Minu kodumaa, Eesti, on väike, kuid võimas ning lummav kui unenägu. Sellel väikesel maal on palju tahke, igaüks lisamas Eestile omapära. Ideaalne Eesti sisaldab endas kogemusi ja kombeid minevikust, aga ka vaadet tulevikku. Minu jaoks on unenägu midagi imelist ning lootusrikast. Milline on see Eesti, mis ilmutab end mu unenägudes?

Minu unenäo Eestis käib päevad läbi tants ja trall, kus justkui iga päev on laulupidu. Meie väikese riigi kultuuripärand on midagi mida hoida ja kanda. On ülimalt tore näha, et tänapäeva noored armastavad pärimusmuusikat ja – tantse. Üle Eesti tegutseb sadu tantsurühmi ja noortebände, igaüks lisamas Eesti pärimusse oma osa, tõlgendades ning esitades teoseid oma vaatevinklist.

Minu unenäos ongi fookuses tänapäevasesse võtmesse pandud pärimus ning selle kandumine ka järgmistele põlvedele. Sel moel hoitakse meeles vana, kuid vaadatakse ka tulevikku.

Minu unenäo tegevustik toimub ühes klassikalises Eesti põlistalus, kus hoovis võib kohata rahvarõivas lapsi omavahel murdekeeles kõnelemas, ema valmistab Mulgi putru ning isa kütab suitsusauna. Need väikesed detailid iseloomustavad hästi meie armsat kodumaad.

Suitsusaun kuulub UNESCO kultuuripärandi nimistusse ning sinna poole on pürgimas ka Mulgi puder. Taolised traditsioonid on vorminud eestlastest need, kes me praegu oleme. Selleks, et olla õnnelik, ei ole vaja suurt korterit pilvelõhkuja otsas, avokaadovõikusid ja Tiktoki trende, vaid õnn peitub lihtsuses. Tänapäeva infomüras võiksime siiski aeg-ajalt pöörduda tagasi ka oma juurte juurde, mitte otsida vaid uut, välismaist ja tehislikku.

Infoüleküllusest väsinuna armastan ma pöörduda tagasi loodusesse. Loodus on miski, mis rahustab, pakub seltsi ning tervendab, seetõttu oleks minu unenäos olulisel kohal ka kindlasti loodus.

On võimatu kirjeldada välismaalasele Eestit, ilma et räägiks meie metsadest ja rabadest. Eestlased on aastasadu ammutanud jõudu just loodusest. Loodus on olnud seltsiliseks, abivahendiks, aga ka peidupaigaks võõra võimu eest. Selleks, et meil oleks ka tulevikus koht, kuhu linnamelust pöörduda, tuleb keskkonda suhtuda samasuguse aupaklikkusega, kui tegid seda meie esivanemad. Eestlased on metsarahvas ning see meilt ära võttes, kaob ka osa meie isiksusest.

Eestlane on omapärane olend. Me oleme metsarahvas, laulurahvas, suusarahvas, aga ennekõike siiski rahulikud, kuid sõbralikud põhjamaainimesed. Levinud on naljad eestlase tõsidusest, kuid mida ei teata, on see, mis peitub tõsise pealispinna all. Südames on eestlane kõige siiram, sõbralikum ning töökam rahvas, keda ma tean.

Eestlaste visadust ja siirust kajastab hästi A. H. Tammsaare teos "Tõde ja õigus", peategelane Andres on musternäide pealtnäha karmist ja töökas mehest, kelle sisimas on õrn ja siiras isik. Unenägu Eestist ei oleks võimalik eestlasteta, imelised inimesed on see, mis teeb ühest riigist unistuste riigi.

Minu unistuste Eesti ongi see, milles viibime praegu. Eesti, kus lokkab loodus. Eesti, kus väärtustatakse meie kombeid ja tavasid. Eesti, kus elavad maailma ilusaimad inimesed, nii hingelt kui ka välimuselt. Unistuste Eesti on justkui unenägu oma väikeste üllatuste ja ootamatustega, kuid siiski armas mulle igavesti.