Euroopa Parlamendi valimiste päevani on natuke enam kui kuu aega. Peagi saabub nende valimiste otsustav faas. Erakonnad on oma kandidaadid esitanud ning me teame, kes nad on, siin suuri üllatusi ei tulnud. Samuti teame üldjoontes, mis on vähemalt suuremate erakondade programm nendel valimistel ning milliseks tõotab kujuneda nendevaheline poliitiline konkurents.

Mõned nädalad tagasi tulid esimesed küsitlustulemused Ühiskonnauuringute instituudilt/Norstatilt ja Kantar Emorilt, mis laias laastus arvestasid erakondade lõplike nimekirjadega. Vähemalt selles ulatuses, mis kuu alguseks teada oli.

Need küsitlused kinnitasid, et viis kohta Eesti seitsmest kohast Euroopa Parlamendis lähevad väga suure tõenäosusega seal juba praegu olevatele saadikutele, kelleks on Marina Kaljurand (SDE), Urmas Paet (Reformierakond), Riho Terras (Isamaa), Jaak Madison (EKRE) ning Jana Toom (Keskerakond). Seega võitlus käib kahe koha pärast, millest ühe võivad endale saada arvestatava tõenäosusega nii sotsid, Reformierakond, Isamaa kui ka EKRE.

Ühelt poolt võib nagu tunduda, et ei ole just väga palju kaalul. Kuna kogu valimisprotsess taandub sellele, kuidas need neli erakonda kaks kohta omavahel ära jagavad. See on heal juhul aga ainult poolenisti tõsi.

Kui Isamaa või EKRE saaksid ühe koha endale juurde, siis oleks see neile loomulikult suur võit. Kuid poleks suur üllatus, kui emb-kumb seda ei saaks. Samuti ei oleks suur üllatus, kui sotsid seda ühte kohta endale ei saaks ja seega ühest oma praegusest kohast ilma jääksid. Naljaga pooleks: mitte Sotsiaaldemokraatlik erakond ei võitle siin kahe koha pärast, vaid pigem Marina Kaljurand, kelle häältega keegi teine võiks ka sisse saada.

Reformierakonna jaoks on see üks võitlustules olev koht palju olulisema tähtsusega. Praegu on neil Euroopa Parlamendis kaks kohta. Nende šansid ka praegustel valimistel kaks kohta saada vähenesid oluliselt pärast seda, kui Kaja Kallas avalikkusele mõista andis, et Andrus Ansipil erakonna toetust nendel valimistel kandideerimiseks ei ole ning et Ansip ei peaks kandideerima. Nagu Ansip ka lõpuks otsustas.

Ühest kohast ilma jäämine oleks niigi oma populaarsusega kriisis olevale peaministrierakonnale valus kaotus. See tuletaks valijatele meelde, et erakonna kandepind ühiskonnas on hõre. Ning see oleks Reformierakonna konkurentidele tugev relv nende vastu. Samuti oleks see ilmselt ka häirekell erakonna sees, et midagi ikkagi on päriselt erakonnas viltu. Seega on just selles ühes kohas kaalul tegelikult väga palju.

Praeguseks näeme ka üldjoontes seda, milliseks kujuneb võitlus selle ühe koha pärast. Kuigi nõrga Reformierakonna hääle võib endale väga edukalt meelitada ka Marina Kaljurand, siis peamiseks konkurentsiteljeks on paratamatult ikkagi Reformierakond – Isamaa. Sest just Isamaa on praegu sisepoliitiliselt peamine alternatiiv oravatele. Sisepoliitika on teadupärast sageli just see, mis Euroopa Parlamendi valimistel on saanud määravaks, kuna Euroopa Liit ja Euroopa Parlament on valijate jaoks kauged ja võõrad teemad.

Sellel konkurentsiteljel Reformierakonna ja Isamaa vahel näeme kahte tasandit.

Ühelt poolt kõige üldisem kampaaniasõnum ning teiselt poolt need programmilised seisukohad, mis mõlemal erakonnal on. Oma kampaania algusfaasis on Isamaa üritanud ära kasutada just seda sisepoliitilise rõhuasetuse eripära ning Reformierakonna märkimisväärselt nõrka positsiooni valijaskonnas. Nad on oma võimalikele valijatele otseselt öelnud, et need valimised on hinnangu andmine Reformierakonna valitsusele. Arvestades, et paljude valijate jaoks see lõppkokkuvõttes kindlasti nii ka kujuneb, on see igati loogiline strateegia.

Samal ajal on Reformierakonna peamine kampaaniasõnum Eesti ja Euroopa ebakindel julgeolek, mille vastu nad pakuvad kindlust ja kaitsetahet. Ka taoline avang on oravate poolt igati loogiline, sest suurenenud fookus julgeolekule ja välispoliitikale tõi neile hiljuti väga kõrgeid toetusnumbreid.

Loodetavasti ei teki selle sõnumi varjus kiusatust hakata oma poliitiliste konkurentide suhtes alusetult Vene kaarti mängima, sest see hävitab lõppkokkuvõttes Eesti ühiskonna poliitilist kude.

Need kaks põhisõnumit ei kõneta otseselt üksteist, vaid pigem vaatavad täiesti erinevates suundades. Julgeolek ei saagi olla nende valimiste võtmeteema, kuna selles on Isamaa ja Reformierakond praktiliselt täiesti ühel nõul. Loomulikult leidub ka programmilisi kokkupõrkepunkte nende kahe erakonna vahel, muuhulgas väga olulistel ja põhimõttelistel teemadel. Millest ehk Euroopa Liidu mõttes kõige fundamentaalsemad saaks kokku võtta mõistega "hiiliv föderaliseerumine".

Euroopa Liidul kui organisatsioonil on praeguseks sees väga tugev sisemine inerts liikuda üha rohkem oma võimu laiendamise suunas. Bürokraatiad paratamatult kasvavad, võim on näljane. Selles teemas on Isamaal ja Reformierakonnal programmiliselt väga erinev tunnetus.

Kuigi ka Reformierakond peab vajalikuks rõhutada, et teatud poliitikavaldkonnad nagu näiteks immigratsioon ja maksuküsimused peavad jääma liikmesriikide otsustada, ei ole nende programmist üldiselt näha, et Euroopa Liidu võimu kasvus nähakse probleemi. See peegeldub ka teatud välispoliitilistes küsimustes, kus Reformierakond pooldab seda, et kõikide liikmesriikide nõusolek ei ole vajalik poliitiliste otsuste tegemiseks.

Isamaa rõhutab oma programmis seda, et ühehäälsuse põhimõte peaks seal kindlasti säilima. Ning laiemalt, et liit ei peaks liikuma föderatsiooni suunas, millel oleks üha enamates poliitikavaldkondades märkimisväärne võim oma liikmesriikide üle.

Ka eelnevatel Euroopa Parlamendi valimistel oleme näinud, et Reformierakond paigutub Euroopa poliitilisel kaardil pigem tugevalt Euroopa Liidu võimu laienemist toetavale territooriumile, aga Isamaa on pigem seal, kus nähakse, et sellel protsessil peaksid olema väga selged ja kindlad piirid.

Ja nii otsustavad järgmised kuu aega selle ühe kõige tähtsama koha saatuse. Selle aja jooksul jõuab kampaaniate rõhuasetus kindlasti veel muutuda ja kohaneda. Oleks igati tervitatav, kui lisaks väga üldistele sõnumitele annaks sellele kampaaniale tooni ka fookus Euroopa Liiduga seotud konkreetsetel sisulistel küsimustel. Nii mõnigi taoline küsimus ilmselt läheks ka valijatele korda ning aitaks Euroopa Parlamendi valimistest teha mitte ainult Eesti vaid ka Euroopa valimised.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.