Eesti välispoliitikas toimus kevadel nihe, mis sai kinnitust 18. septembril: Eesti on asunud ÜRO-s toetama Palestiina staatuse tugevdamist, võttes seega positsiooni, mis erineb meie suurimate liitlaste omast. Euroopa Liit on selles küsimuses endiselt lõhki ja USA toetab Iisraeli. Varasem poliitika, mille järgi Eesti jäi vastavas olukorras erapooletuks, on hüljatud ilma, et selle üle oleks peetud laiemat arutelu.

Tundub, et tegemist on idealismipuhanguga, mille eesmärgid on õilsad. Eesti püüab vastu seista reeglitel põhineva maailmakorra lagunemisele, mis avaldub nii Ukrainas, Lähis-Idas, Lõuna-Hiina merel kui ka teistes maailma pingekolletes.

Globaalsed arengusuunad on praegu väikeriigi vaatest ohtlikud ja kindlasti oleks hea, kui saaksime neid kuidagi suunata õigust, mitte jõudu soosivale rajale. Kas Eesti suudab seda teha läbi Palestiina küsimuse, eriti kui meie tee läheb lahku meie tugevaimate liitlaste omast, on ülimalt kaheldav.

Ka globaalne lõuna on kahepalgeline

Välisministeerium põhjendab Eesti poliitika muutumist vajadusega järgida rahvusvahelist õigust ja mitte anda kellelegi alust süüdistada meid topeltstandardites. N-ö globaalne lõuna on häälekalt avaldanud nördimust selle üle, et lääs nõuab Ukrainas rahvusvahelise õiguse järgimist, aga Palestiina küsimuses mitte.

Olen isegi aeg-ajalt pidanud Ukraina-teemalistel rahvusvahelistel aruteludel vastama küsimusele: "Aga Palestiina?". Mäletan üht üritust Brüsselis, kus selgitasin, et paralleeli tõmbamine on Venemaa-Ukraina ja Iisraeli-Palestiina konflikti vahele on vale. Esimese puhul tungis üks riik teisele kallale ilma igasuguse pädeva õigustuseta; teise puhul on kõik palju keerulisem. Pärast tuli üks hea tuttav, kogenud EL-i diplomaat mulle ütlema, et, Kristi, muidugi sul on õigus, aga see argument siin ei tööta ja veel vähem töötab see suhetes EL-i lõunanaabritega.

Eesti välispoliitika suur saavutus viimastel aastatel on see, et meil on olnud enneolematult tugev mõju Ukrainaga seonduvatele otsustele EL-is ja NATO-s. Eesti vaieldamatu prioriteet on endiselt Ukraina toetamine ja oma liitlaste veenmine Ukraina heaks veel rohkem tegema.

Eesti poliitika muutust Palestiina küsimuses on samuti põhjendatud eelkõige läbi Ukraina, väites, et see aitab Eestil veenda globaalse lõuna riike Ukrainat toetama. Sellele, et meil oleks mingi mõju Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamisele, Eesti isegi ei pretendeeri. Ehk nii kaugele idealismipuhang ei ulatu.

Eesti on nüüd saavutanud selle, et meie diplomaatidel on lihtsam saada jutule nende riikidega – viimases ÜRO hääletuses oli neid 124 ehk maailma enamus –, mis on asunud Palestiinat toetavale seisukohale. Nüüd on justkui lihtsam neid riike veenda, et sõda Ukrainas tuleb lõpetada lähtuvalt rahvusvahelisest õigusest nii nagu ka Iisraeli-Palestiina konflikt. Kahjuks ei ole sellel saavutusel mingit arvestatavat mõju kummagi konflikti lahendamisele. Ka rahvusvaheline õigus ei saa sellest tugevamaks.

Need riigid, mis valjult mõistavad hukka lääne topeltstandardeid, ei kavatse sugugi ise topeltstandarditest loobuda. Kui neile ei ole kasulik oma positsiooni Ukraina suhtes muuta, siis ei aita ka see, kui kogu EL peaks asuma Palestiinat toetama.

Riigid nagu näiteks India või Lõuna-Aafrika laveerivad vastavalt oma huvidele. Kõige kasulikum on paljudele riikidele aia peal istumine, kuna pole ju teada, kuidas üks või teine sõda lõpeb. Parem on kasvatada oma mõjukust ja saada majanduslikku kasu suheldes nii ühe kui ka teise osapoolega. Suured lääneriigid suudavad mingil määral mõjutada globaalse lõuna riikide kalkulatsiooni, kuid Eesti seda ei suuda.

Vana maailmakorra lõpp

Rahvusvaheliste normide ja reeglite usutavus sõltub sõdade lõpptulemustest, kuid need tulemused paneb paika jõud, mitte õigus. Teisisõnu on see paraku nii, et rahvusvahelist õigust määrab paljuski jõud, ja seda eriti olukorras, kus maailma juhtivate riikide vaheline tasakaal on muutumas. Kui Ukraina lääne toetusel sõja võidab, siis kasvab lääneriikide usutavus rahvusvahelise õiguse kaitsjatena, aga kui kaotab, siis variseb see kokku.

Teise maailmasõja järel sündis ÜRO süsteem, mis kehtestas palju häid põhimõtteid alates riikide suveräänsusest ja konfliktide lahendamisest jõudu kasutamata. Eestile hakkasid need kehtima alles 1991. aastal, kui jõudude tasakaal maailmas muutus radikaalselt meile kasulikus suunas.

Nüüd elame maailmas, kus "vana reeglitel põhinev rahvusvaheline kord õigupoolest enam ei eksisteeri", nagu tõdeb endise USA presidendi Barack Obama kõnekirjutaja Ben Rhodes. Väärtuspõhine välispoliitika taandub sellele, kas suudame oma väärtusi kaitsta ehk tagada selle, et Eesti on ka tulevikus vaba, demokraatlik õigusriik. Meie väärtusi kaitsevad (lisaks meile endile, mis on muidugi esmatähtis) tugevad liitlased. Idealismi ja realismi vahel tuleb leida tasakaal vastavalt maailmas toimuvale.

Kindlasti on Eesti huvides, et rahvusvaheline õigus oleks võimalikult tugev, kuid kui läheb võitluseks ellujäämise eest, siis ei saa me loota õigusele, sest see ei ole päästnud Ukrainat ega päästa ka Eestit. Väikeriik ei suuda üle maailma ulguvate tuulte suunda muuta, ellujäämiseks tuleb hoida sõprade ligi ja kohaneda.