August on täis Eesti jaoks olulisi tähtpäevi. 20. augustil tähistasime iseseisvuse taastamise päeva ning täna, 23. augustil, möödub 35 aastat Balti ketist, tähtpäev on ka Molotovi-Ribbentropi paktil ning 31. augustil möödub 30 aastat nõukogude vägede lahkumisest Eesti pinnalt. Põhjuseid rääkimiseks Eesti ajaloo pöördepunktidest ja valikutest on päris palju.

Heido Vitsur, olete muu hulgas nii isemajandava Eesti ehk IME programmi üks kirjutajatest, VII riigikogu koosseisu liige kui ka esimese Tiit Vähi valitsuse majandusminister. Kuhu teie asetaksite punkti, kust võiks öelda, et Eesti riik või Eesti ühiskond ajas iseseisvat poliitikat?

Kui rääkida majandusest, siis selge väljumine nõukogude majandusruumist algas hinnaseaduse vastuvõtmisega 1989. aastal.

Nõukogude Liidus olid teatavasti kõik hinnad kinnitatud, oli hinnakomitee, kus oli terve raamatukogu iga vidina hinnaga ning igal vidinal oli veel kaks hinda: hulgi- ja jaehind. Hinnaseadusega lasti enamik hindu vabalt turul kujunevaks ja mingi osa, nagu energia ja monopoolses seisundis olevate ettevõtete hinnad jäeti kooskõlastavateks hindadeks.

See oli siis punkt, kust Eesti riigitegelased hakkasid tegema iseseisvat poliitikat, sealhulgas majanduspoliitikat?

Jah, täiesti. Koos selle aktiga või selle akti mõjul oli võimalik sisse viia kaasaegne käibemaks, oli võimalik kehtestada ettevõtetele tulumaks igasuguste tollaste kasumieraldiste asemel, muuseas plaaniliste. Nii et oli võimalus hakata ettevõtteid, kuigi tollal veel riiklikke, viima turumajandusele.

Suund hindade vabastamisele, riikliku regulatsiooni ja plaanimajanduse vähendamisele oli ju tegelikult suund vabadusele.

Jah, loomulikult, sest ega meil tollal mingit muud juhendit polnud kui Milton Friedmani kuulus ütlus "Ressursse pole, anna vabadus ja vabadus muutub ressursiks".

Huvi pärast küsin, milline on teie suhtumine mitmekümneaastaselt distantsilt Milton Friedmani majanduspoliitika põhimõtetesse? Pean tunnistama, et mina olen viimase 30 aasta jooksul vaadanud neid nii ühelt kui teiselt poolt ning tundub, et pikas perspektiivis on Milton Friedmanil olnud õigus. Kuidas teie seda vaatate?

Sellised üldlevinud ja -tunnustatud teooriad on õiged teatud kontekstis ja teatud ajas.

Mingil ajal oli ka Keynesi teooria täiesti paikapidav ning selle alusel töötasid riigid ja muutusid edukaks, näiteks niinimetatud ühendriikide majanduse kuldaeg oli aeg, kui nad rakendasid Keynesi teooriat. Aga see aeg sai otsa. Nii et 30 aastat on lühike aeg, et üht või teist majandusteooriat hinnata.

Kahjuks pole meile inimestena antud eriti pikemaid perioode, mida tagantjärele hinnata.

Kui veel püsida 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, siis need valikud, mida teha sai, olid nii poliitilises kui ka majanduslikus mõttes vabaduse ja vabanemise suunas, kuid teisalt selles suunas, et kõik tahtsid rikkamaks ja jõukamaks saada, tahtsid, et majanduslik heaolu paraneks.

Me oleme vist olnud nii ühes kui ka teises mõttes erakordselt edukad. Aga kas me oleme olnud ka kuidagi erilised? Kui vaadata meie ajaloolisi kaaslasi, Lätit või Leedut, siis ega nende olukord pole tänaseks oluliselt teistsugune, kuigi 1990. aastate alguses tegid nad hoopis teistsuguseid valikuid.

Aimasin seda küsimust ja vaatasin enne siiatulekut Maailmapanga pikki aegridu, mida nad olid õnnekombel just nüüd pikendanud aastani 1990, varem nad alustasid 1995. aastast.

Kui vaadata kõige raskemat aega, siis Eesti tuli sellest kõige kiiremini välja. Kui Leedul oli langust neli aastat, siis meil kaks, Lätil kolm, kuigi Lätil oli kukkumine tunduvalt sügavam ja taastumine aeglasem.

Põhjused olid ju arusaadavad – nii nagu Läti oli Tsaari-Venemaa oluline tööstuse kese, oli ta seda ka Nõukogude Liidus. Lätlaste põhiline majandusharu – töötlev tööstus – lihtsalt hävis, sest seda ei olnud läänes ega Lätis mitte kellelgi vaja, seda oli vaja Nõukogude Liidul.

Miks Leedu nii aeglaselt toimetas – ta proovis hoida seda, mis oli. Ja tal õnnestus see, kuigi selle hinnaga, et ta oli neli aastat aeglasem. Aga ta suutis oma tööstust rohkem säilitada kui meie. Meie tegime radikaalselt, tegime lõpu, saime sellest mingi raha ja panime selle raha kasvama.

See oli meie kiire rahareform, üleminek täielikule vabaturumajandusele.

Me tegime rahareformi ja paar kuud hiljem avaldati juba rahvusvaheliselt müügile pandavate ettevõtete nimekiri.

Kui tulla selle arengukaare juurde tagasi, siis Eesti, Läti ja Leedu on tänase seisuga kõik samas kohas. Et see alguse toppama jäämine või kiirendus ei ole väga suurt vahet teinud. Või on?

Ikka on vahe. Leedu läks meist natuke aega tagasi mööda, tõsi, mitte eurodes, kuid elatustasemelt, sest Leedus on hinnad tunduvalt madalamad kui meil. Kui meie oleme Euroopa keskmisest elatustasemest vist kuusteist protsenti maas, siis Leedu on ainult neli-viis protsenti maas.

Maailmapanga poolt arvutatud SKP rida on mind selliste majanduslike ja poliitiliste murranguhetkede puhul alati segadusse ajanud – kuidas ikkagi võrrelda Eesti ENSV, okupeeritud Eesti kohaliku kergetööstuse toodetud ülikonda, näiteks Baltika ülikonda, samal ajal vabas Lääne-Euroopas toodetud Hugo Bossi ülikonnaga.

Neid on suhteliselt mõttetu võrrelda. Võrreldakse siiski mitte niivõrd moekust kui tema tarbimisväärtust: tarbitud liha kilogramm, tarbitud piima kilogramm.

Mäletan, see oli nõukogude võimu päevil, kui Heritage Foundation pakkus meile müüa valuutavahetuskursi õiget mudelit. Ma ei tea, mis tingimustel, sest me ei ostnud, meil polnud raha. Aga nad ütlesid, et on vaja üht ja teist olulist kaupa, seal oli teravili ja energia ja üheksa asja veel, ning nende tarbimise ja hinna järgi võib ütelda, milline on raha vahetuskurss. Nii et need asjad on siiski väga tugevas sõltuvuses.

Ja ülikond, on ta Hugo Boss või Baltika, ta katab ikka inimest, kaitseb külma eest ju hästi.

Ülikond on võib-olla lihtne näide, aga samas toodeti Nõukogude Liidus ja okupeeritud Eestis väga palju selliseid asju, mida keegi mitte kunagi osta ei soovinud.

Neid asju kindlasti oli, aga SKP-d arvutatakse ju tarbimistaseme järgi, mitte prügimäe suuruse järgi. Ma usun, et inimesed, kes seda teevad, teevad seda kõige paremini maailmas, sest muidu ei teaks me üldse, me lihtsalt blufiksime, aga seal on välja töötatud küllalt usaldusväärsed meetodid, kuidas hinnata.

Need majanduspoliitilised valikud, mida Eesti 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses tegi, tõukusid väga tihti sellest samast lausest, mida te enne kasutasite – raha polnud. Seega midagi peale selle, et vähendada regulatsioone ja anda turule võimalus, teha ei saanud.

Kogu vigur oli selles, et ka turgu kui sellist polnud, sest kui sul ei ole raha, siis sa ei saa ju kaubelda. Ei saa nii, et lähed ja võtad oma ülikonna ning otsid, kes seda tahab ning kes annaks vastu seda, mida mul vaja on. Nii ei ole võimalik. Ilma raha omamata ei ole võimalik kaubelda.

Nii et kõige olulisem reform oli rahareform, mis pani küll väga väikse raha, aga siiski pani raha kõigi inimeste taskusse.

Jah, see pani raha inimeste taskusse ja tegi selle vahetuse võimalikuks. Ja pani nii, nagu vanasõna ütleb, panigi rattad käima.

Olen mitu korda lugenud nii Siim Kallase enda intervjuudes ilmunud vahetut kirjeldust kui ka Kalle Muuli vastavast raamatut sellest, kuidas 1991. aasta lõpus ja 1992. aasta alguses rahareformi ette valmistati ning neis on üks väga hea lugu sellest, kuidas Siim Kallas sõitis 1992. aasta varakevadel Eesti Panga presidendina Ameerika Ühendriikidesse Washingtoni, kus oli Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga peakontor. Ta sõitis sinna üksi, kuna jällegi polnud raha, et sõita suurema seltskonnaga, ta läks sinna selleks, et öelda Rahvusvahelisele Valuutafondile ja Maailmapangale, et Eesti teeb rahareformi viisil, mida Eesti ise on õigeks pidanud ning lükkab tagasi rahvusvaheliste rahandusorganisatsioonide soovitused, kes kõik ju soovitasid üleminekuperioodi, kasutada mingit kohalikku rubla või mis iganes muid ülemineku maksevahendeid, ja selle asemel võtab kasutusele maailmas tänaseni väga vähe levinud valuutakomitee süsteemi, tehes seda vaatamata kõikidele riskidele, vaatamata kõikidele vastupidistele soovitustele.

See oli hulljulge samm! Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank vaatasid lõpuks seda Eestist tulnud mees ja ütlesid, et mis me ikka teha saame, eks te siis tehke.

Ega see nii hulljulge ei olnudki, sellepärast et Siim Kallas teadis väga hästi, kui suureks takistuseks oli toetumine Vene rublale. Oli vaja jälle saada ots oma kontrolli alla ning selleks oli ainuke võimalus oma raha.

Muidugi oleks võinud teha ka mingisuguse ostutšeki või rupsiku või jänesepildiga paberid, ükskõik mis asja, nagu teised tegid. Aga meile oli selge, et kui on raha, mis on seotud Saksa margaga, siis selle vastu on usaldus suurem ning see tagab investorite ja kaubanduspartnerite suurema huvi.

Ning see oli kindlasti üks asi, mille pärast lisaks muudele asjadele startis Eesti nõukaaja järgsest august kiiremini kui meie partnerid.

Aga ühtlasi oli see ka näide, et rahvusvahelised organisatsioonid, kellel olid tohutud kogemused kõikvõimalike majandusreformide nõustamise läbiviimisel, ikkagi eksisid Eesti suhtes.

Siin ma tsiteeriksin Winston Churchilli, kes ütles, et ainult oma maa poliitikat suudavad mõista vähesed, võõra maa poliitikat ei mõista keegi – see pidas meie rahareformi osas täiesti paika. Meie mõistsime, Siim Kallas oli piisavalt julge, et see teadmine edasi ütelda. Ja me tegime, mida oli vaja teha.

Pärast nad tunnistasid, et maailmas on pärast Teist maailmasõda olnud kaks edukat reformi: Saksa reform ja Eesti reform.

Saksamaal oli 1949. aastal rahareform, kus mindi ka üle väga allahinnatud kursiga Lääne-Saksa margale.

Jah, turukursil peaaegu.

Eesti tegi sama liigutuse. Tagantjärele võib öelda, et see kurss, mis tollal Eesti kroonile Saksa marga suhtes fikseeritult määrati, oleks võinud Eesti tarbija ja töövõtja suhtes oluliselt heldem ja ta poleks sugugi olnud turukursi suhtes vale.

Ainuke asi, meil ei olnud tol hetkel suuremat valuuta tagavara ja seetõttu võeti oksjonikurss aluseks. Aga kui võtta ostujõu pariteedi järgi või arvestusliku rikkuse järgi, siis jah, ta oleks võinud olla paar korda heldem.

Mitte üks kaheksale, vaid näiteks üks kolmele.

Ma ei hakka spekuleerima, seda saab arvutada mitut moodi. Vaadake, me ei tea, kuidas majandus oleks hakanud taastuma, kui kurss oleks teine olnud.

Kas tegelikult võib oletada, et majandus oleks hakanud kasvama oluliselt aeglasemalt? Me tegime oma turu, tööjõu, oma kaubad väga atraktiivseks.

Jah, Eesti konkurentsivõime saavutati sellega, et elatustase viidi nii alla, kui oli üldse võimalik viia.

See kõik kõlab tänasel päeval täiesti uskumatult – põhimõtteliselt tehti niivõrd rajusid reforme, nagu te just ütlesite, viidi oma riigi ostujõud erakordselt madalaks, ei kuulatud, mida ütlesid rahvusvahelised organisatsioonid – kuidas see üldse kõik võimalik oli?

Rahvas tahtis saada iga hinna eest vabaks, pääseda Nõukogude Liidust, ja oli nõus kõigega. Need, kes otsuseid langetasid, teadsid, et nad ei või vääratada, et tuleb mängida kindla peale ja kindla peale mängitigi siis nii, et vahetuskurss oli selline, mida oleks suudetud igas olukorras tagada.

On naljakas, kuidas see kindla peale mängimise tähendus on ajaloos muutunud. Kui me vaatame tänast Eesti poliitikat, siis kindla peale mängimine tähendab seda, et igaks juhuks väga suuri muutusi ei tehta, hõlpsam on kärbete asemel tõsta makse paari protsendipunkti võrra.

Siin ongi vist meie kõige suurem puudus. Oleme jõudnud küllalt heale tasemel, kolmandik elanikkonnast elab meil hästi ning see on juba piisavalt suur hulk, mis tagab konservatiivsuse, et ärme teeme midagi, las olla nii nagu on, et on päris hea.

Jääme veel korraks rahareformi ja sellele järgnenud pea 20 aasta pikkuse Eesti krooni perioodi juurde Eesti majanduspoliitika ajaloos. Selle üks väga oluline osa elab ju ka täna väga jõuliselt edasi. Valuutakomitee tähendas sisuliselt seda, et valitsuse ja keskpanga rahanduspoliitikale ja eelarvepoliitikale oli pandud hullusärk selga.

Täpselt.

Siis üks kõige olulisemaid ja kesksemaid põhimõtteid krooni kursi fikseerituna hoidmisel oli see, et Eesti riigieelarve pidi olema kogu aeg täiesti tasakaalus, pigem ülejäägiga. See oli valuutakomitee tingimustes tegelikult möödapääsmatu, teistmoodi ei saanud.

No reegel on seesugune. Ja reserve tuli hoida selleks, et maailmas vahelduvad tõusud ja mõõnad ning kriisiks oli vaja reservi hoida, sellepärast oligi vaja, et headel aegadel oleks kindlasti ülejääk.

Rahvusvaheliselt keegi seda valuutakomitee toimimist väga hästi ei mõistnud. Mäletan päris mitut korda, kõige mälestusväärsemalt 1997. aasta augustis ja kuskil 2009. aasta alguses, mil ma pidin ajakirjanikuna vastama välisajakirjanike, reitinguagentuuride ja erinevate rahandus- ja pangainimeste küsimustele, et millal juhtub see hetk, et Eesti Pank või valitsus tuleb kokku –seal oli sadu paranoilisi skeeme – ja muudavad valuutakursi kuidagi ära.

Mina selgitasin alati, et see pole poliitiliselt teostatav ja lõpuks ei olnudki, aga nemad ei mõistnud seda. Need samad pangad üritasid mitmel korral Eesti krooni kursi muutmise vastu spekuleerida, ajasid lühiajaliselt rahaturu intressid väga kõrgeks, maksid selle kõik ilusti kinni, Eesti pangad, kes teisel pool olid, said kasumit ja Eesti krooni kurss jäi püsima. See on tegelikult uskumatu lugu.

Jah, aga meil olid selleks lihtsalt reservid ja võimalused olemas ning spekuleerimine ei õnnestunud, sest nad ei mõistnud. Aga jah, see üllatas kõiki.

Ma ei mäleta, mis aastal see oli, aga Economist kirjutas ühe Eesti rahareformile pühendatud artikli, olime siis kümme aastat kindlasti vanad, et ajaloo prügikastist uuesti kasutusse – see oli siis valuutakomitee süsteemi uuesti kasutusele võtmine.

Aga 2010-2011 aastavahetusel see kõik muutus, Eesti loobus valuutakomitee süsteemist, liitus eurotsooniga, võttis kasutusele euro. Ehk ühel hetkel oli kõik täiesti teistsugune.

Nüüd oli eelarvereegel Maastrichti kriteerium, kolm protsenti.

Sisuliselt tähendas see seda, et koos valuutakomiteega ei olnud meil enam vajadust samasugust tasakaalus eelarvepoliitikat iga hinnaga jätkata. Oleme ometi seda siiamaani teinud.

Jah, me oleme teinud ja vaat siin on ka üks asi, millest ma aru ei saa. Kui me räägime võlast ja ütleme, et võlg on elamine järgnevate põlvkondade arvelt, aga võtame näiteks Rail Balticu ehitamine, ükskõik, kas see meile meeldib või mitte, aga see ehitataksegi järgnevatele põlvkondadele praeguse põlvkonna kuluga.

Nii on ka paljude maanteedega, kultuuriasutustega – ega ERM või KUMU ehitatud nendele, kes on juba teises ilmas, vaid ka järgnevatele põlvkondadele. Nii et osa krediidist, mida riik võtab, võetakse ju järgnevatele põlvkondadele. Ja produktiivsed investeeringud on ka järgnevatel põlvkondadele.

Minu meeles on meil krediidist arusaamine täiesti väär. Me suhtume temasse umbes niimoodi, et laenad raha ja jood maha. See on vale! Kõik rikkad riigid on ennast üles ehitanud krediidi abil ja krediidile toetudes.

On muidugi näiteid riikidest, kes sõna otseses mõttes on võtnud laenu ja söönud selle ära.

Jah, on, aga seal ongi vahe – on need, kes käituvad nii, et võtavad laenu ja joovad või söövad selle ära ning on need, kes ehitavad võla abil riiki üles.

Kuidas me peaksime Eesti poliitikas ja majanduspoliitikas hindama perioodi 2011. aastast kuni koroonakriisini ehk 2020. aastani? Olen kuulnud väiteid, et see on käest lastud võimaluste kümnend.

Nojah, Leedu läks sel kümnendil meist mööda, kuigi oli enne finantskriisi meist jupp maad taga.

Aga mida me tegime teistmoodi või valesti? Või mida me ei teinud? Mida me oleksime pidanud tegema?

Me ei teinud tol ajal õieti midagi, sest meil läks hästi.

Aga maailm muutus sellel ajal ja muutus majanduspoliitika, riigid muutusid, soodustasid aktiivselt investeeringuid. Me leidsime, et me oleme head niigi ega pidanud vajalikuks neid soodustada nii nagu teised, meie konkurendid tegid.

Ühesõnaga, pärast seda, kui Ameerika Ühendriigid, nende keskpank, Euroopa Keskpank olid rahapoliitikat ajalooliselt võrreldamatus ulatustes lõdvendanud – olid suured toetusprogrammid, investeerimisprogrammid –, siis Eesti jäi sellest kõigest ilmaasjata kõrvale.

Eesti jäi sellest jah suurel määral kõrvale. Eks me midagi vist siiski saime, aga me ei näinud, et maailm muutub ja et uus rahapoliitika loob investeeringuteks ja majandusarenguteks teise keskkonna.

Mida me oleksime pidanud tegema?

Seda, mida tegi need, kes on praegu kasvanud – toetama investeeringuid.

Võtma selleks laenu?

Võtma laenu. Kuid siin on selline asi – peab olema konstruktiivne idee, et teha midagi, mis ära tasub.

Mis oleks Eesti kontekstis teie meelest objekt, kuhu oleks riigil mõistlik investeerida? Olen vahel vaadanud Euroopa Liidu struktuurifondide raha, mida sel perioodil, ka natuke varem kasutati (2000. aastate teisest poolest kuni 2020. aastani). Neid tuli miljardite kaupa, aga mulle tundub, et kriitika, mida tollal tehti, et raha pannakse betooni, mitte inimestesse, on tagantjärele vaadates rumal. See osa rahast, mis betooni pandi ja mis oli tegelikult väike osa, on meil kasutuses, loob uut rahvuslikku rikkust. Aga see osa, mis maksti välja erinevate toetuste näol – küll tööturutoetuste, ettevõtlustoetuste ja muude sarnaste näol – ei ole rikkust sama palju asemele toonud.

No tööturutoetustega on nii ja naa. See ei ole küll mainitud periood, aga kui võtta covidi-aegsed tööturutoetused, siis see, et neid maksti pool või kolmveerand aastat võimaldasid ettevõtetel inimesi mitte vallandada ja pärast karantiinide mahavõtmist kohe täie rauaga tööle asuda.

Aga kui lihtsalt niisama maksta peale, siis jah, sealt ei tule midagi.

Nii et alati tuleb teada, mida tehakse, milleks tehakse ja mida vastu saadakse. Analüütiline pool on meil nõrgavõitu. Ma ei tea, miks – tegelikult on ju inimesed haritud ja koolis käinud.

Kuid mis on need asjad, mida Eestis võiks riiklike investeeringutena teha, millised on need objektid? Mul lõpeb fantaasia otsa. Kõik saavad alati öelda, et Tallinna-Tartu maantee tuleb ehitada neljarealiseks ja siis on paus.

See on kindlasti üks asi, mis tuleb teha, juba praegu on Tartu-Tallinna maanteed päris mõnus sõit, aga proovige te Tallinnast Riia poole sõita – ainult rekade vool, sa ei saagi sõita, ainult seitsmekümnega nende sabas.

Magistraalmaanteed on kindlasti investeeringutena vajalikud. Aga võtame kas või sellised asjad, et me vajame tööjõudu, just oskustööjõudu, kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu. Näiteks IT-sektoril on võimalik tuua kvalifitseeritud tööjõu sisse, kuid me ei ole välismaalastest spetsialistidele rajanud elamistingimusi, nende lastele lasteaedu ega koole. Nende naistel ei ole siin midagi teha. Me pole sellele üldse mõelnudki.

Rikas Singapur võttis vastu programmi, kuidas tuua maailma tippinimesi sisse, mitte tipptöölisi, mitte teadlasi. Nad lõid programmi, et luua lasteaiad ja koolid, anda naisele elamisluba. Kui tulevad targad ja töökad inimesed, siis tuleb ka töö ja toodang.

IT-sektorisse tuldaks küll, aga ei saa ju tulla, kui pole elukeskkonda peredele. Mis ta üksinda siia tuleb, on kolm aastat ja läheb ära. Meil oleks võib-olla vaja, et need inimesed jääksid siia.

Nõnda vaadates leiab neid investeeringute kohti kindlasti.

See on pigem poliitilise valiku küsimus, sest võrreldes teedeehituse või muu infrastruktuuriehitusega pole lasteaedade või koolide rajamine teab mis kallis. Sinna ei peaks ju väga palju laenuraha minema.

No seda enam, liiati kui arvestada seda, et meil sünnib lapsi pea poole vähem kui 1990. aastal.

Meil ei ole pääsu võõrtööjõust. Ja kui me tahame head kvalifitseeritud tööjõudu, kes tahab eesti keele ära õppida, siis me peame nendele perekondadele looma sellise elukeskkonna, et nad tahaksid siin elada. Ning seejärel saavad meie ettevõtjad lahti sellest, et meil pole oskustööjõudu ja nad ei saa laieneda. Meil on isegi vaja rahvusvahelisi müügijuhte, aga me ei saa neid sellepärast, et rahvusvahelised inimesed ei saa siin elada, sest neil pole elukeskkonda.

Teie hinnangul peaks sellega tegelema riik?

Ettevõtted üksi seda ei suuda, eriti meie väiksed ettevõtted.

Eesti riigi ülesehitamist alates 1980. aastate lõpust võiks võrrelda olukorraga, kus üks perekond on vanavanematelt pärinud näiteks Nõmmel asuva eramu. Vahepeal on seal toimunud kurat teab mis ning siis on hakatud maja käepäraste vahenditega ja üsna vaeselt taastama, üles ehitama, laiendama. Tegelikult jõuab 35 aastaga päris palju teha, aga palju sellest, mis tundus 1993. või 1994. aastal väga moodne ja vajalik, on tänase päeva seisuga pehmelt öeldes aegunud.

Kuidas teile tundub see võrdlus Eesti riigiga? Kas me peaksime praegu vaatama otsa nendele asjadele, mida me 30 aastat tagasi siin ehitasime ja hakkama neid piltlikult öeldes majast välja viskama?

Väga hea paralleel!

Mul tuleb meelde, et mõned päevad tagasi küsis president Ilves, mida ma ikka mõtlesin, kui ma teda tsiteerisin – et see, mis meid siia tõi, ei vii meid enam edasi. Ma ütlesin, et seda, mida te mõtlesite, seda mõtlesin ka mina ja sellepärast ma tsiteerisin. Just niimoodi ongi, et olud muutuvad.

Enne te ütlesite, et olud on muutunud. Ongi muutunud, aga oludega tuleb kaasa minna. Nii et me ei ela enam valuutakomitee süsteemis, me ei ela ka enam selles rahapoliitika maailmas, mis oli enne finantskriisi ning me ei ela enam tööstus- ja kaubanduspoliitika maailmas, mis oli enne kahekümnendaid aastaid.

Maailm on täiesti muutunud, maailmas aetakse protektsionistlikku poliitikat, toetatakse oma ettevõtlust, hoolitsetakse selle eest, et tarneahelad oleksid seal, kus nad on kindlad. Enam ei ole nii, et tellid kuskilt ja keegi toob sulle kõik täpselt kohale, enam ei tooda. Selle tõttu peabki kaubandus- ja majanduspoliitika olema teistsugune.

Missugune täpselt, see sõltub sellest, mida toodetakse ning kes on su partnerid. Me ütleme, et meil läheb raskelt, sest Soomel ja Rootsil läheb halvasti. Neil läheb paremini kui meil.

Asi on selles, et me oleme mänginud liiga kitsa sektori, puidusektori peale. Ja nüüd ongi monotootmise probleem – sul on üks sektor löögi all, mis on sulle väga tähtis ja sa oledki raskustes. Ning uusi turgusid leida ei ole. Riskide maandamiseks on vaja hoolitseda selle eest, et majandus oleks mitmekesisem.

Mis on need vaheseinad või mööblitükid, mida me peaksime Eesti riigihoonest välja viskama? Kui konkreetsemaks minna, siis mis on need 20 või 30 aastat vanad struktuurid, mis tuleks lammutada?

Kõige suurem tegemata töö on see, et meil on hooned ikka veel soojustamata ja me kulutame arutul kombel energiat, et kütta neid nõukaajal ehitatud hooneid, mis olid sihilikult kaks korda tolle aja nõuetest halvema soojuspidavusega, sest Nõukogude liidus oli masuut naftatööstuse jääk, mis tuli ära põletada.

Me ei ole siiamaani korraldanud nende soojustamist, samas maksame siin ja seal toetusi, subsiidiumi. Milleks? Need majad tuleb ära soojustada.

Kuid kui me ei räägi füüsilistest hoonetest, vaid Eesti riigi struktuurist – kas võiksite anda nõu tänastele poliitikutele, milliseid struktuure me võiksime nii-öelda maha kriipsutada?

Tõesti vaja riigi revisjoni, et vaadata, mida keegi teeb ja miks ta seda teeb.

Kuid kõige hullem on veel see, et me oleme oma õigusruumi teinud selliseks, et meil on keeldusid liiga palju. Toomas Luman on 20 aastat rääkinud, et igas kohas, kuhu Euroopa Liit jätab mingisuguse kahvli, et võib kehtestada nii või nii rangeid regulatsioone, valime meie kõige rangema. Ja kui antakse võimalus ise regulatsioon kirjutada, siis me keelame selle asja ära.

ELAK-i (riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni) praegune juht Peeter Tali ütles äsja sama, et meil on keeldusid liiga palju.

Mida me siis peaksime tegema? Koalitsioonilepingus on punkt, mille kohta ma arvan, et see ei ole realiseeritav, seal seisab, et iga kehtestatava uue regulatsiooni jõustamiseks tuleks seadusega tühistada mingi olemasolev regulatsioon. Ma arvan, et niimoodi need asjad käia ei saa.

Ei saa. Asi on selles, et igas ametkonnas kehtivad Parkinsoni seadused ja ükski ametkond enda vastu ei lähe.

Kuidas ja kes suudab teha korraliku revisjoni meie õigusloome saavutustele, mis on meist teinud sellise bürokraatia kantsi, et siia ei ole hea investeerida – vaat siin on juba vaja organisatsiooniinimesi. Mina saan ütelda, et see on kallis, aga sellele, kuidas organisatsiooni juhtida, vastavad teised inimesed.

Eesti majandus on olnud üheksa või 10 kvartalit järjest languses, varsti saab kolm aastat täis. Meie naaberriikides ei ole asjad sugugi nii halvasti ja meil käib vaidlus, kas me oleme selles ise süüdi, kas meie poliitikad on meid selleni viinud või on tegemist objektiivse paratamatusega, mis on meile asjaolude kokkulangemisel väljastpoolt peale kukkunud.

Mure on meil suurem, sest kui vaadata aega pärast finantskriisi, siis me oleme umbes kolm protsenti igal aastal kasvanud, nüüd langeme kuskil protsent-poolteist. Nii et harjumuspärasest trendist oleme me viis protsenti iga aastaga viltu läinud. Kui vaadata graafikut, siis see on täiesti kole.

Aga olud ja maailm, kus me elame, on kõigi jaoks ühesugune. See, mis meil on rohkem viltu läinud, on suurel määral ikka meie enda tegemine, alates sellest, et me ei tulnud sellisel määral kütusekriisi ajal appi oma ettevõtjatele, nagu enamik riike Euroopas tuli. Ma ei räägi inimestest, räägin just ettevõtjatest, mille tõttu oli meil hinnatõus Euroopa suurim.

See hinnatõus kestis meil aastaid, meist sai Euroopa keskmiselt kallis riik, Itaaliaga sama kallis, kuigi Itaalia on meist majanduslikult tunduvalt tugevam, seal on probleemid, aga ta on tugevam.

Ning nüüd on meil neetult raske selle hinnatasemega konkureerida.

Ja kui me lisame tööjõumaksu, ma ei tea, kumb tuleb, see on otsustamata, aga kui lisame tööjõumaksu kaks protsenti, siis tähendab see tegelikult hinnatõusu mitte kaks protsenti, vaid mõnes kohas kindlasti kolm, mõnes kohas pool protsenti. Aga ta tuleb. Ja meie konkurentsivõime muutub veel viletsamaks, meie konkureerimise tingimused muutuvad viletsamaks.

Ma saan aru, et valitsuse prioriteet on jätkuvalt eelarve tasakaal. Sellest, et konkurentsivõimet tuleb parandada, on ka juttu, aga kõik vahetud aktuaalsed tegevused, mida valitsus ja valitsuskoalitsioon praegu planeerivad, on pigem seotud eelarve tasakaaluga. Kuidas te seda hindate?

Ma ei mõista seda. Minu jaoks on tähtis Eesti viimine tagasi majanduskasvu trajektoorile. Ega ma ilmaasjata ei ütelnud, et meie trajektoor oli kolm protsenti kasvu iga aasta – me oskasime sellega elada.

Kui nüüd on kolme protsendi kasvu asemel protsent või poolteist langust, on vahe peaaegu viis protsenti ning sellega me elada ei oska ja kärpida ka nii palju ei suuda.

Kui me hakkame maksutõusu ja hindade üles kruttimisega seda parandama, siis minu meelest me ei paranda seda, vaid muudame olukorra halvemaks.

Et see miljard või kaks... Ma isegi ei kardaks seda kolme protsendi piiri ületamist, sest Euroopas on patuseid, kes on seda ületanud rohkem kui neid, kes seda pole ületanud. Neid, kes seda piiri pole ületanud peaaegu polegi – kõik on mingis olukorras.

Kas me peaksime võtma selle riski? Ma saan aru, et poliitikutel on seoses eelarve tasakaaluga peamine mure, et kuskilt tuleb Euroopa Komisjoni sanktsioon, mingisugune trahvimenetlus.

Ma arvan, et asi on isegi selgitatav, kui me mõistlikult teeme.

Mul tuleb meelde, et kui me tahtsime ERM-i ehitamiseks saada Euroopa raha, siis me oskasime põhjendada seda, mida põhjendada ei saa. Miks me nüüd ei saa põhjendada seda, mida põhjendada on vaja? Vaat sellest ma ei saa aru.

Kuidas me üldse saame Eesti majanduse tagasi kasvurajale? Meil on demokraatia, nendel poliitikutel, kes eelarve tasakaaluga praegu tegelevad, on enneolematult hea valijate mandaat. Ega me ju saa diktatuuri kehtestada.

Ei saagi, aga ma kordan veel kord, alustada tuleb Euroopa regulatsioonide liberaalsemaks muutmisest, sest seni kuni neid on nii palju ja nad seovad ühte ühes kohas ja teist teises kohad, siis meil kasvu ei tule. Ja teine on see, et investeeringuid tuleb soodustada.

Oleme kujundlikult saate alguses tagasi. Paljudele inimestele kindlasti ei meeldi, mida ma nüüd küsin – kas meil on uuesti vaja seda Indrek Toome aegset hinnaseadust?

Jah, sellist seadust on vaja euroregulatsioonide kohta. Kõik need keelud, mis ei ole vajalikud või mis on kahjulikud või liiga ranged tuleks tühistada.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.