Iseseisev Eesti riik on muidugi nagu taim, mis vajab hoidmist ja kastmist iga päev, aga sellele, miks ta on ja milline ta võiks olla, püüame süvitsi ning loodetavasti veidi positiivsemas võtmes mõelda enamasti vaid kahel korral aastas: 24. veebruaril ja muidugi 20. augustil.

Sellele, kui halvasti kõik on, mõtleme aasta kõigil ülejäänud päevadel, kuigi, kui nüüd lõpuni aus olla, siis eks kipu kriitilised mõtted pähe nii iseseisvuspäeval kui ka taasiseseisvumispäeval, kui vaatad telekast pidulikku vastuvõttu, kuulad päevakohaseid kõnesid ja piidled kasvava kibestumisega laual peesitavat viimast kiluvõileiba, kartes hingepõhjas, et see võib jääda sinu elu viimaseks kiluleivaks, sest Venemaal on halb president, Ameerika Ühendriigid võivad saada halva presidendi ja Eestil pole õiget valitsust kunagi olnudki.

Ega ei oskagi öelda, kumb oleks parem, kas püüda Eesti elu helgemates toonides vaadata vähemalt kahel pidupäeval aastas või hoopis see, et suhtud meie riiki, rahvasse ja isegi riigikogusse ja valitsusse suurema osa aastast hästi, aga ühel augustikuu ja ühel veebruarikuu päeval lased kõigil halbadel tunnetel endast läbi ja välja voolata.

Võib teha nii või naa, sest on, mis on, meil on vaba riik ja jätkuvalt on meil vabadus mitte olla nõus ega rahul sellega, millises suunas elu sel väiksel Läänemere-äärsel maalapil kulgeb. Vähemalt peaks meil vabadus mitte nõus olla teoorias olema, reaalsuses see võib-olla päris nõnda ei ole.

Kui mõnele inimesele ei meeldi näiteks plaanitav kliimaseadus ega see ei tähenda automaatselt, et ta tahab kõigi puude maharaiumist ja inimkonna väljasuremist. Kui mõnele inimesele ei meeldi plaanitav vaenukõne seadus, siis ei tähenda see automaatselt, et ta hakkab igal võimalikul juhul kõiki, kes temast erinevad, eriti suure vihaga ja ropult sõimama.

Usutavasti tahavad kõik eestlased Eestile ja meie rahvale head ja ilusat tulevikku, aga vaidlused käivad jätkuvalt meetodite üle, kuidas seda saavutada. Sellest hetkest, kui iga kriitiline sõnavõtt mõne seaduse või valitud arengusuuna suhtes saab enamuse – või ka vähemuse –poolt tembeldatud riigireetmiseks, võime vaba riigi poe kinni panna.

Taasiseseisvumispäeva puhul võib nentida, nagu õigupoolest igal aastal samal ajal, et Eestis pole asjad kaugeltki mitte väga hästi, aga samal ajal on õige lisada, et Eestis pole asjad kaugeltki mitte väga halvasti. Saaks paremini, muidugi, aga saaks ka halvemini, eks arengut soodustabki see, kui saab korraga minna halvemaks või paremaks ja korraga eksisteerivad head ja halvad ajad.

Ühest küljest on meil suurepärane seeneaasta, teisest küljest avastad metsast tulles, et korjatud seenekuhja praadimiseks pole poes võid saada. Aga ega või pole maailmast kadunud ja lahendused leiab ka kõige keerulisematele olukordadele, ehk olekski 20. august paras hetk, et peaminister telekaamerate ees mõnda võilattu sisse murraks, nagu tegi Edgar Savisaar enam kui kolmkümmend aastat tagasi.

Igal ajastul on oma võilaod ja oma Savisaared, aga kindlasti iseloomustab igat ajastut seegi, et kui on seeni, siis pole võid, ja kui on võid, pole raha selle ostmiseks. Niisiis, kui võipuuduse probleem on leidnud lahenduse, vajab vastust küsimus, kust võtta raha või ostmiseks.

Mõne päeva eest toimunud Pärnu Kirjandusfestivali mõttekojas arutasime kultuuritegelaste ja poliitikutega veidi kultuuri rahastamise üle ja kõlama jäi mõte, mis käib ka pea kõigi teiste valdkondade kohta, et raha tõepoolest on, isegi praegu, aga see pole alati seal, kus see peaks olema.

Nii et vastus "raha pole" ei vasta tõele. Õigem oleks öelda, et "raha on mujal". Meil on umbes pool aastat aega järgmise piduliku sündmuseni ja järgmiste pidukõnedeni ja ega muud ei tahakski, et siis oleks raha õiges kohas. Pole ju palju loodetud, sellise sõnumiga kõnet kuulaks 24. veebruaril võiga praetud seente kõrvale küll.

Lootust andvatel ja lootust võtvatel mõtetel on oma koht pidupäeval ja argipäevalgi. Positiivsete sõnumite järgi on siiski just praegu, niinimetatud kärpeajal, vajadus suurem. Olgu siis minu positiivne sõnum see, et täiesti võimalik on kärpida nõnda, et hundid oleksid söönud ja lambad tagaksid eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.