Põhikooli ja gümnaasiumi lõpus sooritatava matemaatikaeksami tulemused kujundavad noorte tulevikku, olles sageli võtmeteguriks edasise haridustee valikul. Kuid viimasel ajal on matemaatikaeksami tulemused Eestis tõstatanud tõsiseid küsimusi haridussüsteemi efektiivsuse kohta.

2023. aastal kukkus matemaatika riigieksamilt läbi iga neljas põhikooliõpilane. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et ka 2024. aasta tulemused ei näidanud paranemist, viidates jätkuvale probleemile. Need arvud heidavad varju meie haridussüsteemile. Kui paljud noored ei suuda ületada seda esimest suurt haridustõket, on ka nende edasine haridustee kitsendatud.

Siin on oluline küsimus: kui suur osa lapse akadeemilisest edust sõltub tema enda võimetest ja kui palju mõjutab seda keskkond, sealhulgas õpetaja? Kui kool ei suuda tagada head matemaatikaõpetajat, kui klassiruumid on liiga suured, et võimaldada individuaalset lähenemist, või kui kodus puudub lapsele oma ruum ja õppimiseks sobiv laud, siis on selge, et õpikeskkond mängib olulist rolli. Õpikeskkonna tähtsust ei tohiks matemaatikaõppe tulemuste hindamisel alahinnata.

Õppeaastal 2023/2024 töötas Eesti haridussüsteemis kokku 17 483 õpetajat, kellest 3289 olid matemaatikaõpetajad. See tähendab, et ligi 19 protsenti kõikidest õpetajatest – see on iga viies õpetaja – tegeleb kas osalise või täiskoormusega matemaatika õpetamisega.

Matemaatikaõpetajate sooline jaotus näitab selget naiste domineerimist selles valdkonnas: 92 protsenti matemaatikaõpetajatest on naised.

Iga kolmas matemaatikaõpetaja on 60-aastane või vanem

Matemaatikaõpe 7.–9. ja 10.–12. klassis on kriitilise tähtsusega, et valmistada õpilasi ette riigieksamite edukaks sooritamiseks. Seega on kvaliteetsete matemaatikaõpetajate järelkasv just nendes vanuserühmades ülimalt oluline. Paraku seisame silmitsi murettekitava olukorraga, et iga kolmas 7.–12. klassi matemaatikaõpetaja on 60-aastane või vanem, neist 291 ehk 15 protsenti on juba pensioniealised.

Praegu õpetab Eestis 7.–12. klassis ligi 2000 matemaatikaõpetajat, kuid haridussüsteemi ees seisab tõsine väljakutse. Lähima kümne aasta jooksul on pensionile siirdumas märkimisväärne hulk õpetajaid, mis tähendab, et ainuüksi nende asendamiseks vajame umbes 600 uut matemaatikaõpetajat.

Kvalifitseeritud matemaatikaõpetajate puudus tekitab piirkondlikke lõhesid

Kuigi matemaatikaõpetajad on üldiselt kvalifitseeritumad võrreldes õpetajate keskmisega, on ka selles valdkonnas märgata murettekitavat langustrendi. Kui 2014/2015. õppeaastal oli 90 protsenti kõikidest õpetajatest kvalifitseeritud, siis 2023/2024. õppeaastaks on see osakaal langenud 79 protsendini.

Eestis on kvalifitseeritud matemaatikaõpetajate osakaal maakonniti väga erinev, mis toob esile hariduse kvaliteedi ebavõrdsuse. Eriti teravalt paistab see silma 7.–9. klassi ja 10.–12. klassi matemaatikaõpetajate osas.

Näiteks on Järva maakonnas vaid 66 protsenti 7.–9. klassi matemaatikaõpetajatest kvalifitseeritud, mis teeb sellest kõige madalama kvalifikatsioonitasemega piirkonna selles vanuserühmas. Seevastu 10.–12. klassi osas on kõige kehvem olukord Rapla maakonnas, kus kvalifitseeritud õpetajate osakaal on 75 protsenti.

Aktiivses tööeas lahkuvad matemaatikaõpetajad

Matemaatikaõpetajate puudus ei ole tingitud ainult vanusest ja pensionile siirdumise asendusvajadusest. Üha suurenevat rolli mängivad ka aktiivses tööeas õpetajad, kes otsustavad õpetajatöölt lahkuda.

Palga küsimus on kahtlemata oluline tegur, kuid see ei ole ainus ega võib-olla isegi peamine põhjus, miks õpetajad lahkuvad. Madal töötasu, suur töökoormus ja sageli keerulised suhted õpilaste ja nende vanematega loovad keskkonna, kus õpetaja töö muutub liialt stressirohkeks ja ebarahuldavaks.

Arenguseire keskuse "õpetajate ametist lahkumise" lühiraport¹ tõi välja, et vanusegrupp 40−59 moodustab aastas lahkujatest lausa 30 protsenti (üle 500 õpetaja aastas). Raporti kohaselt moodustavad vanuserühma 40–59 kuuluvad õpetajad aastas lahkujatest koguni 30 protsenti, mis tähendab, et üle 500 õpetaja aastas otsustab õpetajatöölt lahkuda.

Eriti suur on lahkumiste määr selliste põhiaine õpetajate seas nagu eesti keel, matemaatika ja inglise keel (riigieksami ained), kus vastavalt 17 protsenti, 14 protsenti ja 12 protsenti õpetajatest lahkub ametist.

Näiteks õppeaastal 2021/2022 lahkus ametist 244 matemaatikaõpetajat, kellest 113 ehk 46 protsenti olid alla 40-aastased ja 63 õpetajat ehk 26 protsenti kuulusid vanusegruppi 40–59. See statistika näitab, et õpetajate lahkumine ei ole seotud üksnes pensionile jäämisega; märkimisväärne osa õpetajaid lahkub aktiivses tööeas, sageli veel enne 40. eluaastat.

Seega, korraga peab tegelema nii õpetajate pensionile suundumisest tekkiva asendusvajaduse kui ka tööeas õpetajate lahkumise vähendamisega.

Õpetajate töötasu diferentseerimine

Mida siis teha, et matemaatikaõpetajad mitte ainult ei tuleks kooli, vaid jääksid sinna pikemaks ajaks? Üks peamisi põhjusi, miks õpetajad lahkuvad, on rahulolematus palgaga. Matemaatika ja reaalainete õpetajatele tuleks pakkuda konkurentsivõimelist palka, mis peegeldab nende töö keerukust ja vastutust.

Traditsiooniliselt on õpetajate töötasu diferentseeritud töötatud aastate ja hariduse alusel, eeldades, et kõikide ainete õpetamine on ühesuguse raskusastme ja koormusega. Samal ajal on aga leitud, et töötasu tõstmine reaalainete õpetajatele võib vähendada nende ametist lahkumise määra 18–28 protsenti.² Aga ka üldiselt, raskesti leitavate aineõpetajate (ingl: hard-to-staff subjects) puhul tasuks kaaluda ainete lõikes töötasu diferentseerimist.

Paljudes riikides on kasutusele võetud poliitika, et matemaatikaõpetajatele ja teistele riigieksami ainete õpetajatele makstakse kõrgemat töötasu eelkõige koolides, kus on suur hulk kehva sotsiaalmajandusliku taustaga lapsi. See strateegia tuleneb tõsiasjast, et just sellistes koolides on õpetajate puudus kõige teravam ja kvalifitseeritud õpetajate värbamine ning nende ametis hoidmine on suur väljakutse.^3,4

Koolides, kus õpilastel on sotsiaalmajanduslikke raskusi, seisavad õpetajad sageli silmitsi suuremate proovikividega, sealhulgas õpilaste madalam motivatsioon, käitumisprobleemid ja täiendav vajadus sotsiaalse ning emotsionaalse toe järele. Koolid, kus on palju madalama sotsiaalmajandusliku staatusega lapsi, on sageli vähem atraktiivsed tööandjad ja eriti suuremates linnades, kus õpetajatel suurem valikuvabadus ka kooli vahetada.

Matemaatikaõpetajate, ent üldse aineõpetajate palku annaks kujundada vastavalt sellele, kui suur on vastava aine konkurentsieelis üldisel tööturul ehk kui head on konkreetse aineõpetaja alternatiivid (ingl: outside option) üldisel tööturul. Lühidalt öeldes, kui matemaatikaõpetaja koolis ei töötaks, millist palka ta saaks ja millises ametis töötaks.

Miks peaks üldse analüüsima aineõpetajate alternatiivseid võimalusi tööturul? Teiste riikide põhjal on teada, et õpetajad teenivad sama haridustasemega mitteõpetajatega võrreldes 23,5 protsenti väiksemat töötasu.⁵ Seda nähtust tuntakse õpetajate palgahalvemusena (ingl: wage penalty). Palgahalvemus on eriti terav STEM (loodus- ja reaalainete) õpetajate seas, kuna neil on oskused ja teadmised, mis on väga nõutud ka väljaspool haridussektorit, sageli kõrgema palga eest. Mõne aine puhul võib õpetajana töötamine tuua hoopiski palgaboonuse ehk õpetaja amet on tasuvaim tööalternatiiv.⁶

Milline on matemaatikaõpetajate tööalternatiiv Eestis?

Eestis on matemaatikaõpetajate tööalternatiivide mõistmine oluline, et paremini hinnata, miks õpetajad lahkuvad ametist ja millised on nende karjäärivõimalused väljaspool kooli. Selleks analüüsiti statistikaametis arenguseire keskuse tellimusel matemaatikaõpetajaid ettevalmistavate õppekavade lõpetajate karjäärivalikuid ja töötasu.⁷

Aastatel 2005–2023 lõpetas matemaatikaõpetajaid ettevalmistavatel õppekavadel Eestis kokku 643 inimest. Oluline on märkida, et mõned neist õppekavadest olid suunatud ka teiste reaalainete õpetajate ettevalmistamisele, mistõttu matemaatikaõpetajateks õppinute arv võib olla sellest väiksem. Neist 643 inimesest oli 598 inimest praegu tööturul aktiivsed.

598 tööturul aktiivsest inimesest töötab 383 oma peamise töösuhte raames õpetajana, mis moodustab umbes 64 protsenti. See näitab, et enam kui pooled lõpetanutest on valinud õpetajaameti.

Analüüs näitab, et matemaatikaõpetajaks õppinud inimesed töötavad ülekaalukalt hariduse valdkonnas isegi siis, kui nad ei tööta otseselt õpetaja ametis.

Analüüs näitab, et matemaatikaõpetaja haridusega inimesed, kes töötavad õpetajatena, teenivad vähem kui nende kursusekaaslased, kes on valinud teised karjäärivõimalused. See palgalõhe on selgelt nähtav erinevates piirkondades:

• Tartu maakond. Matemaatikaõpetajana töötavad inimesed teenivad keskmiselt 419 eurot (16 protsenti) vähem kui nende kursusekaaslased, kes ei tööta õpetajatena.
• Harju maakond. Siin on palgalõhe pisut väiksem, kuid siiski märkimisväärne. Matemaatikaõpetajatena töötavad teenivad keskmiselt 374 eurot (13 protsenti) vähem.
• Ülejäänud Eesti. Muudes piirkondades on palgalõhe 255 eurot (10 protsenti).

Kui matemaatikaõpetajad teenivad vähem kui nende kursusekaaslased, kes on valinud töötamise teistes valdkondades, võib see vähendada õpetajaameti atraktiivsust. See võib põhjustada raskusi kvalifitseeritud matemaatikaõpetajate värbamisel ja hoidmisel, eriti valdkonnas, kus nende oskused on ka mujal kõrgelt hinnatud.

Kompleksne lähenemine kiire plaastri asemel

Matemaatikaõpetajate puuduse leevendamiseks ei piisa üksnes kõrgema töötasu pakkumisest. Kuigi palgatõus on olnud populaarne meede reaalainete õpetajate värbamiseks ja hoidmiseks, on selge, et probleem on keerulisem ja nõuab mitmetahulist lähenemist. Tõhusaim viis õpetajate puuduse leevendamiseks ja hariduse kvaliteedi tõstmiseks on kombineerida erinevaid strateegiaid, mis toetavad üksteist.

Lisaks ainete lõikes töötasu diferentseerimisele tasuks kaaluda ka muid lahendusi.

1. Väiksemad klassid: Paranenud õpitulemused ja pikem õpetajaamet. Kuigi väiksemad klassid ja kõrgem töötasu tähendavad suuremat vajadust õpetajate järele, tasuks see end pikaajaliselt ära. Paremate töötingimuste tõttu püsivad kvalifitseeritud matemaatikaõpetajad tõenäolisemalt ametis, vähendades sellega õpetajate vahetuvust ja värbamisvajadust.

Matemaatika erineb teistest ainetest selle poolest, et varasemate teemade mõistmine on kriitiline edasiliikumiseks. Kui õpilastel tekivad varajased õpilüngad, võib see oluliselt raskendada hilisemate kontseptsioonide omandamist.⁸

Matemaatika on nagu hoone, mis ehitatakse kiht kihilt; kui alumised kihid on nõrgad, võib kogu struktuur kokku variseda. Õpilünkade rohkust just matemaatikas näitab Eestis kasvav matemaatika eraõpetajate palkamine, ent see on paraku pigem jõukamate lapsevanemate privileeg.

2. Kvalifitseeritud õpetajate jagamine koolide vahel: kollektiivne lähenemine õpetajate puuduse lahendamiseks. Üks praktiline lahendus matemaatikaõpetajate ja teiste reaalainete õpetajate puudusele võiks olla kvalifitseeritud õpetajate jagamine mitme kooli vahel, eriti väiksemates omavalitsustes. Selle asemel, et püüda täita puudujääki mitme osakoormusega ja kvalifitseerimata õpetajaga, võiks keskenduda sellele, et anda parimatele õpetajatele täiskoormus, võimaldades neil õpetada mitmes koolis. See tagab, et õpetaja oskused ja teadmised on maksimaalselt rakendatud ja koolid saavad vajalikku kvalifitseeritud õpetust.

Kui koolid töötavad koos, jagades õpetajaid ja ressursse, saab õpetajate nappuse murega tegeleda kollektiivselt, mitte üksikult. See vähendab konkurentsi õpetajate pärast ja võimaldab paremini planeerida õpetajate vajadusi kogu piirkonnas.

3. Olemasolevate õpetajate ümberõpe (ingl: out-of-field teaching), mille käigus alakoormusega õpetaja omandab lisakompetentsid (ingl: up-skilling). Seda meetodit on edukalt rakendatud näiteks Austraalias ja Inglismaal, kus täiendõppekursuste kaudu on õpetajatele võimaldatud omandada uue aine õpetamise oskused.^9,10,11 Paljud õpetajad on juba omandanud lastega töötamiseks vajalikud pedagoogilised baasoskused õpetajakoolituse käigus.

Täiendõppes keskendutakse konkreetse aine spetsiifiliste oskuste ja teadmiste omandamisele, mitte üldiste pedagoogiliste oskuste õpetamisele. See tähendab, et õpetaja, kes on juba hariduses töötanud, saab kiiresti ja efektiivselt ümber õppida uue aine õpetamiseks. Näiteks võib kehalise kasvatuse õpetaja omandada juurde ka matemaatikaõpetaja kvalifikatsiooni, läbides matemaatika aine spetsiifilise täiendõppe programmi.

Selline lähenemine aitab mitte ainult leevendada õpetajate nappust, vaid pakub ka õpetajatele võimalusi professionaalseks arenguks ja karjäärivõimaluste avardamiseks. Lisaks aitaks see õpetajate tööturgu ka regionaalselt optimeerida, tagades alarakendatud aineõpetajatele lisakompetentsid ja täiskoormuse.

4. Veebiõpetajad ja ühtse kvaliteediga (adapteeruv ja asünkroonne) digiõppevara. Arvestades, et suur hulk õpilasi vajab individuaalset lähenemist ning matemaatikatundides on tihti hariduslike erivajadustega või õpilünkadega õpilasi, võivad veebipõhised lahendused osutuda tõhusamaks kui traditsiooniline klassiõpe, eriti juhul, kui kohapealsete õpetajate oskused on piiratud.

Viimase PISA uuringu kohaselt on Eestis matemaatikatundides digitehnoloogiate kasutamine väga madal. 57 protsenti õpilastest ei puutu matemaatikatundides kokku IT-vahendite kasutamisega ning 28 protsenti õpilastest tunneb end abituna matemaatikaülesandeid lahendades.¹²

Kokkuvõte

Matemaatikaõpetajate järelkasvu tagamiseks on kriitilise tähtsusega pakkuda neile tervislikke töötingimusi ja konkurentsivõimelist töötasu, eriti just olulistel õppeastmetel nagu 7.–12. klass. Samal ajal on õpetajate nappuse kriis loonud üle maailma soodsa pinnase täiesti uute lahenduste kasutuselevõtuks, mida tasuks ka meil kaaluda.