"Põhiline küsimus on ju see, millised on õppetunnid, mida me Ukraina sõjast Eesti kaitseväele üle toome," ütles kaitseminister Hanno Pevkur, kelle sõnul on ta teemat kindral Meriloga arutanud.

"Üks puudutab väga selgelt ajateenijate väljaõpet ja ajateenijate kvaliteeti, mis ajateenistuse lõpus ajateenijal on, kes suundub reservi. Teine pool on see, kes seda väljaõpet läbi viivad ehk instruktorid. Ja kui vaadata seda, et me soovime nii ajateenijate kui instruktorite kvaliteeditõusu, siis midagi tuleb teha. Seda, mida täpselt, seda püüab juhataja oma meeskonnaga praegu kokku panna," selgitas Pevkur.

Seda, et kaitseväes ajateenijaid koolitavad instruktorid vajaksid ka ise võimalust õppeks, tunnistas ka endine kaitseväe juhataja, praegune Euroopa Parlamendi saadik Riho Terras: "Probleem sellega, et kaitseväe kaaderkoosseisul on keeruline ennast harida ja võib-olla ka väikest puhkepausi võtta – see on olnud läbi kogu aja."

Terras rõhutas, et kindral Merilol kaitseväe juhatajana on kindlasti täpsem vaade, mida kaitsevägi vajab ning kuidas ajateenistust korraldada või ümber korraldada.

"Ma arvan, et Merilo arusaam on see, et meil on neid inimesi, kes ajateenijaid koolitavad ja ajateenistust läbi viivad vähe ning ka nemad vajavad koolitust ja selleks on tegelikult, kui vaadata Eesti ajateenistuse tsüklit, ainult üks kuu ja selle kuu ajal võiks inimesed puhata ka," rääkis Terras, lisades, et sellest teemat räägiti juba tema ametiajal (2011-2018).

Kaitseministeeriumi kunagine kaitseplaneerimise ja hilisem kaitsevalmiduse asekantsler Meelis Oidsalu rõhutas, et kuna info kaitseväe juhataja plaanist ei pidanud veel avalikkuse ette jõudma ning selle sisu polegi veel teada, siis ei oleks seda ka kohane kommenteerida, kuid iseenesest ei öelnud kindral Merilo midagi uut.

"Ajateenistus peabki muutuma, see tõesti on juba pikalt olnud ühe mudeli põhine," rääkis Oidsalu. "Igasugu mudeleid saab kaaluda ja mõelda, aga mingi uuendus kuluks süsteemile kindlasti ära. Aga see peab teenima sõjalist valmidust ja põhitegevust," rääkis Oidsalu.

Ka tema tõi välja selle, et muudatuste vajadustest on ka varem räägitud. Näiteks eelmine kaitseväe juhataja Martin Herem on rääkinud valmidusteenistusest, kus ajateenijad pannakse reaalseid lahinguvalmiduse ülesandeid täitma. "See on iseenesest õige suund, kuhu vaadata. Endiselt tuleb ajateenijatelt ka natukene molutamise kaebusi teenistuse jooksul ja eks see annab tähendust ka juurde tööle, kui sa saad reaalselt mingi relvasüsteemiga olla lahinguvalves," leidis Oidsalu.

See leevendaks ka Eesti kaitseväe koosseisu nappuse probleemi ja samas tagaks alalises valmiduses väe suurenemine ka selle, et kaitsevägi ei sõltuks liialt mobilisatsiooni õnnestumisest olukorras, kus võib olla vaja mõne tunniga tegutsema asuda, lisas Oidsalu.  

Vaja jälgida ka mõju ühiskonnale

Samas rõhutas Oidsalu ka seda, et ajateenistuse reformimisel tuleb jälgida, et ajakulu ega koormus tsiviilühiskonnale liialt palju ei kasvaks, kui panna nii ajateenistuse kui reservteenistuse kokku. "Sellel peab ilmselt siis ministeerium silma peal hoidma," märkis ta.

Ka Terras tõi esile muudatuste laiema ühiskondliku mõju: "Kui vähendada oluliselt ajateenistusse võtmist, siis võib see tekitada teatud pinnavirvenduse ühiskonnas – need noored, kes on plaaninud minna ja tahavad minna kaitseväkke näiteks koos oma klassiga pärast gümnaasiumi lõpetamist, nendel kindlasti tekib küsimus, et kuidas see siis neid puudutab."

"Aga veel kord: see on kaitseväe juhataja otsustada, kuidas ta soovib seda ministrile esitada ja ministri asi on siis vaadata, millised poliitilised mõjud sellel kokkuvõtteks on kaitseväe vajadustele ja reservi õigel tasemel hoidmisele," võttis Terras kokku. "Tähtis on see, et Eesti kaitsevägi toodaks piisavalt reservi, et Eesti oleks kaitstud ja ma usun, et kindral Merilo lähtub oma ettepanekutest kindlalt sellest," lisas ta.

Vene aspekt

Võimalikke reformiplaane kommenteerinud eksperdid jäid eriarvamusele vaheaasta ajastuse osas.

Üks anonüümsust palunud kaitse-ekspert rõhutas, et oluline on jälgida ka Ukraina sõja käiku, sest kui seal jõustub vaherahu ja Vene väed vabanevad, siis ilmselt ei saaks Eesti kaitsevägi oma väljaõppes ja reservide ettevalmistamises pausi teha.

Sama mõtet väljendas ka kaitseminister Pevkur: "Me peame jälgima loomulikult ka seda, mis julgeolekumaailm meil ümber teeb. Kas ja millal see ajateenistuse reform läbi viia, sõltub paljuski ka sellest, mis on ümbritsev julgeolekukeskkond."

Samas Terras leidis, et selliste mõtete esitajad ei tunne Eesti kaitseväe korraldust: "See näitab tegelikult kommenteerija vähest teadlikkust Eesti süsteemist, sest meie arusaam on see, et reserv on see, mida koolitatakse ajateenistuse kaudu, aga sõdivad mitte ajateenijad, vaid need, kes on reservis ja see on igal ajahetkel sama suur. Ehk et ma ei näe selles küll mingisugust otsest seost."

Sama märkis ka Oidsalu: "Täna ei nähta ajateenijaid kui alalises valmiduses olevat väge, kes oleks valmis kohe riigi kaitsele asuma. Pigem enamus ajateenijad, sõltuvalt väljaõppetsüklist, lähevad sõja korral üldse koju või tagalasse, mitte rindele. Selles mõttes väljaõppes olevate ajateenijate arv ja meie kaitsevalmiduses olevate tegevväelaste arv ei kattu tegelikult üks-ühele."

Oidsalu sõnul ei oleks väljaõpetamata või väljaõppetsükli alguses olevat noort inimest ilus sõtta saata: "Sõtta peab minema ikkagi reservist, kes on ajateenistuse läbinud ja on ka hiljem saanud reservõppekogunemisel oskusi juurde, siis on ka nende elulemuse määr suurem."

Kaitseväe juhataja Andrus Merilo pakkus välja mõtte pühendada 2026. aasta kaitseväe tegevväelaste arendamisele, et seeläbi parandada edaspidi ajateenistuse kvaliteeti. Kindralmajor Merilo hinnangul vajab ajateenistus põhjalikku reformi. Kui muidu võtab kaitsevägi teenistusse umbes 3800 ajateenijat aastas, siis 2026. aastal võiks Merilo hinnangul välja kutsuda oluliselt vähem, ligi tuhat ajateenijat, ning pühendada tolle nii-öelda vaheaasta tegevväelastest instruktorite väljaõpetamisele, et selle najal viia ajateenijateni Ukraina sõjast saadud kogemused.