Juba mõnda aega on Eestis peetud tõsist sõnasõda maksutõusude, uute maksude ja kärbete teemal. Järjest saavad avalikuks maksustamis- ja kärpeplaanid, mida koostatakse kabinettides ja mille üle kaasavat avalikku arutelu ei toimu või ei toimu sisuliselt.

Järgnevalt vaatleksin selle olukorra taustal kolme keskset seisukohta.

Esiteks, milliseid probleeme ühiskonnas toob kaasa see, kui enne maksutõuse, uusi makse või kärpeid ei analüüsita ega arutata avalikkuses, kuidas üks või teine maksutõus või kärbe ühiskonnarühmi mõjutab?

Teiseks tuleb nentida, et Reformierakond liberaalse parteina peaks ühiskonnarühmadesse suhtuma võrdselt, kuid selle põhimõtte vastu ta praegu taas eksib.

Kolmandaks viitan demokraatia elujõu probleemile, mis kerkib esile siis, kui maksutõuse, uusi makse või kärpeid ei arutata läbi neist muudatustest mõjutatud ühiskonnarühmade ja organisatsioonidega.

Kui 2021. aasta jaanuaris pärast pikemat vaheaega Reformierakond taas võimule pääses, oli peamine tüliküsimus kärpimine, mitte maksutõus. Näiteks vallandasid suure pahameele laste huvihariduse ja õpetajate palgavalikud. Arutelude keskpunkti tõusis kaitseväe orkestri tegevuse lõpetamine, politsei- ja piirivalveorkestri koondamine. Muide, vaidlema hakati koguni kaitsekulude osakaalu üle SKP-st.

Aprillis 2021 juhtis president Kersti Kaljulaid tähelepanu, et "eelarve kinnitamine on valitsuse ja riigikogu pädevuses ja ka kaitsekulud on osa riigieelarvest. Küll aga on minu kui riigikaitse kõrgeima juhi jaoks olulised kaks aspekti. Esiteks, kaitsekulude osakaal sisemajanduse kogutoodangust ei tohi langeda alla NATO-s kokku lepitud kahe protsendi – vastupidine otsus poleks praeguses julgeolekuolukorras arusaadav ei meie liitlastele ega meile endile", ning et "kärped seni plaanitud eelarvetest – isegi kui need on kokkuvõttes suhteliselt väikesed – peavad avalduma ka kärbetes seni tehtud arengukavadesse. Sellisel juhul peavad eelarve koostajad olema ausad iseenda ja Eesti rahva suhtes ning tunnistama, et pisut väiksemate eelarvetega saamegi pisut väiksema kaitseväe."¹

Sellises kärpeõhustikus märkis 2021. aastal mitu autorit, kuigi seda oli tehtud ka varem, et maksude tõstmine ei ole Eestis suur probleem, kui soovime saada tänapäeva ühiskonnale omaseid teenuseid.² Seetõttu märgiti korduvalt, et Eesti maksukoormus on seni olnud Euroopa Liidus üks väiksemaid.³

Meenutan Sandra Haugase väga asjakohast tähelepanekut tollasest olukorrast, et "on äärmiselt üllatav kuulda Thatcheri tsiteerimist ja näha 2021. aastal kärpepoliitikale üleminekut märksa küpsemas Eestis, siis kui enamiku riikide valitsemisparadigmad on neoliberalismist suure sammu edasi liikunud … tõotades suurendada nii riigi toimimise kulutõhusust, mõjusust kui legitiimsust oli neoliberalism retoorikas küll paljulubav, kuid tegelikkuses sündis riigivalitsemises turumehhanismide kasutuselevõtust rohkem kahju kui kasu. Ilmnes terve plejaad probleeme alates mitmesugusest, sh sotsiaalsest, hariduslikust, soolisest, ebavõrdsusest ja lõpetades riigivalitsemise killustumise ning sellest tuleneva suutmatusega lahendada nüüdisajale omaseid probleeme, mis nõuavad õhukese ja fragmenteerunud riigiaparaadi asemel hästi koordineeritud ja läbi põimunud institutsionaalse korraldusega riiki."⁴

Arutelu ja analüüsi puudumine

2024. aasta suveks on kujunenud eriline seis, kui paljud probleemid on kuhjunud, olgu see koroonapandeemia, Ukraina sõda, põgenikud, energiakriis, majanduslangus või keskkonnateemad. Võib muidugi küsida, miks samalaadsetes oludes on naaberriikides olukord parem kui Eestis, kuid see on teine teema. Raha on eelarvesse kohe juurde vaja ning valikuid pole kuigi palju. Nagu ütleb Heido Vitsur: "Valitsusel muud valikut tulude kiireks suurendamiseks ei olnudki kui olemasoleva kolme maksu – käibemaks, tulumaks ja aktsiisid – tõstmine."⁵

Kuid mis on siis valesti, kui maksude tõstmine on paratamatu, võib-olla isegi hilinenud, ning olukord hoopis kehvem kui 2021. aastal?

Vale ei ole praeguses seisus maksude tõstmine või isegi uute maksude kehtestamine kui selline, vaid see, kuidas seda läbi viiakse. Valitsema on jäänud ennustamatus selle kohta, millised on uued maksud, kuidas need kehtestatakse, aga samal ajal ka see, kust, kui palju ja kelle osas kärbitakse.

Mis kärbetesse puutub, siis valitsus on plaaninud kümneprotsendilist kärbet kõikides ministeeriumides ja nende haldusalades, välja arvatud kaitsevägi, politsei, päästetöötajad ja õpetajad. Kuid nii maksude kui kärbete osas on infot jagatud ning asjaosalisi kaasatud ebapiisavalt. Meedias on osutatud just teadmatusele kui kesksele kitsaskohale.⁶ Ennustamatuse olukorras teevad muret kolm keskset probleemi.

Esiteks pole avalikkuses kuulda olnud, et on valminud põhjalikud analüüsid, kuidas maksutõusud, uued maksud ja kärped elanikkonnarühmi mõjutavad. Korraliku analüüsita on sellised muudatused ebatõhusad või töötavad lausa algsele eesmärgile vastu. Näiteks on küsitud, kuidas juba korra tõstetust veelgi kõrgem käibemaksumäär, kõrgem tulumaksumäär või ettevõtete avansiline tulumaks mõjutab majanduselu.

Kindlasti ei saa ettevõtete avansilise tulumaksu sisseseadmine – mille mõttekuses juba Reformierakond ise on hakanud praegu kahtlema, nii et seda ei pruugi üldse tulla –, olema kerge ega odav ei ettevõtetele ega maksuametile, kuhu tuleb inimesi juurde palgata.⁷

Kui see maks on ühtlasi ajutisena mõeldud, siis tekib küsimus selle mõttekusest. On leitud ka, et maksumäära tõstmine vähendab vastava maksu laekumist, kuna ettevõtted ja indiviidid üritavad senisest enam otsida võimalusi, kuidas makse vältida või optimeerida.

Muu hulgas on märgitud, et käibemaksu määra tõstmine mõjutab ka "tööjõumaksude laekumist, soodustab varimajanduse kasvu, mõjub negatiivselt maapiirkonna majutusettevõtetele ning mõjutab majutussektori konkurentsivõimet nii välis- kui ka siseturistide hulgas".⁸ Samuti muudab ettearvamatu maksupoliitika riigi vähem atraktiivseks investeerimiskeskkonnaks, piirab innovatsiooni ja uute töökohtade loomist.

Väga õigesti on tähele pandud, et "mis iganes otsustatud, selle võib mõjuanalüüsideta käiku lasta. Näiteks kõik see maksundus, mida reformierakondlased tegid, toimus ju üleöö ilma analüüsideta, mida see elanikkonna gruppidele kaasa toob".⁹

Kui ei analüüsita, kuidas muudatused elanikkonnarühmi mõjutavad, tekib oht, et need koormavad ebaproportsionaalselt madalama sissetulekuga inimesi või teisi haavatavaid gruppe. Sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus süveneb, vaesus suureneb ja kasvavad sotsiaalsed probleemid – kodutus, tervisemured, kuritegevus. Pikemas perspektiivis suurendavad need sotsiaalteenuste koormust ja kulusid.

Nii ongi juhtunud, nagu tabavalt märgib Mattias Jõesaar, et sotsiaaldemokraatliku ideoloogia järgi "võiksid maksud olla kõrgemad ja rohkem vara ümberjagamist, kuid vähemasti teoorias tehakse seda eesmärgiga aidata vaesemaid inimesi järele. Nüüd tõstetakse makse, nagu tahavad sotsid, kuid sellest kannatavad kõige rohkem vaesemad inimesed, nagu sobib reformi­erakondlastele."¹⁰

"Vaesed" vs "korralikud inimesed"

Reformierakonna liikmed kipuvad kõrvale kalduma liberalistlikest baasväärtustest. Tuletan meelde, et klassikaline liberalism on pidanud inimesi võrdseks, kõigil on teatud hulk loomupäraseid võrdseid õigusi, kõik sünnivad võrdselt vabana, nii nagu omal ajal see sõnastati. Sealt arusaam õigusriigist, veendumus, et seaduse ees on kõik võrdsed. Sealt isikliku vastutuse ja autonoomia printsiip, mis eeldab, et kõikidel on võime ja õigus oma elu üle otsustada. Kuidas inimene oma elu elab, ei muuda olemusliku võrdsuse eeldust. Tõeliselt liberalistlik erakond peaks neid printsiipe järgima, kuid Reformierakond on selle unustanud.

Näiteks võib tuua avalikud ütlemised, milles osa ühiskonnarühmadest esitatakse alaväärsena võrreldes ülejäänutega. Rohkem kui kümme aastat tagasi osutasin sellele ja tõin mõned näited. Meid hoiatati lastetoetuse kuritarvitamise eest, sest "vaeste" puhul olevat oht, et vanematoetus kulub "alkoholi ja muude pahede" peale. Tasuta ühistranspordi ootuses kardeti "liikuvate soojakute" tekkimist seltskondadele, kellega "korralik inimene ei sooviks peavarju jagada".

Korduvalt olen ka meenutanud ühe erakonnaliikme väidet, et "Reformierakond propageerib inimesest lugupidamist vastavalt sellele, mis inimesed on ära teeninud. … Vaesed on ära teeninud täpselt selle, kui palju nad on pingutanud. Inimesi ei pea alandama sellepärast, kui nad on rohkem tahtnud, rohkem suutnud, rohkem pingutanud ja tänu sellele teenivad rohkem." Viimase arusaama on ümber lükanud juba turumajanduse tuntud propageerijad ja plaanimajanduse vastased ise.¹¹

Tähelepanuväärne on keelekasutus, kus tekib vastandus "vaesed" vs "korralikud inimesed". Taas on silma jäänud halb suhtumine just nn vaestesse. Jürgen Ligi on hiljuti väitnud, et kriitikud "ütlevad, et kõige madalamapalgalised, kõige vaesemad kannatavad kõige rohkem.

See on tõsi ja tegelikult ka vale. Just nemad sõltuvad riigieelarvest … nad on ju eelarvetoidu peal, kõige vaesemad … öelda, et neid koormab see maks kõige rohkem, on tegelikult vale, sest nad ei teeni ise tulu, nad maksavad oma kulude pealt, aga tegelikult on nende tulud põhimõtteliselt maksumaksja omad või maksumaksjalt tulevad".¹²

Siinkohal võib kõigepealt kinnitada, et paljud madalapalgalised teevad töid, mis ei nõua küll palju spetsiifilisi oskusi või teadmisi, kuid mida üldiselt ei soovita teha, ning sageli on need seotud teiste eest hoolitsemisega.

Seega on need vähetasustatud ühiskonnaliikmed väga vajalikud ja pigem tuleb seista selle eest, et nende palk tõuseks. Nad ise tihti ei ole nii võimekad end kuuldavaks tegema kui teised ühiskonnarühmad, nt arstid ja õpetajad. Ent häiriv on suhtumine, otsekui oleksid madalapalgalised teistest kehvemad, elaksid teiste kulul, oleksid ülalpeetavad.

Põhiprobleem pole järelikult see, kas vähese sissetulekuga inimesele on isegi kümme eurot tähtis või kui õige on väide, et julgeolekumaksu maksmine kaks protsenti tuludelt "ei tohiks endast märku anda igapäevase tarbimise juures".¹³ Loomulikult ka see on oluline, et väikse sissetulekuga inimesele on kümme eurot suurema kaaluga summa kui jõukale näiteks sada eurot. Pigem jääb silma madalapalgaliste kui "ülalpeetavate" alavääristamine.

Sellisel paternalistlikul moel võiksid arutleda konservatiivid – mitte et see oleks kiidetav, kuid see oleks vähemalt kooskõlas nende maailmavaatega. Aga liberalistlik erakond ei tohi niiviisi teha.

Mis saab demokraatiast?

Praeguses olukorras tekib ka küsimus demokraatia elujõust. See tuleneb poliitiliste muudatuste otsustamisest ilma avaliku aruteluta. Seekord puudutavad need olulised muudatused maksupoliitilisi otsuseid.

Kui pärast viimaseid riigikogu valimisi selgus, et kuigi valimiskampaania ajal maksude tõstmisest või uute kehtestamisest ei räägitud, ning pea kohe pärast valimisi sooviti siiski seda teha – ennekõike heideti seda ette Reformierakonnale –, siis oli see esindusdemokraatia loogika vastu eksimine. Sest kui rahva esindajad ehk poliitikud on professionaalid ning kui kodanik ei suuda aru saada, mis on elus võimalik ja mis mitte, siis peavad elukutselised poliitikud oma teostatavad plaanid enne valimisi selgelt välja tooma.

Kui mitte, siis miks peaks inimene just ühe partei poolt hääletama, aga mitte teise poolt, kui pole teada, mida tegelikult ellu viima hakatakse? Sel juhul pole esindajate valimisel mõtet. Sellele on tulnud juba varem tähelepanu pöörata.¹⁴

Kuid nüüd on küsimus muus. Nimelt selles, et konkreetsetest maksupoliitilistest muudatustest, aga ka toetusi puudutavatest muudatustest, ei räägita ühiskonnarühmadega läbi.

Näiteks kui käidi välja idee, et ettevõtetel tuleb hakata tasuma kaheprotsendilist avansilist tulumaksu, siis kui palju seda ja selle rakendamise viise on arutatud ettevõtetega? Või muid muudatusi teiste huvirühmadega? Ei ole arutatud. Pigem on tasapisi tulnud ülalt alla infot variantide kohta, mis täpsemalt võiks saama hakata. Reformierakond oli omal ajal tuntud kui ettevõtjate ja toimekate kodanike erakond. Nüüd näib, nagu ei olekski see enam sama erakond.

Väga huvitav on siinsel juhul ka Reformierakonna esindajate jutt, et osa toetusi peaksid olema vajaduspõhised, näiteks lastetoetused. Sellist seisukohta pole varem kuigi palju kuulda olnud. Nüüd leitakse, et universaalsed lastetoetused ei ole riigile mõistlikud kulutused, et tuleks teha eristusi.¹⁵ Tõepoolest, väga õige mõte.

Sama sisu on Kristen Michali väites, temagi leiab, et "ainuke printsiip, mida oleme arutanud koalitsiooni läbirääkimiste tasemel, on see, et kui tulevikus oleks võimalik eristada seda, et jõukamad inimesed ei saaks seda toetust ja toetus läheks rohkem abivajavatele peredele, siis see võiks olla mõistlik printsiip, mida Eesti rahvas ka mõistaks. Kuidas seda teha, kas see on võimalik isegi meie digivõimaluste juures, on raske öelda".¹⁶

Siinkohal rõhutan, et ka muude toetuste puhul tuleks need sama põhimõtte järgi üle vaadata ja ajakohastada. Näiteks tudengite puhul, et nad ei peaks tööl käima, õpinguid pikendama või neist üldse loobuma.

Loomulikult on õige, et jõukad ei vaja samasuguseid toetusi kui vähem jõukad. Aga peamine on siin see, et kui debatti ei toimu, siis otsustavad ametnikud ja eksperdid, mida tähendab "vajadus". Avalike debattide mõte on välja tuua teemakohased väärtuskonfliktid. Nende puhul ei ole ega saagi olla üht ainuõiget ratsionaalset skeemi, mis oleks kõigile vastuvõetav. Missugune oleks ratsionaalne viis korraldada vajaduspõhist ühistransporti? Regionaalpoliitiliste eesmärkide loogika järgi? Millegi muu järgi?

Kui selliseid tähtsaid poliitilisi otsuseid nagu maksude tõstmine või uute maksude kehtestamine või kärpimine tehakse avaliku aruteluta, vähendab see usaldust valitsuse ja tema valikute vastu. See nõrgendab demokraatia elujõudu. Seda näeme juba meedias ja ühismeedias avaldatud sõnavõttudes.

Kriitikat ei tee sellise läbipaistmatu otsustusprotsessi kohta mitte ainult kodanikud ja opositsioonierakonnad, mis ongi nende ülesanne, vaid ettevõtjate esindajad, arvamusliidrid, seejuures need, kes muidu on praeguse koalitsiooni erakondi või vähemalt selle juhterakonda toetanud. Teisisõnu, kui poliitilisi muudatusi viiakse läbi laiapõhjalise aruteluta, vähendab see otsuste aktsepteeritavust olenemata isegi nende otsuste sisust. Rääkimata sellest, et eri huvigruppe hõlmavas avalikus arutelus kaalutakse mitmesuguseid alternatiive, mis võiksid kaasa tuua soovitud eesmärgid väiksemate negatiivsete kõrvalmõjudeta.