Me viibime kohas ja ajas, mil õhus on palju haprust. Ja tegelikkuses me ei tea, mis tuleb ja mis saab. Mingis mõttes oleme õppinud kartma. Koroonapandeemia pani meid olukordadesse, milles me kõik viibisime esimest korda elus. Me ei teadnud, mis saab, mis juhtub järgmisel hetkel ja päeval.

Kuigi paljud meist olid siis väga üksi ja vaimse tervisega hakkama saamise mõttes oli väga keeruline, sooviksin ma ikkagi uskuda, et see aeg õpetas meid olema natukenegi avatumad lahkemad ja teist inimest hoidvamad.

Ka praegu viibime ajas, kus me tegelikkuses ei tea, mis tuleb ja mis saab. Ühest küljest õudne pikk sõda, aga ka kliimakriis on see, mis võib meie elu muuta selliseks, et me ühel hetkel taaskäivitame oma elu ja proovime selle kõige seas hakkama saada ja ellu jääda.

Me oleme õppinud kartma, aga oleme kaotanud võime usaldada. Me pole õppinud usaldama ennast ja pole õppinud usaldama inimest enda kõrval. See tähendab, et me ei tea täpselt, keda või mida karta. Ka teadmatusel on kartmisel suur roll.

Meie ühiskonnas puudub tihti empaatia, meil puudub võime küsida enda kõrval olevalt inimeselt, et kuidas sul läheb. Me pigem ei vaata enda kõrvale, vaatame enda ette ja maha, aga unustame märgata.

Kunst on viis, kuidas kõnetada mingeid teemasid, mis meie ümber on, aidata maailmas olemist ja selle kogemist rikastada tuua välja maailma loomu omast eriilmelisust. Kunst annab võimaluse näha, annab võimaluse läbi elada ja tuua lähemale seda, mis muidu võib tunduda kauge ja võõras. Kunst on keel, mis annab võimaluse kõnelda ilust ja annab võimaluse kõnelda ka valust.

Ma olen maalikunstnik. Tavaliselt ei väljenda ma ennast sõna kaudu. Minu suhtlemisvahendid on värv ja pintsel. Pintslitõmbed aitavad pikendada aega, aga aitavad mõelda. Olen üksi ateljees ja ideaalis ei suhtle ma kellegagi peale oma maalide. Neid mõtteid, mida lausun teile täna, kujutan ma tavaliselt oma maalidel ja kirjutan maalidele.

Kunstnik ongi vaikne, kunstniku suhtluskanaliks on tema looming ja loominguks on see, mida idee ja hetk parasjagu nõuab ja vajab. Need ideed ja hetked kokku annavad võimaluse moodustada suuremat pilti ja visiooni.

Ka linna südames Vabaduse väljakul asuv tasakesi hääbuv Tallinna kunstihoone ja seal asuvad ateljeeruumid on vaiksed. Ka see koht siin meie keskel on vajalik suurema pildi ja tugevama silla loomiseks. Ma loodan, et riik ei lase selle südamel seiskuda, sest kunstist tulenevad sõnumid ja kunstnikud peavad olema linna südames. Oleme ka osa ühisolemise vundamendist.

On rõõm ja au viibida roosiaias. Au on viibida siin teie ees ja öelda välja kõva häälega oma mõtteid. Siin roosiaias saavad kokku erinevad valdkonnad, erinevad kultuurivaldkonnad. Ma saan olla kunstnik, kui minu ümber on kunst, muusika, kirjandus, film, teater, arhitektuur. See loetelu võiks jätkuda.

Need valdkonnad annavad mulle kunstnikuna võime mõelda, võime kahelda. Võime küsida küsimusi, võime olla. Nad annavad sisu ja nad annavad empaatia. Meile, inimestele annab kultuur sisu ja tuge.

Kultuur annab võimaluse unustada ja annab võimaluse ka unistada. Kultuur loob sisu, teeb suuremaks pildi ja annab võime näha. Kultuur on ühiskonna vundament. Tugev riik vajab sisu, ta vajab tugevat vundamenti, et rasketel hetkedel oleks oskusi olla leidlik ja et ei kaoks lootus.

Head iseseisvuse taastamise aastapäeva!