Swedbanki klient avastas oma konto väljavõttelt, et Swedbank Liising kasseeris aprillis lisaks tavapärasele kuumaksele veel eraldi 64 eurot. Selgituse lahter sisaldas ainult pikka numbrit, kuid mille eest makse on tehtud, sealt ei selgunud.

Kui klient Swedbankilt ülekande kohta aru päris, sai ta vastuseks, et see on kaskokindlustuse mitteesitamise trahv: nimelt olevat vahepeal seadus muutunud ja kindlustusseltsid ei tohi enam kindlustamisinfot otse liisingufirmadele jagada.

Siiski nägi liisingupakkuja tema sõnul kuskilt andmebaasist, et tal on kaskokindlustus olemas ning õigel ajal sõlmitud ja tal paluti esitada taotlus trahv tühistada.

"Tähelepanu väärib aga liisingupoolne igasuguse suhtlemise puudumine. Hea tava oleks klienti teavitada sellest, et neil puudub kaskokindlustuse info ja paluda see esitada. Isegi siis, kui on juba trahv väänatud, võiks sellest eraldi informeerida. Praegusel juhul on aga ainuke info nähtav konto väljavõttel ja avastatav ainult täiesti juhuslikult. Ja millega tegelikult tegu, saab teada ainult päringuga," rääkis klient.

Ta lisas, et neid, kes pidevalt oma konto väljavõtet hoolega ei jälgi, võib liisingupoolne seljataga trahvimine üldse märkamata jääda ning nimetas panga niisugust tegevust rehepaplikuks ja kliendi suhtes lugupidamatuks.

Swedbanki kommunikatsiooni valdkonnajuht Martin Kõrv ütles ERR-ile, et seadus ei ole selles osas muutunud ning kindlasti ei ole Swedbank Liisingu eesmärk oma klientidele leppetrahvinõudeid esitada.

"Teavitame alati esmalt oma klienti, et viidatud kohustus on jäänud täitmata ja seejärel palume kliendil vastav kaskokindlustuse poliis ka esitada. Juhul kui klient ka täiendava tähtaja jooksul poliisi ei esita või kättesaadav ei ole, siis võib leppetrahvi nõue kõne alla tulla. Siiski sõltub see alati juhtumi faktilisest asjaoludest," sõnas ta.

Kõrv märkis, et liisinguvõtjal on kohustus liisingusse võetud ese kaskokindlustada. Samuti on kohustuslik tõendada liisingulepingus paika pandud kohustuse täitmist, et liisinguandja teaks, kas vara on nõuetekohaselt kindlustatud või mitte.

"Juhul kui liisinguvõtja otsustab kindlustuse teha läbi liisinguandja, siis on viimasel ka vastav info olemas ja praktikas muresid ei teki," lausus Kõrv. "Kui liisinguvõtja teeb kaskokindlustuse mõne muu kindlustusandja juures, kuid ei teavita sellest tähtaegselt liisinguandjat, siis tekibki olukord, kus vajalik info on jäänud kliendil liisinuandjale edastamata."

Ta lisas, et kaskokindlustuse puhul ei ole loodud avalikku registrit, nii nagu on tehtud seda liikluskindlustuse puhul. Seega ei saa liisinguandjad tegelikkuses ise infot, kas nendele kuuluv vara on kindlustatud kaskokindlustusega või mitte.

Kuna Eesti turul on kindlustuspakkujaid omajagu ja liisinguandjal ei ole infot, milline võiks olla just kõnealuse vara kindlustaja, siis ei oska nad Kõrva sõnul ka pöörduda konkreetse kindlustusandja poole ja infot küsida. Küsimus on ka info väljastamise õiguslikus aluses, sest tegemist on isikuandmetega.

"Ehk siis isegi, kui liisinguandja pöörduks avaliku päringuga kõikide Eesti kindlustusandjate poole, siis enamus ei väljasta päringu peale soovitud infot," tõdes Kõrv.

Ta märkis, et just nende põhjenduste tõttu ongi liisingulepingusse pandud säte, et kaskokindlustuse tegemise kohustus on liisinguvõtjal ja liisinguvõtja peab selle kohustuse täitmist ka liisinguandjale tõendama.

"Seega, liisingulepingu alusel ei pea liisinguandja ise vastavat infot turult otsima, vaid liisinguvõtja peab ise selle info liisinguandjale edastama," ütles Swedbanki esindaja.

Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve (TTJA) ettevõtluse osakonna juhataja Ulrika Paavle ütles, et täpsemaid asjaolusid, sealhulgas lepingute tüüptingimusi teadmata on juhtumit keeruline kommenteerida, kuid üldine põhimõte on see, et lepingu tingimustes peavad pooled saavutama kokkuleppe.

"Kui lepingut reguleerivad tüüptingimused, tuleb tüüptingimuste muutumisest tarbijat teavitada. Tarbijatel tasub hoolikalt tutvuda nii tüüptingimustega lepingu sõlmimisel kui ka tüüptingimuste muutumise infoga," lausus Paavle.