Eesti peaministril on tugevam positsioon EL-i välispoliitika mõjutamiseks kui kõrgel esindajal. Eriti kriisiolukordades on eriline roll Euroopa Ülemkogul, kus otsuseid teevad liikmesriikide liidrid. Läbi ülemkogu otsuste on Kaja Kallas viimastel aastatel kujundanud EL-i toetust Ukrainale, Venemaa-vastaseid sanktsioone, ühise kaitsepoliitika tugevdamist ja laienemispoliitikat.

Kõrge esindaja osaleb samuti ülemkogu kohtumistel ja saab sõna ühise välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes, kuid otsuste tegemisel tal häält ei ole. Seda ei ole tal ka liikmesriikide välisministrite igakuistel kohtumistel, mida ta juhatab.

Suunaseadmine, ettepanekute tegemine ja ühise positsiooni sõnastamine on peamised vahendid, millega kõrge esindaja saab ühist välispoliitikat kujundada. Samuti esindab ta EL-i rahvusvahelistel kohtumistel välisriikides ja rahvusvahelistes organisatsioonides. Sealjuures peavad tema sõnavõtud ja seisukohad juhinduma sellest, mida liikmesriigid on ühiselt kokku leppinud. Üleastumistele on liikmesriigid kiired reageerima.

Kõrge esindaja mänguruumi pärsib ka see, et välis- ja julgeolekupoliitika otsused tehakse enamjaolt konsensuse põhimõttel. EL-is käivad arutelud kvalifitseeritud häälteenamuse kasutuse laiendamiseks, kuid Eesti (ja mitmed teised liikmesriigid) on seni olnud sellele üheselt vastu. Kas jäik vastuseis uuendustele on põhjendatud, on omaette teema; igal juhul on arutluse all ainult konsensuse nõudest loobumine piiratud küsimustes, nagu inimõiguspoliitika ja sanktsioonide kehtestamine. Liikmesriigid kaitsevad kiivalt oma suveräänsust välis- ja julgeolekupoliitika vallas.

Kaja Kallas on Eesti peaministrina teinud erakordselt palju selleks, et Eesti nähtavust ja mõju Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikas tõsta. Oma töös saan sellele sageli kinnitust, kui kohtumistel ja konverentsidel Euroopa pealinnades tulevad kolleegid mulle kui eestlasele meie peaministrit kiitma. Isegi need, keda ärritab Kallase sõnumite teravus, tunnustavad nende selgust ja Eesti enneolematut mõjukust.

Jõuliste sõnumitega esinemine on EL-i kõrgele esindajale märksa keerulisem kui Eesti peaministrile. Kõrge esindaja ülesanne on eelkõige ühtse välispoliitika koordineerimine ja konsensuse edendamine. Liikmesriigid ei ole varem soovinud valida sellele ametipostile tugevat poliitikut. Eelmised kõrged esindajad – Josep Borrell, Federica Mogherini ja Catherine Ashton – on olnud oma tausta ja poliitilise kaalu poolest suheliselt nõrgad ja neid on palju kritiseeritud. Laiemale avalikkusele on nad jäänud üsna tundmatuteks.

Kaja Kallas astuks sellesse ametisse tugevamalt positsioonilt. See tooks kaasa ka kõrgemad ootused, et ta oleks veenev ühtse välispoliitika suunanäitaja ja kõneisik. Selleks, et edu saavutada, peab ta aga suutma koondada enda taha 27 liikmesriiki, kellel kõigil on omad välispoliitilised huvid ja ambitsioonid.