Tööd vaherahu saavutamiseks Gazas ei tehta sugugi mitte ainult Lähis-Idas, vaid mitmel pool maailmas. Eriti agarad on selles osas USA vahendajad, kes on jõudnud dokumendini, mida nad ise nimetavad Gaza vaherahu lõplikuks ettepanekuks. Samal ajal on üldine suhtumine vaherahu võimalikusesse pigem pessimistlik.

Veel pessimistlikum on hoiak pantvangide vabastamise osas.

Hamasi terrorirünnakust ja pantvangide võtmisest saab vähem kui kuu aja pärast juba aasta täis ning pole kuigi usutav, et mõni neist üldse veel elus on, arvestades seda, kuidas Hamas siiani pantvange kohelnud on. Kõik peamised erimeelsused Iisraeli ja Hamasi suhetes on alles ning Hamas suhtub silmnähtavalt halvasti pantvangide vabastamise nõudesse.

Paljude poliitikavaatlejate hinnangul on nii Hamasi, kui ka Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu seisukohad pigem järsemaks muutunud ning kolmanda osalisena on nüüd konflikti segatud ka Liibanonis tegutsev äärmusrühmitus Hezbollah.

Selle valguses tundub USA järjekindel optimism pea arusaamatu.

"Relvarahu on peamine eeldus, et saaksime normaliseerimise poole liikuda," sõnas USA välisminister Antony Blinken. "Teiseks eelduseks, nagu arutanud oleme, on kindel suund Palestiina riigi poole. Selleks tuleb teha palju tööd."

Blinken lisas, et USA ja Saudi Araabia on möödunud aasta jooksul rahutingimuste suunas palju tööd  teinud. "Kuna nii Iisrael kui ka Saudi Araabia on vestlustes meiega selgelt väljendanud selle [relvarahu] poole liikumise soovi, siis usun, et suudame Gazas relvarahu saavutada. Endiselt on olemas võimalus, et meie administratsiooni tasakaalupoliitika viib normaliseerimiseni."

Iisrael ei piirdu enam sõjategevusega Gazas, vaid relvakonflikt on kandunud ka Jordani Läänekaldale. Ka kahe riigi lahenduse toetajad ning muidu mõlemasse konfliktipoolde mõõdukalt suhtuvad jõud on üsna karmid asunike tegevuse suhtes Läänekaldal. Iisraeli toetus uusasunikele püsib aga vankumatuna.

Olukord on paradoksaalne – relvarahu oleks vaja tegelikult kõigile, nii konflikti otsestele osalisele, Hamasile ja Iisraelile, kui ka rahuvahendajatele, USA-le, Egiptusele ja Katarile, kuid reaalne võimalus rahu saavutamiseks nihkub järjest kaugemale.

Samal ajal muutub Benjamin Netanyahu Iisraeli sees järjest ebapopulaarsemaks. Pantvangide lähedased ei suuda talle andestada, et verisest sõjast hoolimata pole vangistatuid seni vabastada suudetud.

"Me peame tegema kõva häält, et nad kohe elusalt kätte saada," sõnas meeleavaldaja Iisraelis Osnat Gosh. "Me ei saa kauem oodata. Niigi on läinud 11 kuud, mille jooksul on inimesed tunnelites surnud. Me ei saa sel juhtuda lasta. Me ei saa oma eluga edasi minna nende peale mõtlemata, nende eest palvetamata. Nad peavad meie juurde koju tagasi tulema ja nad ei pea olema seal."

Erakordselt ulatuslikud meeleavaldused on kestnud juba mitu kuud ning meeleavaldajate hääl kõlab järjest kõvemini, kuid Netanyahu valitsus ei lase ennast sellest segada. Üha massilisemaks muutuvad ka palestiinameelsed meeleavaldused mitmel pool maailmas, eriti Euroopas ja USA-s.

"Need rongkäigud on kestnud juba 11 kuud ja inimesed ikka veel surevad," ütles meeleavaldaja Londonis Mubasher Malik. "Umbes iga 40 minuti tagant sureb üks laps. Üks laps iga 40 minuti jooksul. See on vastuvõetamatu. Ütlen lihtsalt, et see lääne silmakirjalikkus, kuidas erinevaid inimtüüpe koheldakse, paistab minu jaoks selgemalt välja kui kunagi varem. Kuidas me kohtleme üht tüüpi ja siis teist tüüpi inimesi."

Väikest lootust annab Iisraeli ja palestiinlaste kokkulepe lühikeste kohalike relvarahude kehtestamisest laste vaktsineerimiskampaania ajaks Gaza sektoris. Lastehalvatusevastase vaktsineerimise kampaania on sujunud edukalt.

Eelkirjeldatud põhjustel aga püsivat rahukevadet see pääsuke paraku ei too.