Nii Eesti rohepöörajad kui ka riigieelarve maksutõusudega tasakaalustajad on juba aastaid otsinud oma tegevusest tekkivat majanduskasvu, nagu Pipi Pikksukk otsis spunki. Ka Pipi ei teadnud, mis see spunk üldse on või kust seda leida, aga otsimist see ei seganud ja lõbu oli laialt. Lõpuks, kui tüdimus mängust peale tuli, sai spungiks nimetatud suvaline sitikas ning eesmärk täidetuks loetud.

Pipi spungi otsimise mäng tuleb vägisi meelde, kui vaatan praegust olukorda, kus meil tuleks ühiskonnana justkui valida majanduskasvu ja rohepöörde vahel. Euroopa kiireimate rohepöörajatena oleme ootamatult jõudnud mitte tasamajandusse, vaid langusmajandusse, ja nüüd pole isegi sotsid ja rohelised õnnelikud, et kärped hakkavad ka neid puudutama.

Rohepööre saastamise vähendamise mõttes on ju igati vajalik, kuid mõistlik oleks "pöörata" nii, et meie põhilised elatusvahendid siiski säiliksid. Statistikaameti kodulehel on palju andmeid – näiteks tabelites VKA02 ja VKT20, millel minu kommentaar põhineb –,mis aitaksid teha ka mõistlikke otsuseid. Kus viga näed laita, seal tule ja aita, ütleb vanasõna. Katsun siis valitsusele hästi lihtsalt vahendada ja selgitada riiklikku majandusstatistikat.

Elujõuline majandus vajab eksporti

Kogu valitsuse ja omavalitsuste nn primaarne maksutulu (88 protsenti maksutuludest) pärineb ettevõtlussektorilt (MTA info). Ülejäänud, nn sekundaarne maksutulu arvestatakse peamiselt valitsussektori tööjõukuludelt. Täiendav raha tuleb riigi raharinglusesse kas millegi ekspordist, laenudest või välisabist.

Välisabi saab ühel päeval otsa ja on ka piinlik selle najal elada, sest ega me mingi arengumaa pole. Vähemasti nii me ju arvame. Laenude häda on selles, et need tuleb kunagi tagasi maksta ja koos intressiga. Ainus pikaajaliselt jätkusuutlik jõukuse kasvatamise vahend on seega kaupade ja teenuste eksport.

Ühiskonna jaoks on eriti olulised need majandussektorid, mille eksport on oluliselt suurem impordist, sest just need toovad riiki lisaraha. Ekspordi ja impordi rahalise väärtuse vahet kirjeldatakse jooksevkonto mõistega. Kui eksport on suurem kui import, siis on jooksevkonto positiivne ja vastupidi.

Eesti kaupade eksport on juba aastaid väiksem kui import. Eesti kogutarbimisest moodustab import ca 80 protsenti, sest me ise toodame vähemuse neist kaupadest, mida vajame. Ka elektrit ja gaasi importisime eelmisel aastal ca 0,6 miljardi euro eest rohkem kui eksportisime.

Kui meil on soov loobuda kohalikust juhitavast põlevkivil, gaasil ja puidul põhinevast elektritootmisest ja elektrit importida, siis ei ole võimalik loobuda suurimatest eksportivatest, jooksevkontot tasakaalustavatest majandusharudest, kuna importimiseks on vaja raha ja raha laekub kaupade ning teenuste ekspordist. Või ka välismaistest otseinvesteeringutest, kui mingi vara välismaalastele müüakse.

Meie probleem on, et me ei tooda piisavalt ekspordikõlblikke kaupu ja teenuseid, et katta meie impordi rahavajadust. Samal ajal on Eestis ka keeruline tööstust arendada, sest meie valitsuste suhtumine omamaisesse tööstusesse on juba aastaid olnud pehmelt öeldes negatiivne. Ju pole enamik neist kõrgharidusega ametnikest ja poliitikutest riikliku statistikaga tutvunud või pole sellest aru saanud. Selgitan.

Töötlev tööstus on meie majanduse suurim tugisammas

Töötlev tööstus on juba aastaid olnud ja on tänini meie jooksevkonto konkurentsitult suurim tasakaalustaja ja tõi 2023. aastal meie riiki täiendavat raha 4,2 miljardit eurot, sealhulgas oli puidu- ja mööblitööstus omakorda suurim panustaja 1,55 miljardit euroga. Suured positiivselt jooksevkontosse panustajad olid veel IT-sektor 1,3 miljardi ning veondus ja laondus 1,07 miljardi euroga.

Teised tegevusalad panustavad palju vähem. Näiteks väga suur majandussektor, ehitus, tõi meile lisaks vaid 60 miljonit eurot, sest väga suur osa ehitusmaterjalidest imporditakse. Turism (majutus, toitlustus ja reisikorraldus) viis meilt kokku välja 113 miljonit eurot.

Teine ülitähtis majandusharu, energeetika (elektrienergia ja gaasivarustus), viis meilt maksupoliitika tõttu (põlevkivielekter ei pääse maksude tõttu turule, aga muud veel ei ole ja gaasi me ise ei tooda) välja 594 miljonit eurot. Kusjuures 2018. aastal viis energeetika meilt välja vaid 22 miljonit eurot.

Teenuste eksport on tore, aga inimesed vajavad eeskätt kaupu

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis tegelevad töötleva tööstuse huvide kaitsmisega vaid üks valdkonnajuht ja mõned ametnikud ning turismiga tegeleb kodulehe andmetel neli inimest. Kliimaministeeriumis tegeleb ehitusega 36 ja energeetikaga 20 inimest. Midagi oleks siin eelnevalt toodud statistikat vaadates nagu paigast ära.

Asi on suhtumises: tööstus pole seksikas. Meil valitseb arvamus, et Eestit on võimalik ära majandada vaid teenusmajanduse ja IT abil. Selline arvamus on soovmõtlemine, millel on tegelikkusega vähe ühist, sest inimesed kogu maailmas vajavad esmajoones kaupu ning teenused ja kaubandus vaid vahendavad neid. Igatahes on rumala tööstuspoliitika tulemused kätte jõudnud – majandus on languses juba kolmandat aastat ja riigieelarve miinus süveneks ka ilma kaitsekulude kasvuta.

Seda miinust ei suuda ära katta ka teenuste, eriti IT-teenuste ekspordi suur kasv. Kusjuures arvestatava osa teenuste, näiteks veonduse, edukus sõltub otseselt eksportiva tööstuse käekäigust ja tööstus ise andis ka 299 miljonit eurot teenuste bilansi plussist.

Tõenäoliselt läheb IT tegevusala jooksevkonto pluss lähiaastatel mööda puidusektori panusest, sest esimest valitsus soodustab ja teist takistab. Aga isegi siis ei saa me ühiskonnana endale rahaliselt lubada ainsa taastuval toorainel põhineva ekspordisektori põhjalaskmist, sest meil pole puittoodete eksporti millegagi asendada. Ja kas peakski, sest puit või üldse taimed on ainus päriselt taastuv materjal, mida ju metallid, betoon või plastid ei ole.

Selgituseks: kui majandusmetsa (see pole istandus ega puupõld, vaid kõige tavalisem Eesti mets) lubatakse uuendada peapuuliigi tervest vanusest oluliselt hiljem, siis raiutavast puidust mingeid muid tooteid peale küttegraanulite pole võimalik teha, sest mädanikuseened on rikkunud selle tehnilised omadused ja keemilise struktuuri. Paratamatult tekib kahtlus, et nn metsakaitsjad on salaja graanulitööstuste palgal.

Meie tööstuse suurim põhjalaskja on Eesti riik

Kui valitsus oma ideoloogiliste roheliste või roosade piirangutega eksportivate ettevõtete konkurentsivõime (meil on naaberriikidest kallim kohalik tooraine ja elekter) välisturgudel põhja laseb, siis saab riigi ekspordi ja impordi bilanss ainult hullemaks minna ehk raha liigub Eestist välja.

Muidugi, seos jooksevkonto miinuse ja riigieelarve miinuse vahel pole otsene, kuid ümber saab jagada siiski ainult seda raha, mis on ekspordi abil riiki toodud ja mitte seda, mis on impordi eest välja viidud. Praeguse sisuga annab kliimakindla majanduse seadus vaid selle kindluse, et meie suurimad jooksevkonto tasakaalustajad seda tulevikus enam teha ei suuda.

Kuidas aitab miinuses jooksevkonto kaasa riigieelarve tasakaalu saavutamisele, jääb minule arusaamatuks. Ehk võiks uute välisinvesteeringute ligimeelitamise asemel end juba tõestanud kohalikud ettevõtted ellu jätta? Aga see muidugi ei anna EISA ametnikele sissetulekut.

Riigieelarve ja majanduskasvu probleemidel on vaid üks lahendus: oluliselt rohkem Eesti elanikke peab riigieelarve kulu poolelt liikuma tulu poolele, tulema ümberjagatavat lisandväärtust looma. Ja valitsus peab ettevõtete igal aastal kümnete miljonite eurode kulutamise hinnaga kogutud statistilisi andmeid hakkama päriselt kasutama poliitiliste otsuste alusena. Riigieelarve miinus on pikaajalise rumala majandus- ja hariduspoliitika tulemus.