Mirjam Mõttus: aga paneks need piiripunktid siis kinni
Rahandusminister otsib kokkuhoiukohti ja loodab üht-teist leida Koidula piiripunkti öötundideks sulgemisest, aga arvestamata jäetakse, mida tähendaks läbilaskevõime vähendamine juba niigi pikale veninud järjekordadele, nendib Mirjam Mõttus Vikerraadio päevakommentaaris.
Ministeeriumid on lühikese aja jooksul pidanud Koidula piiripunkti sulgemise plaane, et hoida kuludelt kokku. Eelmine aasta põrkus siseministeerium aga Setomaa omavalitsuse argumentidele. Kolm peamist argumenti olid: Petserist tuleb Setomaa valla ettevõtetesse hädavajalik tööjõud; piir ise pakub kohalikele tööd ja sealt laekub maksutulu; omavalitsus saab maksutulu piiri ääres teenust pakkuvatelt ettevõtetelt näiteks hoonestusõiguse tasu läbi.
Pikk jutt kokkuvõtlikult: kuigi piiripunktide koormus on peale sõja algust oluliselt vähenenud, on need kohaliku elu seisukohalt võtmetähtsusega. Siseminister Lauri Läänemets nõustus nende argumentidega ja teatas, et Koidula piiripunkt jääb avatuks.
Selle aasta aprilli lõpus tuli Koidula tööaja piiramise juttudega välja rahandusminister Mart Võrklaev, kes loodab Koidula maanteepiiripunkti öötundideks sulgemisega kulusid kokku hoida.
Siseministeerium on kusjuures sõnaselgelt öelnud, et nende vaates piiripunkti öötundideks sulgemisega mingit kokkuhoidu ei tule, kuna inimesed suunataks lihtsalt rohelisele piirile tööd tegema. Maksu- ja tolliamet on äraootaval seisukohal. Mure on kõigil üks – ametkonnad vaevlevad alamehituse käes ning inimesi ei kiputa kergekäeliselt koondama.
Setomaa vallavanema Raul Kudre hinnangul on väljakäidud öötundide ajavahemik hetkel ebamõistlik, sest õhtul ei pääseks Venemaalt Eestisse tööle tulnud inimesed õhtul enam koju tagasi, hommikul ei jõuaks nad tööle ega Elroni rongile, samal ajal kui reisijate arv näitab stabiilset kasvu.
Kõige selle valguses laiutatakse Setomaa vallas nõutult käsi ja küsitakse, kas Koidula tööaja piiramise eesmärk on maapiirkonnas töökohti kärpida ja tulubaasi vähendada või on tegemist laiema põhimõttelisema otsusega piirata igasugust kaubavahetust agressorriigiga.
Teeme mõned asjad selgeks. Eestil on Venemaaga neli maismaa piiripunkti: Narva, Luhamaa, Koidula ja Saatse. Saatsest saab üle ainult jala. Narvast praegu ka, sest teisel pool toimuvad parendustööd ja piiripunkt tuli autodele ajutiselt sulgeda. See tähendab, et kogu kaubavedu Venemaale ja läbi Venemaa kolmandatesse riikidesse käib Luhamaa ja Koidula piiripunkti kaudu. Seda võimalust kasutavad ka lätlased, kelle piir on ülekoormatud, ja soomlased, kellel on maismaapiir Venemaaga üldse suletud.
Pelgalt arve vaadates selgub, et öötundidel sõidab üle piiri vaid mõni auto tunnis. Näiteks liikus aprilli seisuga 24 tunni jooksul Eestist Venemaale läbi Koidula piiripunkti 51 veokit ja sisse sõitis 91 veokit.
Olgu selgituseks öeldud, et Eestist väljuvate masinate hulk ei sõltu meie maksu- ja tolliameti töövõimest, nende seisukohalt võiks koormus olla mitu korda suurem. Küsimus on selles, kui palju suudab teine pool masinaid vastu võtta. Vene poole suhtumist illustreerib asjaolu, et Eesti kahes piiripunktis on ootejärjekorras pea 1100 autot ning esimene vaba piiriületuse aeg on alles 21. juunil.
Aga mis oleks, kui panekski meie piiripunktid kaubavahetuseks Venemaaga kinni? Brüsselis on kõrgeid ametnike, kes tõstavad selle idee poolt mõlemad käed. Juhuslike Koidula piiripunktist möödasõitjate silmi riivab samal ajal kaubikuid triiki täis olev parkla ning õigustatult küsitakse, et mis sanktsioonidest Venemaale me räägime.
Euroopa Liidu sanktsioonide all on umbes 60 protsenti sõjaeelsest kaubavahetusest Euroopa Liidu ja Venemaa vahel. See, mida inimeste silmad näevad, on see alles jäänud 40 protsenti ehk valmistoidud, masinad ja mehaanilised seadmed. Ehkki Eesti taotleb EL-is täielikku kaubandusembargo kehtestamist, on reaalsus see, et mitmed suurriigid ei ole sellega nõus.
Levinud seisukoht on, et seni, kuni Euroopa riigid pole selles küsimuses ühes paadis, pole Eestil mõtet piiride sulgemisega soolot teha. Siis poleks kannatajaks vaid Setomaa vald, vaid kogu veonduse ja sellega seotud logistika sektor. Kaubavahetust maanteepiiripunktide sulgemine ei lõpetaks, kaubad liiguksid lihtsalt raudteele või merele ja vedajad teistesse riikidesse, näiteks Lätti. Aga seal on juba niigi kilomeetrite pikkused järjekorrad ja mäletatavasti tulevad hetkel lätlased pigem Eestisse.
See kõik toob meid tagasi loo algusesse. Rahandusminister otsib kokkuhoiukohti ja loodab üht-teist leida Koidula öötundideks sulgemisest, aga arvestamata jäetakse, mida tähendaks läbilaskevõime vähendamine juba niigi pikale veninud järjekordadele.
Aastaid tagasi nähti kõvasti vaeva, et maanteel looklevaid autosabasid saada liiklusohutuse eesmärgil parklatesse. Mis saab siis, kui autod enam parklatesse ära ei mahu? Kes tegeleb siis maanteel looklevate masinate, turvalisuse ja esmaste tingimuste loomisega lõksu jäänud autojuhtidele? Seda metsikut läänt, mis veel 15 aastat tagasi Koidulas valitses, küll tagasi ei tahaks.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel