Aasta alguses, kui teile tehti ettepanek kaitseväe juhtimine üle võtta, siis te juhtisite esimest brigaadi. Vahepeal olete saanud kindralitärni. Te olete vedanud Eesti kõige olulisemat õppust Kevadtorm ja seisnud Martin Heremi kõrval tema asetäitjana. Aga mida veel? Kas on mingisugused õpikud või juhendid või kursused, kuidas ennast kaitseväe juhatajaks treenida?

Kaitseväe juhatajaks treenimine on ikkagi pikaajalisem protsess, mis on sisaldunud kogu karjääri sees: erinevad koolid, erinevad juhtimiskogemused on selleks nii-öelda ettevalmistuse baasi loonud. Aga kõige olulisem hetkel on see, kuidas mind toetab kindral Herem, kogu peastaap ja ülejäänud kaitseväe juhtivkoosseis, peagi kätte jõudvaks 1. juuliks. See on võib-olla kõige olulisem osa sellest ettevalmistusprotsessist.

Mis te siis teinud olete?

See tähendab otseselt seda, et kindral Herem on väga selgelt mulle jaganud soovitusi, kuidas mingeid asju teha, kuidas asjad käivad. Samuti ülevaade, et mis seisus Eesti praktika on, kuhu me jõuda tahame. Need olid ka enne tuttavad,
aga pigem see praegu käimasolev teekond, kuidas on efektiivne ja kuidas peaks edasi minema, on võib-olla kõige olulisem faktor selle juures.

Kas olete nõus kõigega, mida kuulete?

Kõik, mida ma kuulen, on suures osas ka tuttav ja kinnitab pigem teadmist, mis varem võib-olla ei olnud nii selge. Aga suures pildis võib öelda, et me oleme õigel teel ja ka plaanid, mis meil on hetkel ees, viivad meid õigesse punkti.

Ametist lahkumist selgitas Martin Herem umbes niimoodi, et lähima paari aasta jooksul Eestit ilmselt sõjaliselt ei rünnata ning et õige oleks anda uuele juhile aega kaitseväge ohtudeks ette valmistada. Et siis, kui vajadus tuleb, saab ta ise enda loodud väge juhtida. Kuivõrd erinevad on tänane kaitsevägi ja see kaitsevägi, mis meil on viie aasta pärast, siis kui teie esimene ametiaeg lõpeb?

Eesti kaitsevägi on loodud ainult ühel eesmärgil: kaitsta Eesti rahvast ja riiki igasuguse agressiooni vastu. Selle aja jooksul, mis me seda oleme üles ehitanud,
oleme näinud, et Venemaa on kasvav oht ja ründab oma naabreid üsna otsustavalt sel hetkel, kui tema arvab, et on selleks õige aeg. Ja tänane Eesti kaitsevägi on jõudnud sinna punkti, kus me oleme valmis riiki kaitsma.

Lähiaastail peame ennast veelgi paremaks muutma, sest meeldib või mitte – me oleme ikkagi vastamisi numbriliselt ülekaaluka vastasega.

Mis siis peab paremaks muutuma?

Ma lihtsalt ütlen, et peame iseenda enesekindlust tõstma veelgi. Olen täiesti veendunud, et meie võitlustahe igal ajahetkel on väga kõrge ja see tähendabki seda, et usume iseenda võimetesse. Usume inimestesse, kes meid juhivad, kes meie kõrval või kes on me alluvad. Usume plaanidesse ja kõige tähtsam, usume oma loodud ja eeldatavasse tulevikku.

Te oma nappides intervjuudes kasutate läbivalt kujundit, et kaitsevägi peab olema piisavalt tugev, et sõda ei algaks. Mis on veel puudu?

Puudu on meil täna see, et meie vastane ka usuks, et kui ta meid ründab, siis see lõpeb talle halvasti. Ja nüüd sellesama usu loomine algabki sellest, et me kõigepealt usume seda ise, oleme mitte ainult kaitseväena, vaid ka rahvana veendunud, et Eesti kaitsmine on võimalik ja on edukas. Ja läbi selle veename ka Venemaad.

Aga see on ju mõnes mõttes natuke keeruline ülesanne ka, et ühelt poolt peab rääkima kaitseväe vajadustest ehk siis sellest, mis meil päriselt aineliselt on puudu. Ja teiselt poolt peab rääkima, et meil on kõik olemas, et vastu hakata.

Me teame, et kaitsevõime ülesehitamine on kogu aeg käiv ja pidev protsess, mis eeldab ka ressursse. Seni me oleme ehitanud selle võime üles ikkagi suhteliselt
piiratud ressurssidega võrreldes sellega, mis on Venemaal kasutada. Ja siit edasi tulebki vaadata, kuidas seda ressurssi juurde leida, sest aeg lihtsalt on selline, et peame olema rohkem valmis ja kuidas ressurssi väga efektiivseks tulemuseks muuta.

Kui kriitiline see olukord moonavaruga on, Martin Herem ütleb, et miinimum on puudu või õigemini miinimumist on puudu umbes 1,5 miljardi euro jagu moona, et miinimumvajadused ei ole täidetud. Mis see tähendab?

Me teame täna väga täpselt, kui palju neid sihtmärke potentsiaalselt on, mis meie vastu kasutatakse. Ja meil on täna olemas moonakogused, millega me suudame
tekitada mõningast kahju, lüües sihtmärke välja. Juurde on vaja ressursse selleks, et me suudaksime võimalikult suure hulga neid sihtmärke efektiivselt hävitada
ja teha siis selline saavutus, et meie nii-öelda võit ei oleks liiga kole.

Kui ma need 1,5 miljardit lahingupäevadeks arvestan, siis paari-kolme aasta taguse augusti numbrite järgi oleks tarvis niimoodi 10–15 päeva jagu moona.
Aga ma sain aru, et see arvutus ei ole enam nii lihtne, sellepärast et meil on tarvis lasta kaugemale ja tarvis lüüa tugevamini. Ehk siis me ei räägi ainult päevadest, mitte ainult kvantiteedist, vaid ikkagi kvaliteedist.

Päevades lugemine ei anna meile tegelikult väga palju midagi, sest et ei ole väga vahet, kas sa hoiad 14 päeva, 21 päeva või kuus kuud. Kui neid sihtmärke tuleb pidevalt juurde ja moon otsa saab, siis ühel hetkel oled sa sunnitud tõdema,
et sinul on varud otsas, aga vastane jätkab sama survet mis enne. Seega me peame arvestama ikka väga täpselt ainult kvaliteedi järgi ja vaatama, mida me reaalselt suudame mõjutada, kus nad asuvad ja milliste sihtmärkide väljalülitamine on meie jaoks kõige olulisem, ehk siis tagab meile kõige
suurema turvalisuse.

Kas 300 kilomeetrit löögiulatust Eestile on piisav?

300 kilomeetrit on juba tegelikult päris hea, kui me vaatame, mis selle 300 kilomeetri sisse mahub ka vastase sõjalise doktriini mõttes. Et kui me sinna ulatame, siis võime öelda, et ei ole nii-öelda enam turvalist ala ka vastase võimetele, mis meid täiesti segamatult saaks materdada ja kahjusid tekitada.

Aga kas on piisav või oleks rohkem vaja?

Jämeressursi on nii-öelda võimaluste piires, ütleme 300 kilomeetrit. Sellega saame hetkel hakkama, aga kindlasti lähitulevikus tulevad ka võimed, mis võimaldavad vajadusel kaugemale lüüa. Mida kaugemale ulatame, seda parem ja seda veenvamad olema Venemaa jaoks.

Aga mis võime Eesti jaoks võiks olla, mis lubaks meil kaugemale lüüa?

Praegu ei hakka siin väga spekuleerima, mis need asjad olla võiks, aga täna on juba ikkagi ka liitlaste käes võimed, mis sinna kaugusesse ulatuvad
ja me peaksime ka nii-öelda liitlaste panusele mitte ainult lootma, vaid uskuma, et see õigel hetkel tuleb.

Poliitikud räägivad, et nemad on natuke kimpus, et ühelt poolt öeldakse, et moona jaoks on kiiresti vaja 1,5 miljardit eurot – selge sõjaline nõuanne ja teiselt poolt neil on ju sõjalise nõuande järgi tehtud arengukava, kaitseinvesteeringute kava –, kust paistab, et kui saaks nüüd 1,5 miljardit eurot, siis tuleks see raha päris kiiresti panna paljudesse olulistesse ja muuhulgas uutesse võimetesse. Mõistate seda segadust?

Ma arvan, et siin ei ole mingit segadust, sellepärast et sõjaline nõuanne põhineb olemasolevatel ressurssidel ja alati, kui see nõuanne antakse, siis mingid väga vajalikud võimed on jäänud joone alla. Ehk siis pole olnud raha.

Aga just nimelt, et kui see raha nüüd tuleb, nad küsivad, et kumba sõjalist nõuannet me siis peame järgima, kas ostame moona või arendame uusi võimeid?

Me oleme uued võimed arendustena käivitanud, aga nende võimete reaalseks efektiivseks kasutamiseks ongi seda lisamoonaga juurde vaja.

Olgu. Mis mõtteid tekitab teis sõna riigikaitsemaks?

Kui ma nüüd korraks võtan oma kaitseväevormi seljast ära ja mõtlen tavalise inimese silma läbi, siis see tundub olevat väga konkreetne maks, mis peaks tugevdama meie riigi võimet ennast kaitsta. See on minu jaoks esmane suhestumine.

Kas selle jaoks, et seda tohiks brändida riigikaitsemaksuna, peaks see siis olema ka otse suunatud riigikaitsesse?

Ma arvan, et kõigepealt peame rääkima ausalt ja avatult, et kui me makse tõstame, milleks me neid siis ikkagi tegelikult tõstame. Täna ju on korduvalt ka öeldud, et riigikaitse täiendav rahastamine ei ole ainus põhjus, miks meil eelarve on nii, nagu on. Ma arvan, et riigikaitsemaksu idee mõte võikski olla see, et öeldakse konkreetselt, milliseid võimeid me arendame selle konkreetse raha eest, mida me selle maksuga tahame kokku koguda ja teemegi need asjad ära, nii et rahvas teab, et tema raha ongi läinud konkreetselt selleks, et oleks turvalisem elada.

Sest kui inimestele tehakse nii-öelda sikku, öeldakse, et teeme riigikaitsemaksu, aga tegelikult tehakse selle rahaga palju muud, samuti vajalikke asju, siis võib inimeste suhtumine riigikaitsesse muutuda.

Suurim viga, mida me ise teha saame, mis aitab ka meie vastast, on see, kui me devalveerime enda rahva usku riigikaitsesse ja riigikaitse maksustamist või riigikaitse maksude kehtestamist muude jooksvate kulude katteks. See täpselt nii teebki, et rahvas enam ei usu, mida me tegelikult räägime.

Kas seda Nursipalu asja oleks saanud kuidagi teistmoodi ajada?

Nursipalu teema on selles mõttes jällegi vältimatu vajadus. Meil see täiendav treeningala laiendamine Kagu-Eestis on vaja teha, et saaksime valmistuda riigi kaitsmiseks. Kas midagi oleks saanud teha teistmoodi? Tagantjärgi tarkusena võime öelda, et kommunikatsioon oleks võinud parem olla. Aga seda lõpptulemust see muutnud ei oleks.

Mulle tundub, kui nüüd välja jätta see infosulg, mis alguses oli, mis oli tõesti päris kole, siis ühel hetkel ju räägiti palju, esitati kaarte, loodi võimalusi, kuidas kompenseerida ja nii edasi ja nii edasi. Aga see vastuseis seal piirkonnas ei ole ju ikkagi kuhugi ära kadunud. Kui vaadata seda kuulsat Kaja Kallase ja Võru rahva kohtumist, siis seal ei jäänud muljet, et riigikaitse väga populaarne oleks. Mis me nüüd teeme?

Ma arvan, et meil ei olegi vaja võib-olla väga ka üle muretseda, kui otsused on tehtud. Töö käib. Harjutusala laienemine on ka endiselt vaja ära teha, et me saaks harjutada. Aga võib-olla see meie peaministriga juhtunu äkki polegi
ainult seotud selle laienemisega, äkki see on mingi laiem probleem või inimestel on raske aru saada, miks me ikkagi mõnda asja täna peame tegema.

Ma tean päris palju poliitikuid, kes ootavad, et te oleksite avalikkuse ees pisut malbem kui kindral Herem, et te ei seaks poliitikute sõnu kahtluse alla, et ei ütleks avalikult asju, nagu see, et Eesti miinimumvajadusest on 1,5 miljardit puudu või et poliitikud ei käi rivisammu. Kas teist saab siis mugavam kaitseväe juhataja, kes mõtleb sellele ka, et poliitik saaks oma näo säilitada?

Ma ei tea, kust on üldse tekkinud arusaam, et kaitseväe juhatajaks valitaksegi mugav. Ega need eesmärgid ei muutunud, ega minu kohustus panustada Eesti riigi ja rahva kaitsmisesse koos kaitseväega ole kuhugi kadunud või muutunud.
Seega mugavust kindlasti loota ei tasu. Ka väljaütlemised ei pruugi pehmeks minna, aga niikaua, kui me ikkagi oleme ühiste eesmärkide eest väljas, ma ei usu, et meil konflikti tuleb poliitikutega.

Kui ma mõtlen praegusele riigikaitsekomisjonile, siis igaüks riigikaitsekomisjonis seisab Eesti riigikaitse eest, igaüks Eesti kaitseväes seisab Eesti riigikaitse eest. Aga ometi ma saan aru, et ootuste juhtimine on ikka aeg-ajalt kaitseväe ja poliitikute vahel läinud kuidagi kiiva. Selline tunne, nagu poliitikud tunnevad, et kaitsevägi on hakanud neid survestama, mängima ise nii-öelda avaliku kommunikatsiooni peale. Kas kaitsevägi saab selles kommunikatsioonis kuidagi tagasi tõmmata, anda poliitikutele rohkem ruumi
või siis sellisel juhul jääksid lihtsalt olulised vajadused tähelepanu alt välja?

Kaitsevägi teeb oma kommunikatsiooni vastavalt sellele, mis on vaja teha, et me oleme kindlad, et riik on võimalikult hästi kaitstud nii praegu kui ka tulevikus. Ühtegi suunatud infokampaaniat meie sõnumi levitamiseks, et et jätta poliitikud kuidagi halba pilti, me pole kunagi teinud, ei tee ka tulevikus, aga samas ma väidan, et Eesti rahval on ikkagi õigus teada, miks kaitsevägi mingeid asju teeb või mida ta vajab.

Eestil on suured kärped plaanis. Riigikaitsest otsekui ei kärbita, aga teiselt poolt oodatakse riigikaitselt ikkagi suuremat efektiivsust. Me oleme rääkinud siin igasugu väikestest asjadest nagu orkester ja siis kaplanid. Aga kas teie näete kaitseväes neid kohti, kus saaks läiget ja kaunistusi vähemaks võtta ja suunata rohkem raha sõjalisse riigikaitsesse. Kas neid kohti on veel jäänud?

Ega meil väga palju enam mingit niisama ilusat vaatamist ei ole, kõik on ikka üsna efektiivselt pandud ainult selle nimel tööle, et Eesti oleks igal hetkel võimalikult hästi kaitstud. Sisemise efektiivsuse tõstmist me kindlasti saaksime teha, aga ühtegi sellist kohta, mida võiks nimetada lihtsalt säravaks asjaks, mida meil vaja ei ole, ma tegelikult täna ei näe.

Kindral Herem tegi need jõulised sammud ära. Loomulikult kõlasid need ebameeldivalt. Aga ma arvan, et need sammud, mis tema otsustas läbi
viia, olid õiged sammud.

Mis te arvate laiemalt, kuivõrd saab riigikaitset muuta efektiivsemaks,
mida see üldse tähendab riigikaitse vallas?

Meil on vaja kõigepealt aru saada, mismoodi see potentsiaalne sõjaline agressioon Eesti vastu välja näeb, ja seal peamegi hakkama nii-öelda tagasiarvestust tegema, rollid ära jaotama, mis on konkreetse sõjalise riigikaitse roll ja mis on laiapindne riigikaitseosa seal. Ega meil muud varianti pole, kui panna kõik oma olemasolevad ressursid kokku ja meeldib või mitte, aga sõtta läheme ikkagi riigina, mitte ainult kaitseväena.

Mind on mõnda aega vaevanud üks lihtne tehe ehk iga aastaga võetakse ajateenistusse üha rohkem noori ning noorte füüsiline vorm ajateenistusse minnes on järjest kehvem. Sellele kõigele vaatamata loeme kaitseväe iga-aastaseid pressiteateid selle kohta, et ajateenistusest väljalangevus on üha väiksem. Ma mõtlen, et mingisugune näitaja on sealt puudu. Kas väike väljalangevus on lõputult hea siht, mida püüda?

Ma usun, et kõik inimesed saavad aru, et see ülesanne, mida peame täitma siis, kui toimub sõjaline rünnak Eesti suunal, ei ole jõukohane kõigile. Seal on teatud nõuded nii füüsilisele kui ka vaimsele vastupidavusele . Seega arvata, et iga inimene, kes tänavalt tuleb teenistusse ka ajateenistusse sobib ülesannet täitma, ei ole päris õige. Ja me näeme ka seda, et väga paljud eeldused täna
teenistusse sisenejate osas on pehmelt öeldes halvad ja füüsiline sooritusvõime on siis üks nendest.

Ideaalses maailmas peakski väljalangevuse protsent näitama, kui raske on ettevalmistusprotsess selleks eesootavaks ülesandeks. Seega täna see protsent on madal. Aga ma ei julgeks väita, et see tulevikus nii jääb, kui me hindame ümber oma kriteeriumid, mida on vaja selleks, et ikkagi olla lahinguvalmis ja olla valmis tööülesannet täitma.

Kirjeldage veel natuke, kuidas seda peab ümber hindama? Suur osa kuulajaid teab, mis on söösta-kata, et kui sa jõuad järgmise puu või mätta taha ja hüüad, katan, et siis seal päriselt kataks, mitte ei hingeldaks.

Jaa, väga täpselt kirjeldasite ära, täpselt nii see peabki olema. Mitte lihtsalt kuskil õppusel kohal olemine, vaid oma ülesannete täitmine igal ajahetkel. Ja kui inimene oma oskuste või füüsiliste võimete poolest ei suuda seda teha, siis ta sõjaülesande täitmiseks sinna allüksusesse ei sobi.

Ehk siis me peame tegema kahte asja minu arvates. Me peame nii ajateenistusse kui ka tegevteenistusse sisenemisel vaatama üle need kriteeriumid, millele inimene võiks vastata ehk siis tegema väga selged standardid, selektsiooni ja vaatama, kellel on potentsiaali selle ülesande täitmiseks.

Ja teine samm on väljaõppe alguses, nimetame seda sõduri baaskursuseks. Peame tegema seal täiendava hinnangu andmise, nagu me täna teeme. Et kui sõduri baasoskuste testid jäävad tegemata või üldfüüsiline test mingiks hetkeks ikkagi paranemist ei näita, siis tuleb suunata ajateenistusse asuja tagasi uuele ringile ehk siis ta alustab otsast peale järgmise kutsega ja vahepeal tegeleb oma võimete parandamisega vastavalt meie poolt välja antud soovitustele.

Muidu me lihtsalt mõnes mõttes petame iseennast ja pärast 11 kuud teenistust
võib-olla oleme olukorras, kus me teame, et inimene pole meie jaoks vajalikke oskusi omandanud ega sobi sõjaametikohale.

Ja samal ajal meil ju kaitseväe struktuur kasvab kogu aeg.

Kaitseväe struktuur meil kasvab, aga meil ei ole mõtet kasvatada nii-öelda õõnest armeed, kus meil numbrite taga ei ole pädevusi, motivatsiooni ja tahet seda ülesannet teha.

Mismoodi me seda kasvavat struktuuri täidame siis kvaliteetsemaga?

Struktuuri kasvamine on ka suhteline mõiste. Meil on täna ikkagi reservis väljaõpetatud üsna muljet avaldav hulk inimesi: väga hea ettevalmistuse ja kõrge motivatsiooniga võitlejaid. Me võime ka vaadata näiteks seda, kui kaua
ja mismoodi käib rotatsioon reservis olevate üksuste vahel. Alati ei pea hakkama nullist tootma. Eriti teades, et need sisenejad ei pruugi olla võimete
poolest võib-olla piisavalt heal tasemel, vaid vaadata üle pigem reservide ümberjaotamine. Teha läbi reservõppekogunemiste täiendväljaõpped ja lihtsalt suunata seda väga kvaliteetset reservis olevat inimressurssi ülesannete mõttes natuke ümber.

Teil on nii-öelda võrdlusmoment. 1990-ndate keskel te teenisite Balti pataljonis. Lahinguvarustus oli väga tagasihoidlik, tuleulatus oli täpselt nii kaugel kui automaadiga ulatas, aga lahingdrillid (praktiline harjutamine lahinguks - toim.) olid hoopis teistsugused.

Lahingdrillide osas ma julgen väita endiselt, nagu ma ühes intervjuus ka ütlesin, et usun, et me oma tolleaegse jaoga tõenäoliselt lahingdrillide osas teeksime täna enamusele üksustele ära ja võib-olla isegi pika puuga.

Võib-olla isegi kui tänane vanus juurde liita, siis äkki saame endiselt ka hakkama, kui see jagu kokku panna. Aga peamine põhjus ongi see, et õppisime sõna otseses mõttes vähem asju, meil ei olnud nii palju asju vaja õppida, kui me täna üritame selgeks teha üsna piiratud aja jooksul, vaid keskendusime nende drillide omandamisele, lihvimisele.

Ja kõik meie nii-öelda väljasolekud olid seotud konkreetselt ikkagi drillide harjutamisega. Kõik liikumised sisaldasid neid samu elemente, mis me teadsime, et me lahingus teeme. Ja pädevus tuligi läbi tohutu hulga soorituste.

Eesti üksvahe õpetas Ukraina võitlejaid niimoodi välja, et viie nädalaga üksikvõitleja ja jaotaseme oskused ja siis saadeti mehed Ukrainasse mõne nädala pärast. Nad täitsid seal ülesandeid. Kas selle viie nädala ja Eesti kaitseväe kaheksa või 11 kuu vahel on kuskil see tasakaalupunkt, kus just nimelt need spetsiifilised oskused saaksid selgeks?

Ma usun, et see Ukraina sõdurite väljaõpetamine tõstis ikkagi oluliselt
enesekindlust just väljaõppe kvaliteedi mõttes. Kaitsevägi on võimeline läbi viima väga kvaliteetset väljaõpet väga piiratud aja ja ressursi raames. Aga väga oluline vahe, mis me ukrainlaste väljaõpetamisel saime panustada võrreldes igapäevase väljaõppe läbiviimisega, on instruktorite hulk. Kui arvestame, et Ukraina võitlejaid
oli umbes 200 ja samas oli kaasatud 60 instruktorit – sellist luksust me ikka oma üksuste väljaõppeks igapäevaselt lubada ei saa.

Kirjeldage natukene veel seda ajateenistuse kogemust tulevases targemas kaitseväes. Tuleb samamoodi sõdur, noormees või noor naine, siis alguses peab talle ikkagi õpetama, kuidas katelokki kasutada ja siis tegema esmase relvaõppe ja siis panema natuke teda treenima, õpetama talle varustuse selgeks, üksikvõitleja oskused, jaooskused, ühel hetkel rühma omad. Mis hetkel saab teha selle muudatuse?

Natuke jookseme sündmustest ette, sest kontseptuaalne lahend, kuidas tuleviku ajateenistus välja näeb ja kuidas ta kõige paremini meid ees ootavaks ülesandeks inimesi ette valmistab, on veel töös. On erinevaid mõtteid, erinevaid printsiipe, mida saame rakendada, aga suures pildis olukord sunnib meid lähiajal tegema seda, et kõik need uued võimed, mida me täna palehigis tohutu töö ja vaevaga arendame, näevadki ette, et tulevikus on nad reaalses lahinguvalves. Ajateenistuse osa saab olema ka lahinguvalve, mis tähendab, et lahinguvalves olemiseks peavad olema seal kõik oskused-pädevused olemas.

Ja saab lihtsalt seda pädevust kasvatada kollektiivse tegevusega-harjutamisega.
Ehk sisuliselt harjutad kogu aeg drille eri keskkonnas ja muutud läbi selle aina paremaks. Peamegi vaatama, mida me õpetame, kuidas me õpetame, kuidas me seda aega praktikas kasutame, et see oleks võimalikult efektiivne. Ja veel kord, ma arvan, üks murekohti on meil ikkagi see, et nende soorituste arv, mida on vaja teha kollektiivse väljaõppe käigus, on täna võib-olla liiga väike. Peame seda suurendama ja vaatama, mille arvelt me seda teha saame.

Saaks pisut varem võitlejad nii-öelda erialadele ära jagada, mitte nii, et nad läbivad nooremallohvitseri baaskursuse ja siis saavad oma eriala kätte,
vaid hakkavad oluliselt varem oma eriala drillidele keskenduma.

No see on üks võimalik lahendus, aga üks oluline asi on ikkagi väga selgelt aru saada, milline ülesanne konkreetset üksust sõja ajal ootab ja keskenduda selleks ülesandeks ettevalmistamisele selle sõna kõige otsesemas mõttes. Et võib-olla niisugune ühe lauaga löödud sõduri baaskursus ei pruugigi olla õige ja ka vastupidi, võib-olla selleks, et instruktorite teadmised, oskused, kogemused koondada, peame võib-olla isegi tsentraliseerima rohkem seda baasväljaõpet. Neid variante on mitmeid, aga meie peame ikkagi andma selle pädevustel põhineva enesekindluse, mis sõna otseses mõttes mõjutab lahinguolukorras otsust võidelda või põgeneda.

Te nägite Liibanonis treenides ka Iisraeli ajateenijaid, kelle teenistuse üks osa oligi see, et nad võisid iga hetk lahingusse sattuda. Mis seal lisaks sellele, et ajateenijad drillisid oma ülesannet ja olid nii-öelda lahinguvalves, veel meelde jäi, mida üle võtta?

Iisraeli ajateenijaid me tegelikult väga palju ei näinud. Meie kokkupuuted olid ikka väga põgusad. Saime vaadata binokliga nende drille, mis enamasti jätsid tõesti hea mulje. Aga ma arvan, et kõige suurem erinevus ikkagi oli selles, et nemad on igapäevaselt riigi ja rahvana valmis ennast kaitsma erinevate ohtude eest, mis ka enamasti tulevad nende lähinaabrusest. See mõttemaailm võib-olla oli seal nagu selgemalt juurdunud, sest neil on ikkagi ajalooline mälu sõjalistest konfliktidest naabritega oluliselt lühemast ajaloost kui Eestil, kelle viimane sõjaline konflikt ikkagi Venemaaga jääb mõne aja taha. See oli võib-olla olulisem näitaja. Samas kui ma vaatan nende nii-öelda drille, siis ega tolleaegsel väljaõppel saadud drillid, mis meie olime saanud enne rahuvalveks ümberõppimist, ei olnud grammigi halvemad.

Iisraeli ajateenistus on selgelt pikem. Kas Eesti võiks seda aega, mil ajateenija on võimete tipul, rohkem ära kasutada? Kas seesama lahinguvalve, kus ajateenija on mõne keerulise relvasüsteemi taga või radari taga, võiks kesta ka kauem kui 11 kuud?

Täna ma ikkagi pigem kaldun sinnapoole, et meil seadusega võimaldatud maksimaalne teenistusaeg 12 kuud on piisav. Me peame lihtsalt läbi mõtlema, kuidas nende üksuste väljaõppetsükkel välja näeb, et kogu aeg oleks ülekate olemas, et ei tekiks tühimikke, aga ma hetkel ei näe ühtegi põhjendust, miks oleks vaja ajateenistust pikendada tänaselt seadusega lubatud maksimaalselt 12-
kuuliselt teenistusajalt.

On sõdureid, kes jaksavad, aga ei viitsi. Võib-olla läbiks ta selle sõduri baaskursuse väga edukalt, aga ta ikkagi ei viitsi. Kuidas teha niimoodi, et seda välja praakimist ei hakataks ära kasutama?

See on alati selline koht, et kui tal ikka ei ole mingit motivatsiooni ajateenistuses omandada neid oskusi ja teadmisi, mis on vajalikud oma ülima kohuse täitmiseks ehk siis oma pere ja riigi kaitsmiseks, siis ega ta seda sõja ajal ka tegema ei hakka, isegi kui me ta 11 kuuga sealt teenistusest läbi lohistame. See on pigem selline laiem probleem, mis ei pruugi olla ainult kaitseväe probleem, vaid kogu ühiskonna probleem. Kui ühiskonnas ikkagi selline tegevus hukkamõistu ei leia, siis tõenäoliselt selliste inimeste hulk võib ainult kasvada.

Kõige olulisem on ikka see, kuidas enda lähiperekond-sõbrad sellistele asjadele vaatavad. Ja ausalt öeldes minu arvates peaks olema
ühiskonnas täna selline seis, et kui sa ei viitsi ajateenistust korralikult läbi teha, siis tähendab see seda, et sa ei ole ka huvitatud panustama selleks, et kriisiolukorras oma lähedasi kaitsta. Minu arvates on see tavainimese vaatevinklist pigem sihuke piinlik olukord, kus inimesed teavad, et ma tegelikult hiilin kõrvale ja olen sõna otseses mõttes nahahoidja.

Ma mõtlesin ka selle teie mõtte peale inimesi ajateenistusest varem koju saata, kui nad hakkama ei saa, et see peaks ikkagi minema väikse ühiskondliku häbiga.

See ongi kogu asja mõte, et me peame ikka väga selgelt ütlema, et sa ei saanud hakkama selle ülesandega. Muidugi peame vaatama, mis on põhjused, sest põhjendused on erinevad, on ka inimesi, kes väga tahaksid, aga teatud põhjustel ei saagi hakkama. Ma arvan, et see on see, kus me peamegi ütlema, et me leiame neile teise väljundi. Ja siis on need konkreetsed inimesed, kes ei viitsi
või polegi motiveeritud ja ütlevad otse välja, et nagunii me seda ei riiki kaitse. Nendega on vaja tegeleda eraldi.

Kolmas kategooria on ikkagi need, kes ei omanda mis iganes põhjusel teatud oskusi, sest me teame, et koolis kõik ei õpi matemaatikat viitele ja kehalist kasvatust viitele. Need on eri kategooriad, aga ma siiski väidan, et sõduri baaskursuse lõpuks, kui sa ei ole suutnud teha ära vajalikke eksameid, siis sa tegelikult ei ole ka valmis minema väljaõppega järgmisse etappi.

Ja kui sa selleks valmis pole, siis tegelikult mõjutad negatiivselt kõigi nende väljaõpet, kes on suurepäraselt omandanud kõik oskused, on valmis tegutsema ühtse meeskonnana. Aga kui ühel meeskonnas oskuseid ei ole, siis see mõjub negatiivselt kogu sooritusele ka tulevikus.

Eelmise aasta suvel küsiti ajateenistuse lõpetanud noortelt, kas nad on valmis riiki kaitsma, kui Eestit rünnatakse. Ja neist 57 protsenti ütles jah või tõenäoliselt jah, umbes 28 protsenti ütles, et ei tea. Ma saan aru, pärast Kevadtormi ollakse pisut väsinud, aga ikkagi kuidagi hirmutav statistika.

Kui me räägime kaitsetahtest, siis see on niisugune natukene hüpoteetiline kategooria, et ilusa pühapäeva hommikul söön koduterrassil pannkooke,
vaatan päikest ja mõtlen, et ilus pilt, et keegi võiks ju kaitsta. Ja teine asi on ikka konkreetne võitlustahe, kus inimene otsustab reaalses lahingsituatsioonis, et ma nüüd lähen võitlusse sellepärast, et ma olen kindel, et ma lahingu võidan, kuigi mul on ka võimalus nii-öelda põgeneda või alla anda. Need on kaks eri asja.

Nendes küsitlustes on minu jaoks kõige huvitavam osa need inimesed, kes ütlevad, et nad ei tea. Sest ma väidan, et see on aus vastus. Niikaua kui sa pole lahingus olnud, sa tegelikult ei tea, kas sa suudad sellega hakkama saada, kas sa julged üldse võidelda. Ja seega ma arvan, et pigem tuleks vaadata seda protsenti, kes ütleb, et ma ei tea. Ja need, kes ütlevad, nad lähevad, see on muidugi julgustav. Aga me tegelikult ei ole ikkagi kindlad, et kui see olukord käes on, kus kuulid vihisevad ja kõrvalolevad sõbrad saavad sõna otseses mõttes
surma vastase tule all, et siis see olukord võib muutuda. Me keegi ei saa kindlalt väita, et igas lahinguolukorras oleme need, kes suudavad tegutseda, rünnata. On need, kellel on kogemused, mis indikeerivad, et jah, senimaani olen alati hakkama saanud ja tõenäoliselt saan ka järgmine kord.

Aga ausalt öeldes, mulle meeldivad need vastused, kus inimesed ütlevad, et ei tea, kõige rohkem.

Ega ajateenistus ei saa seda teadmist ka anda, vaid ainult need drillid, et inimene siis tegutsekski pelgalt drilli järgi, kui ta muud ei tea.

Ajateenistuses ka tavapärase väljaõppe raames kõige lähedasem olukord lahingule on lahinglaskmised. Ja nüüd järgmine samm ongi päris lahinguolukord
ja kuidas seal tegelikult inimene käitub, on teatud mõttes ikkagi ettearvamatu, nii kaua, kuni sa pole teda näinud konkreetses olukorras tegutsemas.

Martin Herem ütleb, et kui sõda algab, siis väljuval suunal tema piiri kinni ei paneks, et kui kaitseväekohustusega inimene leiab, et tema ei taha riiki kaitsta, siis ei ole temaga ka suurt midagi pihta hakata. Aga sõdima ju peab ja inimesi on vaja. Mis soovituse teie sellises olukorras valitsusele annaksite?

Ma olen seda tegelikult öelnud ka siis, kui ma olin peastaabis operatiivosakonna ülem, et täpselt sama seisukoht, mis kindral Heremil: ma ei näe mõtet raisata ressursse, panna kinni meie sadamaid, lennujaamu ja ajada taga neid, kes on sõna otseses mõttes desertöörid juba enne, kui lahing pihta hakkab.

Miks nende kinnipüüdmine ei ole hea mõte? Me püüame kinni inimesed, kes mis iganes põhjusel – on see hirm, paanika – üritavad põgeneda, me püüame nad kinni ja lükkame nad nii-öelda lahinguüksuste koosseisu. See hävitav mõju moraalile on ju nii selgelt nähtav, et ma pigem läheksin sõtta ilma nendeta, kui et ma riskin sellega, et nad viivad alla kõigi ülejäänute väga kõrge võitlustahte läbi selle, et nad demoraliseerivad kogu seda tegevust. Me oleme näinud ka Ukrainas, kus väga paljud inimesed, ka need, kes oleks võib-olla pidanud rindel olema, otsustasid põgeneda. Sellepärast kaitse kokku ei kukkunud, aga vastupidine mõju võib olla tegelikult selle võrra suurem. Samas ma väga ei usu, et see põgenemine saab olema väga massiline, kui me vähegi ikkagi täna oleme õigesti hinnanud seda kaitsetahet, mis valdaval enamusel Eesti inimestel on.

Muide, enne kui me teemat vahetame, siis veel kord ajateenijatest. Kindral Herem muutis ajateenistust oluliselt inimlikumaks. Tegelikult muutsid
ajateenistust oluliselt inimlikumaks juba varem sõjakoolist tulnud noored ohvitserid, kellel ei olnud seda nõukogude sõjaväe taaka. Mina näiteks sain ajateenistuses juba käia selliste noorte ohvitseride juures. Aga siiski, kas selle jaoks, et see valik oleks natukene suurem, et rohkemad noored tahaksid klassiga koos ja vabatahtlikult ajateenistusse minna, annaks ajateenistust veel rohkem muuta kutsuvamaks?

Ajateenistuse kutsuvus seisnebki selles, et me anname selle lühikese aja jooksul, mis väljaõppeks on antud, maksimaalselt heal tasemel väljaõppe selle ülesande mõistes, mida nad tulevikus on valmis täitma. Ja ma arvan, et see peakski olema see, mis motiveerib ajateenistusse tulema ja hiljem ka reservväelasena panustama riigikaitsesse. Ma nüüd lihtsalt võrdlusmomendina toon välja, et kui mina vabatahtlikuna läksin ajateenistusse aastal 1992 Kuperjanovi pataljoni, siis kui räägitakse mingist inimlikust ajateenistustest, siis ma ütlen ausalt, minu vastu pole mitte kunagi oldud ebainimlik. Lihtsalt vahe on selles, et meie enda kompetents on oluliselt paranenud läbi selle, et me oleme suutnud ohvitsere ja eriti just vanemallohvitsere väga hästi välja õpetada. See on tegelikult see vahe. Aga Eesti kaitseväes, mina väidan, et mingit ebainimlikku käitumist ei ole olnud, on olnud niisuguseid rumalaid distsipliini jõustamise meetodeid, mis tagantjärgi võib-olla teevad nalja ja on imelikud ja jaburad, aga need peaks olema ka välja juuritud juba kümneid aastaid tagasi.

Kaitseväe inimlik nägu ei tähenda seda, et on lihtne ja mugav, sest see oleks vastutustundetu. Vastupidi peame ajateenistuse jooksul panema need võitlejad, keda me ette valmistame, võimalikult rasketesse olukordadesse, kus nad siis läbi harjutamise tulevad olukorrast välja ja on kindlad, et nad saavad nendega hakkama, kui päris olukord kätte jõuab. Päris sõjaolukord on kohe kindlasti raskem, kui me rahuajal isegi oskame ette kujutada.

Kas lääs oleks saanud 2022. aasta 24. veebruaril toimunud rünnakut kuidagi ära hoida? Kas läänel oli see võimekus Venemaad kuidagi tugevamalt hoiatada, kuidagi heidutada, muuta nende riskimaatriksi punasemaks, et nad ei tahaks Ukrainat rünnata?

Selge on see, et heidutuse kontseptsiooni mõttes 24. veebruaril 2022 heidutus Ukraina suunal kukkus läbi. Venemaa otsustas vaatamata kõigele rünnata oma naabrit ja see naaber ei ole ka mingi väike tegija, vaid üsna märkimisväärse rahvaarvu ja suurusega riik. Kas oleks saanud lääs midagi teistmoodi teha? Ma arvan, et pigem mitte. See sõda oleks tulnud nii või naa ühel või teisel viisil, sellepärast et Venemaa strateegiliste eesmärkide saavutamiseks on see hädavajalik.

Ja ma arvan, et kui me täna spekuleerime, et midagi tehes oleksime seda ära hoida suutnud, siis seda kindlasti teha ei olnud enam võimalik. Vaadates seda sõjale lähenemisteekonda, siis selge on, et kui isegi nende jaburate ultimaatumite-nõuetega oleks kaasa mindud, poleks tegelikult agressiooni
ära hoitud. Sõja alguses võib-olla oleks saanud tagantjärgi tarkusena midagi teistmoodi teha, näiteks olla julgem, mitte karta eskalatsiooni levimist lääne suunda ja teha võib-olla mingeid jõulisi demonstratsioone, mis oleks võib-olla sundinud Venemaad mõtlema, kas ta oma lääne sõjaväeringkonnas näiteks kohe need väed ära tõmbab ja Ukrainasse saadab, aga see kõik on tagantjärgi targutamine, mis tegelikult täna ei maksa enam midagi.

Sõjaajaloolastele maksab. Kui oleks teinud sellised suured õppused, oleks tõstnud NATO suurtele õppustele, sidunud vastase väed ära, et nad ei oleks tahtnud just nimelt siit läänest ära minna. Oleks võinud abi olla?

Ma arvan, et sõja alguses võib-olla ta oleks natukene vähendanud survet, aga teisest küljest võib-olla Venemaa ka arvestas selle võimalusega ja oleks selle läbi näinud ja poleks seda demonstratsiooni tõsiselt võtnud, need on ainult oleksid ja poleksid. Aga selge on see, et täna kestab sõda juba üle kahe aasta. Ja nüüd on pigem küsimus, kuidas siit edasi minna, et kindlasti Ukraina suudaks püsima jääda ja võita selle sõja, kus ta praegu ikkagi on vastamisi väga tugeva vastasega, kes raugemise märke ikkagi näita.

Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa lubavad Venemaal asuvaid sihtmärke rünnata, vähemalt seda lugesime siis reedel uudistest. Seda, ma saan aru küll, üsnagi piiratud ulatuses, on lubatud siis rünnata neil relvasüsteeme, mis on juba näiteks Harkivi piirkonda tulistanud, aga asi seegi. Mina ei tunne väga Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide ühiskonda, teie olete vähemalt USA-s õppinud, mis te arvate, kas need muutused seal ühiskondades toimuvad nõnda aeglaselt, et samm-sammult me saame Ukraina abistamiseks teha natukene jälle rohkem või siis asi ei ole niivõrd ühiskondades, vaid strateegid mõtlevad üle?

Ma arvan, et asi ei olegi ühiskonnas, et kohe kindlasti Ameerika Ühendriikide tavaliste inimeste mured on mujal. Nad väga sellepärast ei muretsegi, kas nende relvi võib kasutada väljaspool Ukraina territooriumi Venemaa sihtmärkide vastu,
pigem on see strateegilise mängu osa ja nagu ma olen ka varem intervjuudes avalikult öelnud, siis sõjalisest vaatevinklist on sellised piirangud väga rumalad.

Nüüd on võetud need piirangud ametlikult maha, mis on justkui andnud rohkem võimalusi Ukrainale ennast kaitsta, parem hilja kui mitte kunagi, aga minu jaoks on ikka täiesti arusaamatu, miks üldse pannakse piiranguid riigile, kes iseennast kaitseb agressiooni vastu, klausliga, et sa võid oma kodupinnal meie relvi kasutada, aga vastase sind tapvaid elemente, mis on tema territooriumil, sa hävitada ei tohi. See on minu arvates sõjaliselt ikkagi niivõrd jabur. Aga veel kord hea, et praegugi on mindud seda teed, et on oluliselt piiranguid leevendatud, mida tegelikult ei tohiks üldse olla.

Aga eks ole huvitav, võib-olla isegi päris loogiline, et ka suures sõjas saavad olla erinevad eskalatsiooni tasemed, näiteks lihtsustan väga ära, aga relvakonfliktist piiril tuumasõjani on ikkagi päris pikk maa. NATO ja Venemaa vaheline konflikt ka ei oleks ju kohe ühest 100-ni, vaid samamoodi tõenäoliselt otsiksid NATO riigid tasakaalu enda kaitsmise ja liigse eskalatsiooni vahel.

See kõik sõltubki konkreetsest konfliktiolukorrast. Täna võib täiesti kindlalt öelda, et suvalise piiriintsidendiga, kus relvastatud tegelased üritavad näiteks üle piiri tungida, saab Eesti politsei- ja piirivalveamet väga hästi hakkama. Sellise ründe tõrjumisega nad tulevad toime kohe kindlasti ja see ei tähenda veel eskalatsiooni isegi sõjalise riigikaitse käivitamiseks. Aga peame aru saama, et kui vastaspool laseb kusagilt Peterburi lähedalt tiibrakettidega Tallinna, siis see ei ole enam mingisugune piirikonflikt, vaid see on konkreetne olukord, kus meie peame oma riigi ja rahva kaitseks needsamad süsteemid, mis meie inimesi tapavad, laskma sinna Peterburi alla.

Me ei saa lihtsalt oodata, käed rüpes, et las nad meid materdavad, ootame, kuni püssidega mehed üle piiri tulevad. Sellepärast juba sõjalise konflikti eskalatsiooni kõveral vähemalt Ukraina olukorras ei saa keegi rääkida, et me hoidsime eskalatsioonikõverat kontrolli all. Vastupidi, see oli meeleheitlik samm manageerida eskalatsiooni, keegi isegi ei üritanud võtta eskalatsiooni kontrolli enda kätte, mis oleks tegelikult üks olulisemaid samme üldse sõjalises konfliktis edu saavutada.

Mis te arvate, kas Euroopa riigijuhtide juttudel sellest, et Ukrainal oleks palju abi, kui lääneliitlased viiksid oma kaitseväelased Ukrainasse, võtaksid üle mingisugused toetavad tegevused ja väljaõppe Ukraina pinnal, on ka strateegiline vaade taga?

Ma usun, et kindlasti on seal strateegiline vaade taga. Mida see sisuliselt tähendab, ongi pigem täiendava analüüsi teema. Kui lääne sõjaväelased ukrainlasi välja õpetaksid Ukraina territooriumil, siis see oleks loomulikult oluliselt efektiivsem, kui Ukraina sõdureid vedada üle Euroopa laiali. Ja ma arvan, et see on ka toetus, mis on tegelikult mõistlik ja mõistetav.

Teine asi, millest me peame ikkagi aru saama, on see, kuidas me ukrainlasi Venemaa agressiooni puhul aidata saame. Me teame, et on olemas rahuvalvemissioonid, mis on ÜRO egiidi all, kus piltlikult öeldes ongi sinikiivrid kahe vaenupoole vahel, aga see on vana kooli lähenemine, et loome puhvertsooni, kus siis ühe küla elanikud ei saa minna kirvestega teise küla kallale, et me üritame seal vahepeal takistada, juhul kui mõlemad pooled on nõus.

Aga võiksime täna vaadata, et äkki rahuvalvemissiooni tulevik ongi selline, kus luuakse rindejoonest tahapoole sõna otseses mõttes õhutõrjemull – õhukaitseala, mida siis rahvusvahelised väed ühiselt hoiavad, et ükski rakett või võimalikult vähe rakette sealt läbi ei tungiks ja tsiviilelanikke tapaks. Et võib-olla oleme maailmas täna teel sinna, sest vastasel juhul võibki juhtuda, et üks suurem agressor võib lõpmatuseni hävitada teise riigi rahvast nii, et midagi kartma ei pea.

Aga kas lääne sõdurite reaalne sisenemine Ukraina territooriumile lähiajal toimub ja kuidas see välja näeb? Ma ei tea, ma ei hakka spekuleerima, vaatame, mis nende otsused on. Aga selge on see, et Ukrainat toetaks peaaegu kõiksugused tegevused, kaasa arvatud võimalikult paljude toetustegevuste ülevõtmine, mis võimaldaks neil keskenduda agressiooni tõrjumisele rindelõikudes. Aga ma ei usu, et lääne sõdurid satuvad rindejoonele kõrvuti kaevikutes Ukraina sõduritega. Seal punktis me täna veel kindlasti pole.

Aga missugused veel võiksid olla need toetavad tegevused lisaks väljaõppele, mida me saaksime teha siis seal rindest kaugemal?

Me saamegi üles ehitada nii-öelda nende logistikaahelat, saame seda ülal hoida, tagada, et kõik sõjaks vajalik varustus jõuab sinna, kus seda vaja on. Selles osas ma arvan, on ka teadmised-kogemused olemas. Teine minu arvates oluline valdkond on ka see, mida Eesti sõdur on teinud Afganistanis ja mujal kriisiolukorras: kõik, mis on seotud demineerimisülesannetega, sest ikkagi miinivälju on seal ka tagalaalades üksjagu, kus inimeste ohutuse tagamiseks oleks vaja neid miinivälja puhastustöid juba teha.

Ja kindlasti ikkagi peaksime kaaluma seda, et tsiviilelanikkonnale ja tsiviiltaristule täiendava õhukaitsemulli loomine koos lääne vahendite ja sõduritega oleks täiesti mõeldav tegevus.

Ja ometigi millegipärast hakkavad läänes jalad värisema juba selle peale, et laseks Ukraina kohal lendavaid tiibrakette alla. Ehkki seal ju ühtegi Vene sõdurit otsas ei istu.

See on jällegi selline meeleheitliku eskalatsiooni manageerimise tulemus, seal võib olla ka muid põhjuseid, miks seda ei taheta teha, aga sõjalisest vaatevinklist, Eesti ohvitseri mätta otsast vaadatuna, ei saa ma siiamaani aru, miks me tegelikult seda juba täna ei tee.

Kui USA baasi Iraagis rünnatakse, eriti kui mõni nende sõdur rünnakus surma saab, siis ootab nende ühiskond vastust. Ameeriklased tavaliselt ütlevad, et vastame õigel ajal ja oma valitud moel ja alati ka vastavad. Kui lääs saadab oma sõdurid Ukrainasse toetavaid tegevusi läbi viima, siis saab ju ka nendest sõduritest sihtmärk. Kui mõni neist baasile korraldatud rünnakus surma saab,
siis ootab ka ühiskond vastust. Kuidas me vastata saame?

Me jookseme jälle sündmustest liiga liiga ette, need on spekulatsioonid. Seal tulebki arvestada kõiki riskifaktoreid. Kui lääs otsustab oma sõdureid Ukrainasse toetavateks tegevusteks saata, siis tehakse ka väga selged riskianalüüsid, arvestatakse läbi, kuidas tagajärgedega potentsiaalset tegeleda ja hinnatakse ka vajadust nende eskalatsioonikõvera mõttes.

Selles osas ei ole väga suurt vahet, kas ollakse kusagil operatsioonil Afganistanis, Iraagis, mis on nii-öelda kuulsamad kohad. Ma seal väga suurt probleemi ei näe. Selge see, et risk kasvab, kui üksused on seal sõjatsoonis, sest Ukraina on ikkagi täna sõjatsoon kogu ulatuses. Seega ma väidan, et mitte ükski lääneriik ei saada oma sõdureid sinna nii öelda ehku peale, kaalutlemata, vaid kõik mõeldakse väga selgelt läbi, kuidas, miks ja millise rolliga nad lähevad. Aga selge on see, et ükskõik milline sõdur ükskõik millises konfliktis, siis alati on tal õigus enesekaitsele, see jääb ka Ukraina puhul kindlasti kehtima.

Üks olulisemaid termineid igal operatsioonil ehk siis jõukasutusreeglid –vähemalt enesekaitseks ehk vastulaskmiseks peab olema ka seal sõduril õigus?

Jõukasutusreeglid on iga operatsiooni lahutamatu osa ja tegelikult ka igapäevateenistuse lahutamatu osa. Küsimus ongi selles, kellele antakse jõu kasutamise õiguse autoriseering, millise taseme ülematele. Aga nagu te ise ütlesite, õigus enesekaitsele on igal ajahetkel olemas lahingureeglites ja õigus enesekaitsele on olemas ka igal inimesel igapäevases tegevuses. Lihtsalt rünnaku tõrjumine peab olema proportsionaalne rünnakuga.

Teil on kaitseväe juhatajaks saamiseni kuu aega. Mis teete, kas võtate puhkuse ka vahepeal?

Ei, ma puhkust kohe kindlasti ei võta, enne kui kaitseväe juhtimine on ametlikult üle võetud. Praegu on veel aega kasutada kindral Heremi teadmisi, oskusi ja ennast võimalikult hästi ette valmistada selleks hetkeks, kui tuleb ikkagi see vastutus täielikult üle võtta. Täna on veel lihtne, saab kindral Heremi selja
taga nii-öelda seista ja vaadata, et kõik on hästi, aga 1. juulist tuleb ise sellega hakkama saada.

Aga ma väga ei muretse, sest meeskond, kes on mind kogu aeg toetanud karjääri jooksul, toetab mind ka edaspidi. Ja selles mõttes viimane kuu, mis läheb,
ongi kõikide detailide täiendavalt selgeks tegemiseks ja loomulikult kindral Heremi toetus jääb mulle ka pärast 1. juulit.

Muide, teil on eeskuju võtta ka varasematest kaitseväe juhatajatest. Te olete näinud kõik Eesti kaitseväe juhatajad ära.

Ma arvan, et kõikidest Eesti kaitseväe juhatajatest on midagi õppida ja eeskujuks saame võtta nii kaitseväe juhatajat kui ka laiemalt kaitseväes täna teenivaid
või varem teeninud ohvitsere, sõdureid, allohvitsere. Eeskujuks saab võtta tugevusi ja igaühe puhul on märgata ka teatud nõrkusi, mida on võimalik endal vältida.