27. maist 1. juunini leiab aset 77. maailma terviseassamblee, kus riigid peaksid plaani järgi võtma vastu ka uue pandeemialeppe ning tervise-eeskirjade muudatused. Mitu ühendust Eestis on neid lepinguid teravalt kritiseerinud, viidates, et plaanitavad muudatused on Eesti põhiseadusega vastuolus ning võivad tuua kaasa inimõiguste rikkumisi. Veebileht Telegram reklaamib näiteks pöördumist "Kas võtate vastutuse Eesti Vabariigi suveräänsuse kadumise eest?".

15. mail saatsid 11 EKRE fraktsiooni liiget ja fraktsioonitu Kalle Grünthal kirja terviseminister Riina Sikkutile, kus märkisid, et ministri osalemine mai lõpus toimuval hääletusel on ebaseaduslik.

Sotsiaalministeeriumi kinnitusel on lepe siiski palju triviaalsema sisuga ega kohusta Eestit väga millekski, millega me seni juba praktiliselt ei tegele.

See, kas riigid pandeemialeppe sisus mai lõpuks üldse ühele meelele jõuavad, on praegu veel lahtine. Eeskätt põhjustab arutelusid küsimus, kas rikkamad riigid peaksid kohustuslikus korras eraldama järgmise pandeemia või hädaolukorra korral ravimeid ja vaktsiine vaesematele riikidele.

Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna nõunik Kerli Reintamm, mida see uus ülemaailmne pandeemialepe üldse endast kujutab, milles maailma riigid üritavad mai lõpuks jõuda kokkuleppele?

Kui me räägime alguses pandeemialeppest, siis idee üldse selline dokument koostada põhineb tegelikult kogemusel, mis me saime koroonapandeemiast. See otsus võeti vastu 2021. aasta novembris toimunud maailma terviseassamblee erisessioonil, et töötada välja selline konventsioon või kokkulepe, et parandada kõikidel tasanditel ja sektorite üleselt terviseohtudeks valmisolekut.

Oluline on just see, et see oleks selline riikidevaheline kõrgema taseme kokkulepe, nii et kõik seda järgiksid või prooviksid järgida. Muuhulgas käsitleb pandeemialepe siis käsitleb selliseid sätteid, nagu andmete vahetus, kohustuslik globaalne koostöö, vajadusel ka tervisetoodete, näiteks maskid või ravimid, jagamine võrdselt riikide vahel.

Kõik, mida me nägime koroonapandeemia ajal, mis võib-olla ei toiminud nii hästi või kiirelt kui me tahtsime, eesmärk on, et me seda edaspidi väldiksime või ennetaksime, et me ei langeks sellisesse unustamise ja paanika tsüklisse. Ülemaailmseid nakkushaiguste puhanguid on meil olnud ju ka varasemalt.

Pandeemialepe on uus dokument, aga ma saan aru, et rahvusvahelised tervise-eeskirjad on olemas juba ka praegu?

Jah, rahvusvahelised tervise-eeskirjad kiideti tegelikult heaks juba 2005. aasta maailma terviseassambleel heaks ja need on juhised kõikidele WHO liikmesriikidele. Tervise-eeskirjad on juba praegu meile rahvusvaheliselt siduvad ning on seda olnud juba aastast 2007, kui need jõustusid.

Üldjoontes sätestavad rahvusvahelised tervise-eeskirjad sellised paremad praktikad või suunised, mida teha sellistes tervisekriisides laiemalt. Need ei käsitle tegelikult vaid nakkushaigusi, vaid laiemalt ka näiteks mürgistusi või kemikaale, et kuidas me saame nendele paremini reageerida. Ta on selline soovituste kogum.

Ühtlasi sätestavad rahvusvahelised tervise-eeskirjad ka tingimused, mille põhjal üldse maailma terviseorganisatsioon otsustab, et kui toimub mingi tervisesündmus, kas siis on tegu rahvusvahelise tähtsusega tervise hädaolukorraga. Nende samade tervise-eeskirjade põhjal kuulutati näiteks välja ka ülemaailmne koroonapandeemia hädaolukord.

Tegelikult ongi need muudatused, mida nüüd tervise-eeskirjadesse tehakse, eeskirjade ajakohastamine. Seda seetõttu, et nende tervise-eeskirjade järgi askeldame me juba praegu igapäevaselt väga palju ja nendele viitame ka juba praegu enda siseriiklikus õigusruumis, nagu näiteks nakkushaiguste ennetamise tõrje seaduses. Tegemist on juba ligi 20 aastat vana dokumendiga.

Samuti võtavad need muutused arvesse ka koroonapandeemia õppetunde, näiteks seda, kuidas välja kuulutada hädaolukord. Näiteks tahetakse luua juurde selline varajase reageerimise sündmus (Early Action Alert), kus me saame juba reageerida, meetmeid rakendada või lihtsalt paremini ressurssi koondada siis, kui tervishoiu sündmus ei ole veel niivõrd ülemaailmse haardega. Peamiselt räägime me siin rahvusvahelisest ekspertiisist, et eksperdid tulevad kokku ja saavad riikidele anda nõu, näiteks kui kuskil on tekkinud mingi Ebola puhang.

Milliseid kohustusi see pandeemialepe konkreetselt Eestile tulevikus seab, milleks see meid kohustab?

See, et pandeemialepe 27. mail algavad terviseassambleel üldse heaks kiidetakse ei ole tegelikult veel üldse kindel, sest läbirääkimised alles käivad ja seejärel peame selle veel ratifitseerima ka riigikogus.

Mis puudutab kohustusi, siis eelkõige räägime me nendest kohustustest, mis tekivad nendele riikidele, kellel on rohkem ressursse. Näiteks on neil rohkem raha ja seega ka parem võimekus toota ravimeid ja vaktsiine. Nemad peaksid siis neid ravimeid ja vaktsiine jagama ka nendele riikidele, kellel ei ole seda võimekust või kel on ravimeid ja vaktsiine mingil hetkel vähem. Suure tõenäosusega on Eesti siin tegelikult pigem just kasusaaja.

Lisaks kohutuks Eesti jagama ka teavet. Tegelikult praktikas teeme me seda juba ka praegu nende samade tervise-eeskirjade põhjal. Siin suurt praktilist muutust ei tule. Ühtlasi anname me lubaduse, et tõhustame enda valmisolekut pandeemiateks. Seda me samuti teeme juba praegu.

Kokkuvõtlikult ei tule siin selliseid uusi kohustusi, mida me ei oleks praktikas juba rakendanud. Jah, me peame kindlasti tegema õigusruumis viiteid sellele, et oleme selle konventsiooniga liitunud ning põhimõtteliselt, kui tekibki selline olukord, et meil on rohkem näiteks maske või desovahendeid üle, siis me võime neid ka kellelegi ära anda. Seda on aga praegu veel väga keeruline öelda, et kuidas ja millises vormis see kohustus hakkab välja nägema, sest väga palju on veel siiski kokku leppimata.

Üks põhjus, miks need läbirääkimised ongi jäänud toppama, puudutabki seda sama vahendite võrdset jagamist, sest globaalne põhi ei soovi tegelikult jagada neid vahendeid globaalsele lõunale. Me soovime eelkõige, et tegu oleks vabatahtliku tingimusega. Globaalne lõuna seisab aga väga vankumatult, et tegu oleks kohustusliku tingimusega.

Muuhulgas puudutavad mõned sätted ka teabepõhise või tõenduspõhise info jagamist, et võimalusel suunata ressursse ka sellisesse paremasse info jagamisse, näites desinformatsiooni uurimisse.

Ühendkuningriik teatas juba mai alguses, et nemad ei soovi selle pandeemialeppega ühineda, sest nad ei soovi kohustuslikus korras anda enda vaktsiinivarusid globaalsele lõunale. Kuidas praegu seal lepingu mustandis on – kui tuleb uus hädaolukord ja pandeemia, kas ka Eesti peaks mingi osa maskidest või vaktsiinidest andma kohustuslikus korras riikidele, kel pole raha või võimekust neid ise soetada?

Võttes arvesse, kui väike riik me oleme, siis tegelikult suurema tõenäosusega oleme me just need kasusaajad, kes võivad saada seda abi. Nii näiteks kippusime me ju ka koroonapandeemia alguses jääma väikese riigina üksi ja pidime palju ressursse, näiteks makse, sisse tooma. See ongi tegelikult veel see, milles ei ole suudetud veel kokku leppida ja seepärast ka selle leppe mustandi valmis saamine ongi nii pikalt levinud.

See puudutas nüüd pandeemialepet. Teiseks tehakse muudatusi tervise-eeskirjadesse. Mis seal on konkreetselt sellised asjad, mis Eestit millekski tulevikus kohustaks?

Kõige uuem muudatus või termin on ehk see, et igasse riiki tekitatakse selline riiklik rahvusvaheliste tervise-eeskirjade amet (National International Health Regulations Authority). Praegu on tervise-eeskirjades sätestatud vaid kontaktpunkt, mida täna täidab terviseamet. Nüüd toodi juurde veel täiendav mõiste, riiklik asutus, mis on praktikas selline asutus, mis vastutab nende rahvusvaheliste tervise-eeskirjade rakendamise eest riigis.

Nagu ma enne mainisin, siis need rahvusvahelised tervise-eeskirjad käsitlevad ka seda, kui kiiresti me suudame reageerida mingile tervishoiusündmusele, mis võib olla ka laiem õnnetus või plahvatus paljude kannatanutega. See riiklik asutus siis koordineerib ning proovib teha järelevalvet.

See asutus hakkaks vaatama, kuidas meil nende võimete rakendamisega iga aasta läheb. Taaskord – ka praktikas me teeme seda juba täna. 2023. aasta lõpus läbis Eesti ka WHO ekspertide hindamise, mille raport on avaldatud.

Teine teema on hädaolukorra välja kuulutamisele eelnevalt varajase reageerimise teabe välja andmine. See kohustab riike jagama natuke varasemalt teavet. Näiteks kui meil on siin mingi nakkushaiguste puhang, millel on oht ületada piire, siis me saame tihedamalt suhelda juba nii WHO kui ka naaberriikidega. Ka see on meil juba praktikas kasutusel, pigem see kujutabki endast juba olemasoleva andmevahetusportaali töö tõhustamist.

Muuhulgas on seal tervise-eeskirjades ka punktid, mis puudutavad vahendite jagamist, aga me ei tea veel kas need lähevad sisse, sest ei ole veel täiesti kindel, milliseks pandeemialepe kujuneb – seda näitab uus nädal.

Mitmed ühendused on seda lepet kritiseerinud. Eestis on näiteks avalikke kirju kirjutanud MTÜ Ühinenud Meedikud ja Teadlased ja MTÜ World Council for Health Estonia. Küsin igaks juhuks üle – kui peaks tulema järgmine pandeemia, nagu seda oli koroonapandeemia, kas siis kõik vaktsineerimisega seonduv jääb riikide enda otsustada või läheb siin rohkem võimu WHO kätte? Näiteks selles osas, et keda peaks vaktsineerima ja keda mitte.

Vaktsineerimine Eestis on vabatahtlik ning maailma terviseorganisatsioon seda ei saa muuta. Nad annavad meile ikkagi soovitused või suunised, mida me saame mingis olukorras teha.

Kui me räägime nakkushaiguste puhangutest, siis on vaktsineerimine siiski väga elementaarne puhangu piiramise meetod. See on täiesti loogiline soovitus WHO poolt. Aga iga riigi kontekst on erinev, erineb näiteks see, millised nakkushaigused riikides levivad ja kuidas need levivad. Seetõttu on paratamatu, et iga riik kujundab need soovitused ise.

Kohustuslikkusest me siin ei saa rääkida. Ka see, kellele see vaktsineerimine on suunatud, selle me otsustame ikkagi ise, nagu ka selle, kes näiteks meie kontekstis on need riskirühmad.

Kas samamoodi on ka näiteks vaktsiinipassidega, et nii nagu eelmise pandeemia puhul, otsustab Eesti riik ise selle poliitika või saab siin WHO mingeid täiendavaid volitusi?

Rahvusvaheliste tervise-eeskirjade muudatusi räägitakse veel tegelikult läbi ning ka siin üks teema puudutab just neid tervisetõendeid, nagu näiteks vaktsineerimistõendid. Nii näiteks on oluline, et neid tõendeid oleks võimalik tunnistada riikideüleselt. Näiteks, kui me räägime kollasest passist, mida me oleme näinud paberil, siis selle põhi tulenebki tervise-eeskirjadest.

Taaskord – iga riik ise peab otsustama, mis on neile kõige parem. Meie suund, eriti kui räägime vaktsineerimisest või immuniseerimisest, on digilahendused ja digitaalne üleminek. See tähendab, et enamik vaktsineerimisi me dokumenteerimegi digitaalselt ehk tervise infosüsteemis.

See, kas töötatakse välja mingi tõend, mida aktsepteeritakse mitmes riigis, see on juba iga pandeemia otsustada. On loogiline, et kui sul on vaja mingit tõendit või mingi riik soovib tõendit vaktsineerimise kohta, siis iga riik peab oma kodanikule sellise tõendi ka võimaldama, kui kodanik tahab reisida.

See vaktsineerimise nõue on ka praegu tegelikult mõnda riiki sisenemisel täiesti eksisteeriv. Mitmed Aafrika riigid nõudsid näiteks juba enne koroonapandeemiat, et riiki saab siseneda, kui on olemas tõend kollapalaviku vastase vaktsineerimise kohta. Meie seda ei nõua, sest meil kollapalavik ei levi. Seetõttu on ka loogiline, et iga riik otsustab ise, mis on nende rahvatervise kaitsmise vaatest kõige olulisem ja mis haigusi nad tahavad ennetada.

Riigikogu EKRE fraktsioon ja fraktsioonitu Kalle Grünthal saatsid terviseminister Riina Sikkutile 15. mail ka kirja, kus juhitakse tähelepanu, et terviseministril puudub juriidiline alus ja võimalus hääletamisel osaleda ning Eesti nimel seisukohta kujundada.

Saadikud põhjendasid, et WHO on rikkunud üht tervise-eeskirjade artiklit, mille järgi peab WHO peadirektor edastama eeskirjadesse planeeritud muudatuste lõpliku teksti kõigile osalisriikidele vähemalt neli kuud enne terviseassamblee toimumist. Seda ei ole aga seni tehtud. Saadikud nentisid, et WHO peadirektor ei ole nõutud dokumente nõutud tähtajaks ehk jaanuariks edastanud ega reageerinud ka korduvatele järelepärimistele ning seetõttu ei ole EKRE saadikute hinnangul liikmesriikidel võimalik ka kujundada oma seisukohta planeeritavate muudatuste osas.

Kuidas siis on, kas praegu peaks siis tegelikult olema juba avalikustatud see, milles mai lõpus kokku lepitakse?

Tegelikult on kõikide läbirääkimiste dokumendid avalikud. Näiteks on pärast kõikide pandeemialeppe ja tervise-eeskirjade muudatuste läbirääkimisvoore avaldatud need dokumendid ka WHO veebilehel. Need on kõik olemas inglise keeles, nad on kättesaadavad. Samamoodi kantakse teatud mahus veebi vahendusel üle ka kohtumisi ja arutelusid.

Tõesti, tavaliselt esitatakse terviseassambleele dokumendid heakskiitmiseks varem, kuid tervise-eeskirjade muudatuste läbirääkimiste puhul tõdeti juba 2023. aasta oktoobris, et veebruariks, mil need oleks pidanud algse loogika järgi esitatama, seda ei jõua. Siis otsustatigi sellel samal rahvusvaheliste tervise-eeskirjade töögrupi kohtumisel, et WHO peasekretär esitab selle muudatuste paketi terviseassambleele ning riigid siis otsustavad, kas nad kiidavad selle heaks või mitte.

Kõik riikide esindajad osalevad tegelikult nendes läbirääkimistes jooksvalt kogu aeg. Eesti on võetud kampa ka teiste Euroopa Liidu riikidega, et me saaksime oma häält või positsiooni paremini kuuldavaks teha. Kõik maailma riigid on olnud koguaeg jooksvalt protsessi kaasatud.

Ka see dokument, mis ehk jõuab kahe nädala pärast sinna assambleele loodetavasti heakskiitmisele –tegelikult need dokumendid on väga kaua ja väga pikalt levinud ja seal ei ole põhimõttelisi suuri üllatusi. Eestis on toimunud näiteks riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni avalik istung, kus neid dokumente käsitleti.

Kui nüüd tervise-assambleel kiidetakse see pandeemialepe ja tervise-eeskirjade muudatused heaks, siis pandeemialeppe peab meil valitsus veel heaks kiitma ja riigikogu ratifitseerima. Tervise-eeskirjade muudatused jõustuksid Eestis aga vaikimisi, aga meil on vist mingi ajaperiood, kus me saame nendest taganeda, kui me leiame, et need on ikkagi meie huvidega vastuolus?

Just. Pandeemialepe on ise konventsioon. See nõuab sellist pikemat ratifitseerimise protsessi.

Tervise-eeskirjade muudatuste juures saame me aga väljendada, et meile ei sobi need muudatused ja me ei rakenda neid edaspidi. Me käsitleme tervise-eeskirjasid olemuselt kui välislepingut – me esitame ta valitsusele küll heaks kiitmiseks, aga ta ei vaja nii põhjalikku protseduuri, sest oma olemuselt on ta lähedasem sellisele suunisele.

Kui me tahame loobuda, siis peame me sellest andma teada kümne kuu jooksul pärast eeskirjade heaks kiitmist. Kui me ei anna selle aja jooksul teada, siis 12 kuud pärast heakskiitmist saavad need meile siduvaks. Aga ma juhin tähelepanu, et need tervise-eeskirjad on meile siduvad juba praegusel hetkel. Tegelikult ei ole siin midagi väga uut ja põrutavat.

Mitu ühendust on saatnud kuude jooksul poliitikutele ja ametnikele kirju, kus märgitakse, et neid dokumente vastu võttes loovutab Eesti ka oma suveräänsuse ja sõltumatuse. Veelkord, et oleks selge – nii siis ei ole?

Jah, WHO-le ei saa anda sellist mandaati mitte ühegi dokumendiga, olgu need tervise-eeskirjad või konventsioon. Iga riik otsustab ikkagi ise, mida ta teeb. Me saame, jah, juhinduda nendest dokumentidest ja võtta neid arvesse oma siseriiklike poliitikate ja tegevuste kujundamisel, kuid kindlasti ei teki sellist olukorda, et me lähtume ainult sellest, mida WHO teeb.

Tegelikult on ju maailma terviseorganisatsioon ka ÜRO allorganisatsioon, kuhu me oleme enda esindajad ise nimetanud. Kõik see on ikkagi demokraatlik protsess. Sunnimeetmetest me ei saa siin rääkida, need otsused võtab ikkagi vastu iga riik ise.

Mis nüüd edasi saab? Millal on oodata, et maailma riikide vahel sünnib mingi kokkulepe?

Mis puudutab tervise-eeskirjade muudatusi, siis nende muudatustega saame me kokkuleppele väga suure tõenäosusega, kuna, nagu ma juba ka rääkisin – see dokument juba eksisteerib ja riigid juhinduvad sellest juba praegu. Praegu veel läbirääkimised käivad, viimaste õhku jäänud küsimuste silumine, kuid nende muudatustega saame me väga suure tõenäosusega edasi minna.

Pandeemialeppe osas – vaatame, kas uus nädal toob arenguid ja leitakse tõesti mingi selline hea sõnastus, mis mõlemaid osapooli rahuldab, olgu see andmete või vahendite jagamise osas. Kui seda algaval nädalal ei juhtu, siis lähevad need läbirääkimised lihtsalt edasi. Siis räägitakse lihtsalt nii kaua, kuni leitakse see konsensus.

Seda poliitilist kokkulepet on meil ülemaailmselt ikkagi vaja.