1. mail 2004, kui koos Eestiga kümme riiki Euroopa Liidu liikmeks said, olin Brüsselis, sest töötasin diplomaadina Eesti esinduses NATO juures. Brüsseli kesklinnas oli suure laienemise puhul hiiglaslik tänavapidu, restoranides toimetasid kokad laienemisriikidest ja ma mäletan sellest hetkest ennekõike kergendust, et nüüd on Eesti tulevik kindel, sest oleme saanud liikmeks maailma kõige tugevamates organisatsioonides.

See kindlustunne on aastatega süvenenud. Oleme saanud osa Euroopa Liiduga kaasas käivatest vabadustest. Isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine ei ole meie jaoks enam sõnakõlks, sellest on saanud meie igapäevaelu.

Schengeni ruum annab meile võimaluse reisida või elama kolida, kuhu tahame, ja sinna sõites pole enamasti raha vaja vahetada. Euroopa Liidu ühine viisapoliitika on võimaldanud Eesti passi puhul lahti saada paljudest kolmandate riikide viisanõuetest. 20 000 Eesti noort on Erasmuse programmiga käinud välismaal õppimas.

Eesti ettevõtete ekspordist läheb kolmveerand Euroopa ühisturule, ilma mingite kaubanduspiiranguteta ja ainuüksi eelmisel aastal üle 13 miljardi euro väärtuses. Lisaks oleme viimase 20 aasta jooksul olnud see liikmesriik, mis elaniku kohta kõige rohkem eurotoetusi saab – kokku 20 miljardi euro eest investeeringuid Eesti elu paremaks tegemisel, kas taristusse, keskkonna puhtamaks muutmiseks, põllumajandusse, koolimajadesse, ühenduvusse, majade renoveerimisse või mitmeti mujale.

Seda, kuhu euroinvesteeringud teha, on otsustanud Eesti. Nende toetuste keskne eesmärk on aidata liikmesriikidel teha strateegilisi rahasüste valdkondadesse, mis riigi või regiooni elatustaset märgatavalt tõstaks. Eesti puhul on enamik toetusrahast olnud väga väikese omafinantseerimisega, näiteks riigigümnaasiumide ehitamisel ja sisustamisel on 85 protsenti kaetud eurofondidest.

Kindlustunnet lisab seegi, et kõigi otsuste puhul, mis EL-is tehakse, on Eesti otsustajate hulgas. Neis valdkondades, mis meie jaoks kõige olulisemad, oleme olnud väga mõjukad. Nii Euroopa digipoliitika kui ka Venemaasse suhtumine on vägagi Eesti nägu, sest oleme oma kogemuste ja oskustega suutnud protsesse õigesti suunata ja oma seisukohti veenvalt esitada.

Esimestel aastatel tundus orienteerumine selles protseduuride rägastikus keeruline, kuid 20 aastaga oleme õppinud olema osavad tegutsejad. The Economisti Euroopa kolumni Charlemagne kirjutaja Stanley Pignal tõi hiljuti välja just Eesti näitena liikmesriigist, mille vaated on kõige üleesindatumad võrreldes meie väikese rahvaarvuga. Ta imestades sealjuures just selle üle, et Eesti inimesed ise usuvad uuringute järgi, justkui meie hääl Euroopas ei loeks.

Seda dissonantsi ongi raske mõista ja jääb vaid üle loota, et ehk on tegu tavalise Eesti tagasihoidlikkusega, sest faktid räägivad teist keelt kui tunded. Olulistes küsimustes on meie hääl väga kõlav, meie suuname Euroopa otsuseid. Eesti poliitikud ja ametnikud on kõigi otsuste tegemise juures, mitte ühtegi direktiivi ega määrust ei võeta vastu enne, kui see on kõigi liikmesriikidega põhjalikult läbi arutatud.

Ei julge õieti mõeldagi, kus oleks Eesti, kui liitumisreferendum septembris 2003 ei oleks õnnestunud. Viimased kaks aastat on meile väga selgeks teinud, et halle alasid Euroopas ei eksisteeri, saame olla kas läänes või võidelda selle eest, et mitte olla idas. Ei ole mõtet hellitada lootust, et Eesti saaks kuidagi hakkama üksi, ilma liitlasteta, olemata ühendatud oma samameelsete naabritega.

Pealegi on alati mõjusam, kui meie positsioone ei esinda mitte vaid väike Eesti vaid kogu Euroopa. Kas pole olnud ka sõja ajal siiski rahustav kuulda, kuidas Euroopa Komisjoni president ja NATO peasekretär kordavad, et Ukraina peab sõja võitma, et Saksa president tunnistab, et oleks pidanud Balti riike juba varem kuulama?

Eesti poliitikud ja ametnikud on suutnud sõja ajal mitmeid algselt vaid Eesti positsioone vormida ka Euroopa ühisteks, olgu see siis Ukraina laienemisriigiks kinnitamine, suurem relvaabi või Euroopa kaitsevõimekuse märgatav tõstmine.

Aga lisaks julgeolekule ja riigi püsimisele on EL abiks ka meie inimestele õiglasema elu tagamisel.

Mõelgem hetkeks, millal oleks Eestisse jõudnud koroonavaktsiinid, kui neid poleks ühiselt hangitud? Ei oleks mingit lootustki proovida piirata internetihiidude tegevust ja valeinfo levikut Eestil üksi, aga tehes seda ühiselt, kogudes kokku 450 miljoni nõudliku tarbija hääle, on neil otsustel kaalu ja tõsiseltvõetavust. Eelmisel aastal vastu võetud digituru ja digiteenuste määrused võimaldavad EL-il mõjutada suuri ettevõtteid ja painutada neid meie reeglite järgi tegutsema.

Väärinfoga võitlemine on ühiselt kahtlemata mõjukam kui üksinda. Mäletame ju, et Eesti ametid ei leidnud alust Venemaa propagandakanalite leviku piiramiseks Eestis enne, kui vastavad sanktsioonid olid juba EL-i tasemel vastu võetud.

Eestil vedas. Kasutasime ära ajaakna ja saime EL-i ja NATO liikmeks õigel ajal. Erinevalt Ukrainast saime teha selle valiku ilma välise surveta ja ilma mingite märkimisväärsete takistusteta. Olles nüüdseks olnud 20 aastat liikmesriik oleme tõestanud, et ka Euroopa servas asuv väikeriik suudab mõjutada otsuseid, selleks tuleb vaid kõvasti ja nutikalt tööd teha. Olen kindel, et 20 aasta pärast saame tähistada veel edukamat Eestit veel suuremas ja tugevamas Euroopa Liidus.