasta, siis saad sa seda teha vahetult enne sihtmärgi tabamist. Selles mõttes võib-olla tulistatakse rohkem, kui üks õhutõrjerakett ründava raketi pihta."

Raudkuppel ise peaks iisraellaste sõnul alla tooma üheksa raketti kümnest, selgitas Lawrence. Sealjuures hindab Iisraeli õhutõrje, kas vaenlase rakett on üldse ohtlik.

"See ei tulista õhutõrje raketti iga ründava raketi, miinipilduja mürsu või suurtüki mürsu vastu. See hindab, millised päriselt tabaksid rahvarohkeid piirkondi ning üritab need alla lasta. Ma arvan, et iisraellased arvestavad selle 90-protsendilise töökindluse väite juures seda, et kõiki rakette isegi ei proovita alla lasta," rääkis Lawrence.

Miks Ukrainat samamoodi ei kaitsta?

Mitmed asjatundjad ning poliitikud on viidanud Iisraeli näitele ning öelnud, et lääs saaks Ukraina õhuruumi kaitseks soovi korral teha palju rohkem. Lawrence rõhutas, et Ukraina abistamiseks peab tegema rohkem, kuid on ka rida tehnilisi põhjuseid, miks Iisraeli võrdväärse suutlikkusega õhutõrjet oleks raske Ukrainas teostada.

"Iraani rünnaku puhul suutsid Ameerika ja Iisraeli lennukid lennata üle kõrbe ning raketid alla lasta Iisraelist kaugel. Mereväe laevad saab paigutada Iisraelile oluliselt lähemale, kui saaks Ukrainas."

Kui välja arvata Prantsusmaa president Emmanuel Macroni veebruarikuine avaldus, siis on ka suured lääneriigid selgelt välja öelnud, et ei osale otseselt Ukraina kaitsesõjas oma sõduritega. Ehk Ameerika laevad ja lennukid ei lähe Ukrainat kaitsma nii nagu Iisraeli. Lisaks ei ole mureks vaid õhutõrjesüsteemide rahaline hind, vaid uute süsteemide ja rakettide tootmise ning ukrainlaste koolitamise näol ajakulu. See ei pruugi samas ületamatu takistus olla, selgitas Lawrence.

"Lääneriigid on juba Ukrainale andnud üsna ulatusliku nimekirja õhutõrjesüsteeme. Need kõik on tulnud ka väljaõppega Ukraina sõduritele. Ukrainal endal on juba võime treenida oma inimesi kasutama lääne poolt antud õhutõrjesüsteeme."

Oluline on ka muidugi tõik, et Iisrael ise pole seni relvi Ukrainale andnud ja ei plaani seda ka teha. Ehk Ukraina ei saa võimsaid Iisraeli süsteeme ja peab lootma piiratud arvule, mida saavad anda Ukrainat toetavad riigid.

"Meil on praegu tootmismahtude mure. Me ei suuda toota õhutõrjerakette piisavalt suures koguses, piisavalt kiiresti, et palju aidata. Põhimõtteliselt peaks muidugi Ukraina jaoks õhutõrje mõistes rohkem tegema," nentis Lawrence.

Iisraeli õhutõrjevõrk on väga ulatuslik, kuid Iisrael on ise üsna väike, lisab ta.

"Väikest ala on oluliselt lihtsam kaitsta, kui suurt ala nagu Ukrainat. Isegi Eesti – kui rääkida kohalikus mõõtkavas – on kaks korda suurem kui Iisrael. Sama mure oleks siin palju keerulisem lahendada kui Iisraelis, kus elab väga väiksel alal väga tihedalt palju inimesi," ütles Lawrence.