Laupäeval lõppes kandidaatide esitamine Euroopa Parlamendi valimistele, mis toimuvad tänavu juunis. Kokku esitati valimiskomisjonile 79 kandidaati. Seda on 13 võrra ehk pea poolteist täisnimekirja enam kui möödunud korral, 2019. aastal. Tõsi, valimiskomisjon alles menetleb esitatud avaldusi ning lõplikud nimekirjad saavad lukku 29. aprillil. Aga erakonnad on oma kampaaniatega juba alustanud ja sellest annavad tunnistust erakondade plakatid tänavapildis, kutsed kohtumistele kandidaatidega, sotsiaalmeedia- ja lehereklaamid. Niisiis, nemad on valimisteks valmis.

Aga kuidas on lugu valijatega? Eelmistel, 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimistel osales vaid veidi üle poole valimisõiguslikest eurooplastest (50,66 protsenti), Eestis aga kõigest 37,6 protsenti valijatest. Seda on kolmkümmend protsendipunkti vähem kui mullu riigikogu valimistel osales. Praegu ei julge küll loota, et Eestis see tulemus oluliselt parem võiks tulla.

Äsja avaldatud kevadine Eurobaromeetri uuring näitab, et kui mujal Euroopas on valimiskampaania juba täistuuridel käivitunud, siis Eesti valija süütenöör on alles märg. Uuringust nähtub, et kui Euroopa Parlamendi valimised toimuksid järgmisel nädalal, läheks valima 71 protsenti Euroopa Liidu kodanikest, Eesti kodanikest aga vaid 52 protsenti. Ent optimismiks põhjust pole, sest nagu uuringutest teame, kipuvad inimesed oma valimisosalust sellistes uuringutes kaugelt üle hindama.

Teine ja ehk mõtlikumakski muutev tähelepanek sellest küsitlusest on, et europarlamendi rolli kasvu soovib vaid 41 protsenti Eesti valijatest, samal ajal kui seda toetab suurem osa Euroopa valijatest nii Lätis-Leedus, Portugalis-Poolas, Itaalias, Saksamaal, isegi Ungaris. Tervelt 35 protsenti Eesti valijatest sooviks hoopis Euroopa Parlamendi rolli vähendada, 17 protsenti leiab, et see võiks jääda samaks.

Tõsi, uuringust ei selgu, kas Eesti inimesed sooviksid siis rohkem võimu anda Euroopa Komisjonile või Euroopa Liidu Nõukogule, aga eestlaste leiget suhtumist europarlamenti näitab see küll.

Osalt võiks Eesti valija leigust seletada sellega, et Euroopa Parlamendi valimine on meie jaoks uus asi. Kesk- ja Ida-Euroopa uutes liikmesriikides on valimisaktiivsus endiselt veel madalam kui vanades liikmesmaades. Aga tegelikult on see ju juba viies kord eestlastel europarlamenti valida, esimest korda tegime me seda juba 20 aastat tagasi.

Teine põhjus võib olla selles, et välja ei joonistu nagu väga selget põhikonflikti, mis valijat välja tulema motiveeriks. Seni kõige kõrgem europarlamendi valimisaktiivsus oli Eestis 2009. aastal, kui 43,9 protsenti valijatest tuli välja, suuresti protestiks nn peibutuspartide ja suletud nimekirjade vastu. Edasised europarlamendi kampaaniad on olnud hillitsetumad.

Võib muidugi öelda, et ega see iseenesest halb ei ole, kui valima tullakse mitte emotsioonist kantuna, vaid üksnes siis, kui olemas selge eelistus ja kodanikumissioon seda väljendada. Tore muidugi oleks, kui selliseid kodanikke oleks rohkem kui pelk kolmandik.

Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniad ongi Eestis üldiselt pigem tagasihoidlikud, küllaltki lühikesed ja riigikogu valimistega võrreldes kordades tagasihoidlikuma eelarvega. Võib suisa öelda, et need polegi Eestis niivõrd põhimõtteliste ideede vastasseisu koht, vaid rohkem kandidaatide missivõistlus, tõsielušõu "Eesti otsib eurosaadikut", kus ideedest tähtsam on isik.

Isikuvalimistele annab hoogu juurde meie valimissüsteem. Euroopa Parlamendi valimised on ainsad valimised, kus terve Eesti on üks valimisringkond. See tähendab, et kõik valijad Virust Võruni, Saarest Sangasteni saavad valida Eesti poliitika superstaaride vahel, mis riigikogu valimistel on tavaliselt vaid Harju- ja Raplamaa valijate privileeg.

Tõepoolest, europarlamendi liikme töö on enamat kui pelk hääletusnupu vajutamine, seal on saadiku autonoomia suurem kui riigikogus, kus erakondlik distsipliin trumpab sageli sisulised veendumused üle. Võimekas ning välissuhtluses kogenud saadik suudab Eesti asja ajada märksa paremini kui see, kellel need kogemused puuduvad. Miks me siis ei taha sellisele institutsioonile võimu juurde anda?

Või peaks hoopis küsima, et kui paljud oskavad öelda, mille eest Marina Kaljurand, Urmas Paet, Ilmar Raag või Jüri Ratas täpselt seisaks. Õnneks saab seda lünka veel täita. Meil seisab ees veel seitse kampaanianädalat. Lugege programme, kuulake debatte ja usutlusi kandidaatidega. Või veel parem, minge küsige kandidaatide käest ise järele. Ma väga loodan, et kandidaatidel õnnestub enda vajalikkuses veenda neidki, kes praegu Euroopa Liidu ainsast otse valitavast institutsioonist eriti pidada ei oska.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.