Jättes kõrvale Gazas toimuva ning viimastel päevadel eskaleeruva sõjategevuse Liibanoni territooriumil, on Läänekaldal toimuv palestiinlaste tagakiusamine sisuliselt käsitletav territooriumi etnilise puhastusena. See pole isiklik hinnang, vaid Rahvusvahelise Kohtu seisukoht ja alus resolutsioonile, millega kutsuti Iisraeli lõpetama okupatsioon Palestiina aladel.

Kui rahvusvaheline õigus on endiselt Eesti välispoliitiline kompass, jääb arusaamatuks nende kriitika, kes proovivad näha Eesti liitumist antud resolutsiooniga mingisuguse välispoliitilise suunamuutusena. Paraku jääb pigem mulje, et ambivalentse keerutamisega üritame vältida sisulise seisukoha võtmist või väljendamist Iisraeli tegevuse osas Palestiina aladel.

ÜRO resolutsiooni tuleks vaadata täiesti eraldiseisvana

Oma julgeoleku tagamise nimel on Eesti teinud süstemaatilist tööd oma välispoliitilise jõuõla kasvatamise nimel, alustades valitud liikmelisusega ÜRO Julgeolekunõukogus lõpetades Ukraina toetaja ja eestkõnelejana pärast Venemaa täiemahulist agressiooni.

Paraku tähendab see seda, et esiteks ei saa me ignoreerida ÜRO kui organisatsiooni ning selle institutsioonide tegevusi ja hinnanguid, kui me ise oleme seda süstemaatiliselt oma välispoliitilise väljundina legitimeerinud. Teiseks ei saa me olla selles raamistikus tõsiseltvõetav tegija, kui ebamugavatel (või ebahuvitavatel) teemadel pea liiva alla pistame ja peidame end liitlaste selja taha.

Läinud aasta 7. oktoobri Hamasi terrorirünnakutele järgnenud Iisraeli tegevus tuleb aja jooksul igatahes läbi valgustada, alustades täiemahulisest ja tsiviilohvrite rohkest sõjategevusest Gazas ja lõpetades viimastel päevadel alustatud ulatusliku sõjategevusega Liibanoni territooriumil, kus ainuüksi selle artikli kirjutamisele eelnenud ööl hukkus Iisraeli rakettide all pea pooltuhat inimest.

Läinud nädalal Eestis elavama välispoliitilise diskussiooni tekitanud ÜRO resolutsiooni Iisraeli okupatsiooni kohta Palestiina territooriumil tuleks aga vaadata täiesti eraldiseisvana. See puudutab Iisraeli valitsuse tegevust Palestiina aladel läänekaldal, kus sisuliselt räägime sellest, et Iisraeli valitsuse ja relvajõudude toel võtavad Iisraeli asunikud rahumeelsetelt palestiinlastelt ära nende maid ja kodusid.

Territooriumi etnilise puhastuse korras peletatakse palestiinlasi maadelt, mis on peredele kuulunud aastakümneid, kui mitte generatsioone. Provokatiivse analoogiana võiks ma Ukrainas toimuva ettekäändel minna ja ajada relva ähvardusel mõne vene rahvusest pere nende krundilt minema, teha sinna turismitalu ning Eesti politsei ja riik vaataksid seda käed rüpes pealt.

Mitte ainult rahvusvahelise õiguse, aga ka Iisraeli enda seaduste kohaselt illegaalsete asunduste loomine on olnud loomulikult probleem pikemat aega, aga eriti agressiivse tõuke on see saanud viimase aasta jooksul. Kui lõviosa maailma tähelepanust on Gazas toimuval, on sõjaudu varjus saanud relvastatud asunikud toimetada pea karistamatult ning muuhulgas ei tegutse nad omapead.

Nii uuriv ajakirjandus kui ka rahvusvahelised organisatsioonid on selgelt kaardistanud illegaalsete asunike tegevust, aga ka Iisraeli valitsuse rahastatud organisatsioone, nagu näiteks Aman ja World Zionist Organisation, mis rahaliselt toetavad palestiinlaste välja ajamist nende kodudest ning nende maadele illegaalsete asunduste ja välipostide (outpost) rajamist.

Seda pole kuidagi võimalik enam varjata Iisraeli Hamasi või Hezbollah neutraliseerimisele suunatud terrorismivastase võitluse viigilehega. See on konkreetse ühiskonnagrupi, antud juhul palestiina rahvuse vastu suunatud vägivaldne rünnak ehk pogromm.

Gaza varjus Läänekaldal toimuvast võib aimu anda kasvõi asjaolu, kui võimatuks on Iisraeli valitsus teinud seal piirkonnas sõltumatute rahvusvaheliste meediaväljaannete tegevuse. Sealjuures see, kuidas Iisraeli valitsuse esindajad on oma tegevuse õigustamiseks kõrgeimal tasandil palestiina rahvust tühistanud ja dehumaniseerinud ei erine oluliselt Kremli retoorikast Ukraina ja ukrainlaste suhtes.

Me ei räägi lihtsalt majast või krundist, vaid inimeste elust ja sissetulekust. Mis aga saab inimestest, kel pole enam midagi kaotada, ei kodu, sissetulekut, ligipääsu haridusele ega seega tulevikku ning jäänud vaid alandus ja kättemaksuiha? Need inimesed on kerge saak värbamiseks islamiradikaalidele – järgmise generatsiooni terrorismi inkubaator.

Paar kuud tagasi andis Läänekaldal toimuvale oma hinnangu Rahvusvaheline Kohus, mis taas rõhutas, et Iisraeli okupatsioon Palestiina territooriumidel on ebaseaduslik.

Eesti välispoliitilisest vaates pole selles midagi uut, juba 2016. aastal Palestiinat külastades rõhutas toonane välisminister Marina Kaljurand, et Palestiina rahval on võõrandamatu õigus enesemääramisele ning, et Eesti toetab kahe riigi lahendust.

Lähtudes jätkuvalt kahest eeldusest, et esiteks lähtub Eesti lähtub oma välispoliitiliste positsioonide kujundamisel rahvusvahelisest õigusest ning teiseks toetame jätkuvalt riigi lahendust, siis jääb üsna arusaamatuks: miks välispoliitikas muidu vilunud inimesed ühtäkki nii segaduses on?

Kui meil on olemas küllaldaselt tõendusmaterjali Iisraeli õigus- ja inimsusevastasest tegevusest Palestiina aladel ning loogiliselt nõustume, et see tegevus välistab rahu ning liikumist kahe riigi lahenduse poole, siis milles küsimus?

Mure "Eesti välispoliitilise kursimuutuse" üle on asendustegevus

On igati loogiliselt tuletatav, et Eesti peakski pooldama resolutsiooni, millega toetame Rahvusvahelise Kohtu otsust ja kutsume Iisraeli lõpetama ebaseaduslikku okupatsiooni Palestiina aladel. See suund on moraalne, aga ka igati järjepidev meie rahvusvahelisest õigusest lähtuvalt kalibreeritud välispoliitilise kompassi vaatest.

Paraku jääb mulje, et mure "Eesti välispoliitilise kursimuutuse" üle on lihtsalt asendustegevus, et mitte väljendada muretsejate sisulist hinnangut ja positsiooni antud teemas. Samal ajal on see debatt möödapääsmatu, sest küsimus pole ainult moraalsetes kaalutlustes, vaid Eesti ja meie liitlaste seisukohtadel võivad olla vägagi reaalsed tagajärjed.

Esiteks sõltub sellest nii meie kui ka Euroopa Liidu ja lääneriikide globaalne jõuõlg laiemalt. Ignoreerides Iisraeli õigusvastast tegevust Palestiina aladel kaotame usutavust globaalses lõunas ning selle tagajärjel jääb Hiinale ja Venemaale veelgi rohkem ruumi nii oma diplomaatilise, majandusliku kui ka sõjalise mõjusfääri laiendamiseks.

Teiseks risk, et Iisraeli tegevus Gazas, Läänekaldal – aga ka eskalatsioon Liibanonis – võib tekitada uue massiivse rändekriisi Euroopa piiridel, millel oleks otsesed mõjud meie siseturvalisusele ja julgeolekule, aga ka poliitilisele stabiilsusele.

Parajasti Iisraeli pommirahe alla jäänud Liibanoni kuuest miljonist elanikust 1,5 miljonit on Süüria sõjapõgenikud ning tegu on riigiga, mis on niigi kollapsi äärel. Ning kolmandaks fakt, et kui pommitada maatasa inimeste kodu, elu, töö, tulevik ja koolid siis põhimõtteliselt on see terrorismi taastootmine, mis inimeste liikuma asudes pole ainult Iisraeli julgeolekuohtu.

Neile, kes väidavad, et meie toetus Iisraelile peaks olema vankumatu Venemaa kontaktide tõttu Hamasiga: olge nüüd. Venemaa ainus huvi on eskalatsioon, sõda ja konflikt. Vladimir Putinil on täiesti ükskõik, kas raketirahe all surevad juudid või moslemid. Peaasi, et see lääneriikide elu võimalikult keeruliseks teeks, viiks tähelepanu Ukrainalt ning looks just lääneriikide ettevaatlikkuse tõttu uusi mõrasid globaalse lääne ja lõuna vahel, mille tingimustes Venemaa oma mõjuvõimu saaks laiendada.

Välisminister Margus Tsahkna väärib tunnustust selge positsiooni võtmise eest ning loodetavasti rajab see teed ka sisulisemale debatile meie välispoliitilises diskursuses.

Vaadakem Iisraeli-Palestiina küsimusele moraalsest, õiguslikust või meie oma riigi ja Euroopa Liidu pragmaatilistest huvidest lähtuvalt: Eesti ei saa lõpmatuseni jääda antud küsimuses veiderdama. Tegu on keerulise teemaga, kus leidub paraku omajagu neid, kes sooviksid poliitilistel ajenditel sellest vormida ühiskonda polariseerivat kultuurisõda. Sellise retoorikaga flirdib näiteks Parempoolsete juhatuse liige Marti Aavik. Aga selle hirmus ei saa me steriliseerida sisulist debatti ning piirduda nõustumiskonverentsidega teemadel, mis kõigile sobivad.

Räägime sisuliselt näiteks sellest:

1. Mis on meie moraalne taluvuspiir, kui palju tsiviilisikutest ohvreid ja millise ulatusega hävitustöö on põhjendatud terrorismiga võitlemisel?
2. Mida peaksime sõjaudus võtma aluseks oma hinnangute kujundamisel? On selleks ÜRO raportid, Iisraeli valitsuse antav info või midagi kolmandat?
3. Mis on konflikti, sõjategevuse ja humanitaarkriisi järkjärgulise eskalatsiooniga kaasnevad riskid ja tagajärjed, mis puudutavad otseselt ka Euroopa Liitu ja seeläbi meid?

Igasugune muu ambivalentne jutt stiilis "meil pole nii olnud kombeks" on asendustegevus ning ma julgeks väita, et sellega eksitavad poliitikud oma valijaid. Valijal on õigus teada, mida tema esindajad selles küsimuses sisuliselt arvavad ning valijate tähelepanu hajutamine mingite dogmade ümber keerutamisega on minu hinnangul lihtsalt argpükslik.

Eesti toetus resolutsioonile, mis kutsus Iisraeli üles lõpetama ebaseaduslikku okupatsiooni Palestiina aladel, on moraalselt, õiguslikult ja ka Eesti välispoliitilistest huvidest lähtuvalt igati põhjendatud ning kooskõlas Eesti rahvusvahelisele õigusele ja institutsionaalsele koostööle rajatud välispoliitilise kompassiga.

Pigem oleks vastupidisel juhul võinud küsida, kas ÜRO ja selle all tegutsevate organisatsioonide hinnangud ja rahvusvaheline õigus pole enam meie välispoliitilises otsusprotsessis aluseks.

Silmakirjalik välispoliitika poleks sealjuures pelgalt "mida teised meist arvavad" probleem. Kui võtame ÜRO hartat ja rahvusvahelisel õigusel põhinevat maailmakorda ka enda omariikluse tagatisena, siis on naeruväärne nõuda mingitel juhtudel selle järgmist, teistel juhtudel aga veiderdame ja poeme mõne liitlase selja taha.

Igaüks, kes välispoliitikast midagigi mõistab, teab, et presidendivalimiste kontekstis ei võta USA selles küsimuses niikuinii mingit positsiooni ning ka laiemas mõttes ei saa USA järgi joondumine neil hääletustel olla välispoliitiline dogma, mis ümbervaatamisele ei kuulu arvestades, keda võime järgmise USA presidendina näha.

Lõpetuseks julgen teha välisministrile ettepaneku järgmiseks sammuks. Arusaadavatel põhjustel on Iisraeli vastu praeguses olukorras sanktsioonide kaalumine välistatud. Küll aga on võimalik tõstatada meie EL-i liitlastega diskussioon teatavate Iisraeli ja selle paremäärmusliku valitsuse rahastatud, otseselt Palestiina aladel illegaalsete asunduste loomist toetavate organisatsioonide sanktsioneerimisest.

Teadupärast on Euroopa Liit (aga ka näiteks Kanada ja USA) juba sanktsioneerinud mitmeid eraisikuid ja organisatsioone, kes on vastutavad süstemaatiliste ja tõsiste palestiina rahva vastaste inimõiguste rikkumiste eest Läänekaldal. Samal ajal tundub mõttetu sanktsioneerida kohalikke relvakangelasi ja nende varastatud maale rajatud turismitalusid, pigem tuleks tõsiselt uurida suurte organisatsioonide nagu Aman ja World Zionist Organization rolli illegaalsete asunduste rajamise toetamisel.

Kui sõltumatu uuriva ajakirjanduse ja inimõigustega tegelevate organisatsioonide süüdistused vastavad tõele, siis oleks moraalselt õige ja samas ka reaalselt toimiv signaal nende organisatsioonide sanktsioneerimine Euroopa Liidu tasandil.

Vootele Päil on magistrikraad Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete erialal. Kommentaar väljendab autor isiklikke seisukohti.