Eesti valitsus on viimaste kuude jooksul vaikselt muutmas hääletuspositsiooni ÜRO-s Iisraeli-Palestiina küsimuses. See ei ole mõistlik liin.

Kõigepealt konkreetsest kaasusest.

Sel nädalal toetas Eesti hääletusel Palestiina koostatud resolutsiooni Iisraeli kohta, milles mõisteti Iisraeli 1967. aastast kestnud Palestiina alasid okupeeriv tegevus hukka ja nõuti 12 kuu jooksul Iisraelilt okupeeritud alade üle andmist Palestiina kontrolli alla ning juutidest Iisraeli kodanike nendelt territooriumitelt lahkumist. Resolutsiooni projekti aluseks oli interpreteering rahvusvahelise kohtu mittesiduvast seisukohast.

Ilmselgelt on tegemist täiesti ebarealistliku ultimaatumiga.

Jättes kõrvale Iisraeli põhimõttelise vastuseisu on praeguses julgeolekusituatsioonis mõeldamatu ette kujutada, et Iisrael kaotaks kuudega kontrolli 6000 ruutkilomeetri üle ning samal ajal asustaks ümber 700 000 inimest. Riigil lasub vastutus tagada julgeolek ning ilmselgelt tooks taoline aktsioon prognoosimatuid riske. Seda üllatavam on, et Eesti valitsus sellise nõudmise esitas.

Paljud maailma demokraatlikud riigid, mis kõnealust resolutsiooni ei toetanud, põhjendasid seda ka sisulise tasakaalustamatusega: selles tekstis ei mainita sõnagagi Hamasi terroristlikku tegevust ja vastutust ega ligi aasta kinni hoitud veel elus olevate pantvangide vabastamist.

Lisaks laiem käsitlus. Kahe riigi lahenduse leidmine peab rajanema dialoogil, mitte ultimatiivsel nõudmisel. USA hinnangul on resolutsioon läbirääkimistel lahenduse leidmise teel kontraproduktiivne. Sel põhjusel kutsus USA maailma riike, sealhulgas Eestit, resolutsiooni mitte toetama.

Resolutsiooni ei toetanud pooled Euroopa Liidu liikmesriigid. Kui Euroopa Liidul on ühine seisukoht, siis on enesestmõistetav, et Eesti seda ÜRO hääletusel toetab, sest oleme ise selle seisukoha kujundamise poolt olnud. Praegusel juhul, nagu varasematel sensitiivsetel Lähis-Ida hääletustel, EL ühist seisukohta ei omanud. Varasem seisukoht on Eestil olnud sel juhul võtta arvesse meie suurima julgeolekupartneri USA seisukohta.

Sõprussuhe pole ühesuunaline maantee. Nii, nagu eeldame et USA arvestab meie eluliste julgeolekuvajadustega, on loomulik, et võtame arvesse partneri seisukohti.

Praegu kujunes ÜRO-s kummaline olukord: olime resolutsiooni toetamas koos Iraani ja Venemaaga, kelle saadik sõimas USA-d, saadiku sõnade järgi kaaskurjategijat. Teisel pool olid muuhulgas USA, Ühendkuningriik, Saksamaa, Jaapan ja Kanada.

Eesti valitsus põhjendab muutunud käitumist vajadusega kaitsta rahvusvahelise õiguse põhimõtteid Ukraina sõja ajal. Paradoksaalselt ei toetanud aga ka Ukraina kõnealust resolutsiooni.

Valitsuse poliitikamuutus on ebaküps ega vasta meie julgeolekuhuvidele laiemas vaates. Lisaks, nagu konkreetse resolutsiooni puhul viitasin, on see ka ühekülgne ning ebarealistlik.

Oleme asunud seda poliitikamuutust aktivismi korras ise oma piirkonna riikidele peale suruma. Nii helistas eelmine peaminister Kaja Kallas kevadel enne Palestiina staatuse resolutsiooni hääletust läbi Põhjala-Balti riikide juhte ja veenis neid oma varasemat seisukohta muutma. Selle käitumise strateegiline motiiv jäi toona selgusetuks (seda põhjendati kuluaarides toona Kallase huviga kindlustada Prantsusmaa toetus EL-i välispoliitika juhi ametikoha saamisel).

Nüüd on selge, et tegemist polnud ühekordse kaasuse, vaid muutunud poliitikaga, mille põhjused ei ole arusaadavad. Arvan, et valitsusel oleks mõistlik oma poliitikamuutust korrigeerida.

Esmalt peaks valitsus selgitama, kuidas ja milliste tagajärgedega oma analüüsi järgi ta kujutab ette kõnealuse resolutsiooni puhtteoreetilist rakendamist. Kui see oli mõeldud vaid hoiaku näitamisena, mitte tegeliku taotletava tegevuskavana, siis peaks selgitama, kelle ees me seda poosi võtame ja millise kavatsusega, kaugenedes seda tehes meie suurimate liitlaste käsitlusest.