Mind äratab vaikne vihmasahin, mis õrnalt plekk-katuse vastu tiksub. Tundub, nagu oleksin juba tunde une ja ilmsi vahel soikunud, kuid alles nüüd söandun silmi avama. Katuseäärsest rennist tilguvad piisad aknaklaasile ja ajavad seal teineteist taga, moodustades peeneid võrgustikke. Täna on hilissuvi ja mina ei aja veel midagi taga. Ma tunnetan pisut teralist puuvilla oma külje all, mis katab mu keha ja hoiab mind soojas. Kaua ma ei idüllitse, sest alumiselt korruselt on juba kosta summutatud raadiohelinat ja mannapudruvine ajab mu väiksed jalad voodist välja.

Kõnnin alla järsust trepist, mille iga aste räägib oma loo, mis on ajapikku juba pähe kulunud. Trepist paremale poole jääb väike valge ümar laud, ümar sest vanaemal endalgi polnud ühtegi tervamat nurka. See on tagasihoidlikult kaetud, lilletikanditega ääristatud linikut katavad kaks taldrikut, kaks paari hõbenõusid ja väikene võinuga. Laua keskel on vaas värskelt nopitud valgete liiliatega. Pada pudruga on pliidil juba kärsituks muutumas, endast aralt podisedes märku andes, aga täna on aega, siin on alati aega.

Kööki puhub hämarast esikust jahe tuuleiil, piilun sisse ja märkan, et esiuks on praokile jäetud. Trügin läbi moosi-ja kompotihoidla esikust läbi õue, krahman jalga veel tuhvlidki, mis varvastest pitsitavad. Sean sammud verandalt aia poole, kust paistab mulle kasvuhoone ning kitkumata tootsi peenar, mis selleni teed juhatab. Õues on sadu hakanud tagasi tõmbama ning pilvisesse taevasse on moodustunud jumalik mosaiik, mille igast praost päike püüab läbi tungida. 

Märkan üle roostekarva värava paistvat naabrimaja. Maja eest läbi jooksevad kaks last, keda ma kunagi varem näinud ei ole. Neil on mõlemal seljas punases läikivast kilest vihmamantlid ja jalas kummikud, viimaste puhul imestan küll, et need ikka veel vett peavad. Üks proovib teist kätte saada, ise lagistades naerda… või vahest proovib teine esimest kätte saada, jääb arusaamatuks. Lehvitan neile üle värava, kuid mänguhoos nad mind ei märka..

Liigun tagasi maja ukse poole, kuni märkan vihmaveetünnis konna. Viimane õnnetu olevat sinna suplema läinud, kuid nüüd ujub meeleheitlikult konna, sest omal koival ta enam välja ei saa. Aitan selle õnnetu tegelase tünnist välja ja panen ta murule, millest ta värvi poolest suurt ei erinegi. Märkan tünnivees oma peegeldust. Ma ei ole päris selline, nagu mäletasin. Mu nahk on krobelisem ja elu on moodustanud sinna võrgustikke, just nagu vihmapiisadki aknal. Ja mu juuksed on tänase taeva karva, tuhmikashallid. Aga mu silmad ikka sama sinised, nagu olid eile ja nagu olid mu emal ja mu isal.

Selleks ajaks, kui pilgu tünnist tõstan, on lapsed läinud tuppa ja konngi karanud oma teed. Seisan ihuüksi aias, ihuüksi, aga kõik on siin olemas.

Kui mööduvadki põlved 

ja pääsukesed lendavad pesast

Et igal kevadel tärkaksid uued pungad

sügiskõdusse mälestused iial kaduma ei läeks

 

Jäägu on männimõts ja mõtsavaim

Kõlagu lapse mäng ja naer

Emmaku kaare all mind emakeele helin

Kedraku eluvokil eesti rahva lõng

 

Et rahu hoiaks igavesti Eestimaad.

Täna ja homme, unes või ilmsi.

Kui mu lapselapsedki ühel suvisel pühapäevahommikul oma vooditest tõusevad, siis olgu kõik niisamuti nagu on see täna ja paremgi veel. Et Eestimaa iseseisvus ja rahu ei kaoks kunagi unenägudemaailma.