Silmapaistev saatejuht ja dokumentalist, telejuht, teoreetik, mõtestaja, ideoloog, ajaloolane, meediaekspert ning -pedagoog, tänavu suvel surnud Hagi Šein andis jaanuaris Vahur Kersnale oma viimase intervjuu, mille ERR.ee avaldab täismahus. Intervjuus vaatas Šein tagasi Eesti Telefilmi hiilgeaegadele ning uue aja tendentsidele televisioonis, rahvusringhäälingus ja Eesti ühiskonnas laiemalt.

Mis asi oli Eesti Telefilm?

Võib öelda, et see oli üks kultuurimonument Eestis. Teine filmistuudio Tallinnfilmi kõrval, tohutu võimsa toodangumahuga - üle peaaegu 900 filmi, nende hulgas ligi 70 täispikka mängufilmi, sinna juurde dokumentalistikat ja kontsertfilme ja isegi animafilme. Nii et üks suur kultuurimonument, mille ajalugu on kahjuks läbi uurimata.  Nii et sa teed nüüd siin peaaegu esimesena niisugust kaevetööd.

See tootis väga palju filme, väga palju loojaid on sealt läbi käinud. Väga palju asju on alles, tohutu suur kultuuriarhiiv, väga rikkalik Eesti Rahvusringhäälingus. Nii et kultuurimonument, ütleksin ma.

Oled sa kursis, kuidas ta sündis või millest ta sündis?

Seda on raske öelda, kuna ajalugu on korralikult uurimata ja enamik mehi ja naisi, kes selle tegid, on kahjuks kõik juba kadunud, nii et ei ole kellegi käest küsida.

Aga põhimõtteliselt, kui televisioon tekkis, siis oli üks suur õhin ja tohutu rabelemine. Hakati avastama, mis televisioon üldse on. Väga paljud nendest inimestest, kes televisiooni tegid, tulid ju filmist ja teatrist ja olid seda õppinud. Nad põlesid ihast avastada. Nii et üsna varakult hakati saadete kõrvale moodustama mingit organisatsiooni, mis toodaks ka filmi. Jällegi, ma ei oska öelda, kust need ajendid täpselt tulid. Aga 1961. aastal tekkis juba Tallinna Telefilmigrupp ja 65. aastaks oli põhimõtteliselt Eesti Telefilm juba organisatsioonina olemas.

Ta erines televisioonist selle poolest, et ta oli ikkagi puhas filmitootmine, ta oli üles ehitatud nagu filmistuudio. Ta ei teinud mitte videosse, mitte otsesaateid, vaid tegi filme 35-millimeetrisele lindile. See oli üks hoopis teine tootmistehnoloogia, teine mõtlemine, teine süvenemine.

Kui televisioon oli rohkem selline propaganda- ja agitatsioonivahend, ideoloogiline reaktsioon igapäevaelule, siis film võimaldas kohe algusest peale süveneda, rääkida kunstist. Oli traditsioon, olid teadlased, olid juba kunstnikud Tallinnfilmis, tegijad ja õppinud mehed, nii et see läks kiire laviinina.

Õnneks leidus ka huvi ja raha, mis oli kõige olulisem, et see tehnika kokku osta. Esimesed mehed seal, Harri Loit ja teised, nende ees tuleb müts maha võtta, aga mis see ajend täpselt oli? Võib-olla tahtsid lihtsalt Tallinnfilmile kergelt ära teha, et ehitavad teise stuudio kõrvale, kui võimalus tekkis ja raha oli.

Sel ajal oli ka ju Tallinnfilm.

Oli, aga Tallinnfilm oli rahvuslik filmistuudio: ideoloogiliselt väga täpselt kontrollitud, kõik pidi tasakaalus olema, rahvuskultuuri sisse kirjutatud, keskkomitee kontroll peaaegu iga asja üle.

Televisioonis ja Telefilmis minu mälu järgi oli kõik kohe algusest peale natuke lihtsam, kuigi ka seal oli ideoloogiline kontroll, nagu ikka sel ajal igal pool, veel topeltkontroll, sellepärast, et kogu telefilmitoodang ja toodetavate filmide nimekirjad 70-ndate algusest juba kinnitati Moskvas ja raha maksti Moskvas nende tööde eest ning lõpuks tõlgiti need filmid vene keelde, sest need pidid minema üleliidulisse ringlusesse. Ega neid niisama ei tehtud ju. Aga mingisugune väike konkurents, vabaduse taotlus või võimaluste paindlik ärakasutamine on midagi, mida need mehed suutsid.

Mina hakkasin 80-ndatel tegema. Seal oli Endel Haasmaa ja Enn Vetemaa ja Jaan Ruus, pärast tuli Vello Pohla, ehk toimetuskolleegium oli täis niisuguseid arukaid, tarku, vingeid poisse, kes pidid küll olema pealt üsna kõvasti "punased redised", aga tegelikult olid seest üsna normaalsed poisid. Nii et mäng käis kogu aeg sellega.

Üks suur erinevus oli, et teles me harva kirjutasime pikki stsenaariume, oli selline seeriatootmine. Aga Telefilmis sa pidid tulema stsenaariumiga, sul pidi olema idee, seda arutati toimetuskolleegiumiga, saadeti tagasi, kirjutasid mitmeid öid uuesti. Sa süvenesid nii palju ainesse ja kõik teletegijaid juba alates Pandist ja Karemäest ja Mati Talvikust, kes me kõik seal tegime, kõik ajakirjanikud lõpuks pürgisid Telefilmi, sest nad said aru, et Telefilmis sa saad teha põhjalikumalt, analüüsida. Isegi mingi kunstitaotlus tekkis, mingid metafoorid, kujundid, mingi võimalus näidata ennast kuidagi sügavama mõtlejana kui igapäevases televisioonis.

Veel oli hea see, et loometingimused olid hoopis teisest sordist. Saadet sa tegid võib-olla kuus neli tükki, nädal aega ühe saate jaoks. Telefilmis oli 30-minutilise dokumentaalfilmi võtteperiood kuu aega, suured kaamerad, mehed abis igal pool, 30 või isegi rohkem päevi montaaži. Üks neljale oli filmilimiit, sa võisid võtta igasuguseid duubleid. Ja pärast sai raha ka palju rohkem kui televisioonis, nii et kõik asjad olid väga positiivsed. Eneseväljendusvõimalus oli võimas ka tavalises kontsertfilmis, rääkimata dokumentalistikast ja mängufilmidest.

Ega Tallinnfilmi mängufilmid sel ajal teab mis šedöövrid olnud. Telefilm oli võib-olla veel järgmises tugevusreas. Aga oli võimalus katsetada ja eriti noortel kasvada. Kui ma mõtlen, et praktiliselt kõik Tallinnfilmi mehed on Telefilmis tööd teinud, kõik nooremad tegijad alates Sulev Keedusest ja kellest iganes, on seal saanud katsetada.

Võib-olla see on tagantjärele natukene idealistlik pilt, mis ma räägin, aga tehti palju, väga erinevates žanrites, väga suurel hulgal toodangul on ajalooline, kultuuriline jääv väärtus ja on praegugi näidatav arhiivist. Kui sa mõtled Marani või Põldre või Puksi või kelle iganes filmid, kõik on praegugi saatekavas. Nii et monument oli!

Kui sina tulid sinna, said võimaluse teha oma esimesi filme, kas see oli ka pressimine?

Tootmismaht oli suhteliselt suur. Parimatel aastatel tehti 14-15 tundi filme päevas. See tähendab 35 filmi aastas toodeti. See on üsna suur hulk. Nii et muidugi oli konkurents, niisama ei antud küll midagi. Sa pidid ikka näitama, et sul on filmi idee, et sa oled läbi mõelnud, et sa teed filmi, mitte telesaadet, et sul on midagi öelda, sul on mingi kultuuriüldistus. Nii et see filter oli. Isegi need, kes tegid väga palju seeriatoodangut seal, pingutasid iga filmi pärast, et ei oleks häbi. Sa läksid ikkagi teost looma.

Ja teiselt poolt, minu arust kolleegium, vaatamata sellele, et oli ideoloogiline suur kontroll, nad lasid kuidagi ikka minna, et proovime, teeme ära, vaatame, mis läbi läheb.

Näiteks ma tegin filmi ühest brigaadist, "Dialoog" oli selle filmi nimi. See oli kuskil siis, kui need NLKP keskkomitee sekretärid järjest surid ja vahetusid. Tegin filmi, väga terava, väga valusa, niisugune galvaniseerimise tsehh, täielik nõukogude põrgu, ausalt öeldes.

Tulin, panin filmi lauale, vaatasid ära, siis ütles Haasmaa, mis tuleb filmist välja võtta. Lõpuks lugesime kokku, et 26-minutilisest dokumentaalfilmist tuli välja võtta 24 minutit. Läksime, võtsime pudeli veini monteerijaga, vaatasime kajakaid ja ütlesime, et meie seda filmi ei puutu. Järgmisel päeval suri üks nendest sekretäridest, ma ei mäleta, Tšernenko või kes, ära, ja filmi näidati uuesti. Ideoloogia muutus, partei suund muutus. Läksime Moskvasse, öeldi, et väga hea filmi olete teinud, just niisuguseid tuleb teha. Aga mind oldi peaaegu vallandamas. Niisugused võitlused käisid kogu aeg.

Telefilmis oli võimalus piire proovida veel eriti suur võrreldes saadetega, sest seal me hoidsime ka iseennast tagasi, tead ju, mis läbi ei lähe. Aga Telefilmis sa läksid ikka kunsti tegema, ennast väljendama. Sul oli hoopis teine sisemine professionaalne väärikus.

Seal oli ju see toimetusekolleegium. Kas seal oli võimalik teha üldse mingit nii-öelda autorifilmi?

Kui sa vaatad parimaid filme, mis siin kõik auhindu on saanud, Söödi filmid, Põldre filmid, Mark Soosaare filmid. Auhinnakapid on pungil Telefilmidest! Tol ajal nad käisid kõik ka festivalidel. Need olidki autorifilmid, oligi autorifilmi aega. Kogu dokumentalistika oli ikkagi puhtalt autorifilm, alates esimestest poistest, kes tegema hakkasid: Karemäe, Pant, Põldre, Puks, Sööt, Soosaar, ma võin neid nimesid lõputult lugeda. Ja Maran lõpuks oma loodusfilmidega on puhas autorifilm, autorikino.

Olles lugenud Telefilmi kolleegiumi otsust, kui nad olid läbi vaadanud Sulev Nõmmiku "Siin me oleme", siis see tehti nii maatasa.

Enamik filme tehti maatasa, muuseas. Enamasti tegijaid sinna kolleegiumi saali ei võetud. Siis ootad, värised seal ukse taga. Lõpuks kutsutakse sind ja siis mõtled, et mis nüüd, kurat, tuleb. Enamasti tuligi nii. Ega nad ei halastanud. Aga kuidagi Haasmaa suutis selle vankri ikka niimoodi keset teed hoida.

Kui kõvad need honorari ikkagi omal ajal olid?

Ma rahasummasid ei oska sulle enam nimetada, see olenes. Filmile anti kategooria: sa läksid Moskvasse, näitasid seal mingile ülemusele ära, seal oli ka mingi kolleegium ja siis anti kategooria. Ega seal paljud tasu ei saanudki – stsenarist, režissöör ja vist ka operaator. Kui sa said kõrgema või esimese kategooria, siis see oli ikka mitu televisiooni kuupalka.

Kas selle eest auto sai osta?

Vot seda ma ei mäleta. Mina autot ei ostnud, ei saanudki osta, sest ei olnud autosid eraisikutele või pidi olema kohutavalt tutvusi. Tegemise lust oli ikka väga suur.

Kuidas see lõpetamine käis?

No saabus kätte see päev, kui me saime iseseisvaks uuesti. Ja kuna Telefilmi rahad tulid kõik Moskvast, siis ei olnud mitte midagi teha. Tuli lihtsalt inimestele öelda, et nüüd on see läbi. Ja ma mäletan – ma ei anna endale andeks, aga mul ei olnud midagi teha peadirektorina – , ma kutsusin Rein Marani, Mati Põldre, kolleegid, keda ma praegu austan ja austasin siis, oma kabinetti ja ütlesin: "That's it. Raha ei ole, lõpetame selle kontori ära." Ja niimoodi suurema osa inimestest ma koondasin, kahjuks, Eesti Telefilmist. Eesti riigil enam raha ei olnud, et filmi toota.

Mingisugune pisike pesa veel jäi, ega Eesti Telefilmi institutsionaalselt ei likvideeritud. Kaks, kolm, neli filmi tiksus aastas ikka veel tükk aega ja kusagil 97. aastal vist nimetati ta ümber.

Siis tuli Toomas Lepp, kes arvas, et ta taastab Telefilmi. Tal oli üldse suur õhin kõik uuesti teha. Ta kutsus Aare Tilga, nad tegid kümme-kaksteist filmi ja siis ta nagu hääbus ära.

Aga Eesti Telefilmi märk on siiamaani alles ja kui midagi filmilaadset kuskil tehakse, siis saab selle märgi külge. Ma saan aru, et (Eesti Rahvusringhäälingu - toim.) uus juhatus möödunud aasta sügisel tuli sellele mõttele, et tuleks Eesti Telefilm ka uuesti institutsionaalselt taastada. Üks film on juba tehtud või rohkem, vaatame, mis sellest saab. Kui raha jätkub, siis loomulikult, miks mitte.

Ma pean veel ütlema, et ühelt poolt on niisuguse kultuuriasutuse laialisaatmine või lõpetamine meeletu traagika. Aga aeg muutus.

Tegelikult need tegijad olid nii tugevad, et sel hetkel, kui enam ei olnud niisugust tsentraalset raha, tekkisid eratootmisfirmad, mis praegu toodavad kogu Eesti filmi. Sellest tekkis nüüd juba vaba Eesti erafilmitööstus, sõltumatu filmitööstus ja seda oli meil ka vaja. Nii et nüüd on juba päris kena tulevik ehitatud mõneti Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi varemetele. Kui meil seda ei oleks olnud, siis meil poleks millegi peale isegi ehitada rahvuslikku filmitööstust.

Sa võtsid selle televisiooni üle ikkagi eriliselt hullul ajal.

Kõige hullem oli ikka see erakahurituli. Kui ma tulin, oli televisioonis üle tuhande inimese. Ma läksin, kui oli 600, ma mäletan –  664. Kujuta ette, sa oled peadirektor ja sa koondad üle kolmesaja inimese, siis ikka jääb rusikas taskusse, tee, mis sa tahad. Telefilmist peaaegu kõik. Mul oma sõpradega oli raske. Ei olnud kerge.

Aga erakad, jah, minu arust nad tegid liiga. Siimann ja Lepp ka. Kusjuures praegu me saame rääkida, me oleme sõbrad, me käisime koos matkadel – süstamatkal oleme käinud Koiva jõel, sünnipäevadel, ja siis järsku olime vaenlased kummalgi pool barrikaadi.

Seal taga oli ikkagi nagu puhtalt reklaamiraha?

Reklaamirahad ja ärihuvid. Siimann oli täielik loru, absoluutne loru. Ma isegi imestan, kuidas ta peaminister suutis olla. Täielik pudrumudru on Mart. Jube hea poiss hingelt. Tom (Toomas Lepp – toim.) pole loll, aga on osavam natuke.

Siis kõik need Paltsid, Langid ja kõik need leidsid, et Lepp on hea sõdur lahinguväljale visata. Ega nad ise sinna ei läinud. Ja Tom oli nii palju loll ka, et ta hakkas nende nimel laamendama.

Aga see infarkt, mis sul oli, mille peale see tegelikult tekkis, kas sa ise oled selle peale mõelnud?

Ma mäletan küll. Vaata, ma olin nõukaajal sotsioloog. Ma uurisin ühiskonda Marju [Lauristin] ja Peetriga [Vihalemm] ja ma nägin, kui sitas seisus kõik see nõukogude võim ja värk on.

Ja kui tulid üheksakümnendad, ma ise olin nii palju protestivaimus kasvatatud, et kõik "Ajurünnakud" ja kõik sai tehtud sellepärast, et kuidagi muuta seda ühiskonda, nüüd oli järsku muutmisvõimalus. Ja muutmisvõimalus koos selle nii-öelda avalik-õigusliku ideega, et sa teenid rahvast ja kultuuri, see oli kogu minu koolituse ja sotsioloogilise hariduse ja maailmanägemise kroon. Ma sain aru, et nüüd on võimalus teenida inimesi ja kultuuri. Sealt tuli kirg teha ümber see sotsialistlik televisioon iseseisva vaba riigi televisiooniks, nii nagu Euroopast tuldi ja meid õpetati. Nad õpetasid meile ideaali, neil endal pole seda kunagi olnud. Aga ideaal oli nii ilus, et see mind hoidis.

Ma arvan, et kogu televisiooni arengu traagika, võib-olla mõnes valdkonnas veel, on selles, et poliitikud pole siiamaani sellest ideest kordagi aru saanud. Nendel on endiselt tunne, et rahvusringhääling ja meedia peab teenima neid ja riiki, võimu.

"Ei ole niisugust asja nagu vaba meediat. Meid peate teenima, meie maksame raha, meie ütleme, kuidas on". Ja lähevad vihaseks, kui sa seda ei tee. Siiamaani – 30 aastat.

Olenes ka meestest. Savisaar ei saanud sellest kunagi aru. Ma käisin fraktsioonis, tema istub laua taga, mina seletan, mis kõik on vaja rahvusringhäälingule, kuidas seda ehitada. Savisaar – ja oli kunagi veel ka sõber –, vaatab mulle otsa nagu kivikuju ja siis lõpuks ütleb sealt laua otsast: "No ilusti räägid, muidugi. Aga teie meid ei toeta ja mina sind ei toeta!" Ja kõik! Mitte midagi. Mitte ühtegi positiivset otsust. Alati risti vastu. Ja nii on kõigi teistega ka.

Kaja Kallas läheb endast välja, kui mõni ajakirjanik küsib midagi, mis talle ei meeldi. Mis reaktsioon see on? Sa oled peaminister, sa oled tark inimene. Sa peaks treenitud olema seda taluma, aga sa lähed endast välja ja sa ei anna rahvusringhäälingule raha ja käitud inetult. Sama oli [Siim] Kallasega. Isegi Laariga.

Kuigi Laariga oli ükskord niimoodi, et ma ei tea, miks ma sinna Toompeale pidin minema, kas oli mingi Rein Hansoni saade, kus nad kündsid sellest Laarist ikka üle kõvasti, mis ta seal põllumajanduses tegi, ja Laar tuli oma kabinetist välja. Ootasin seal ees ja siis ta vaatas mulle otsa ja ütles: "Kuule, ärge järgmine kord niimoodi tehke."

Eks igasuguseid mehi oli. Vähi oli kuidagi niisugune, et sai aru. Aga need teised, jumal (rehmab käega – toim.).

Vähi kutsus sind ju isegi ministriks.

Jah, kaks korda. Käis veel järel. Ma ütlesin ära ja ta ikka tuli telesse järele, saatis mingi oma nõuniku. Sotsiaalhooldusministriks, jah.

Tagantjärele mõeldes, kas sinust oleks mingit tolku olnud seal?

Ma olin Tallinna linnavolikogu liige. Ma mõtlesin, et ma saan surma seal. Ma paar korda hääletasin nii, nagu mulle tundus õige. Mu peale karjuti. Koalitsioon – vajutad nupule. Mida ise arvad, sellel pole mingit tähtsust.

Üksjagu meie kolleege on ikkagi läinud poliitikasse. Vaata, kui kaua Enn Eesmaa on seal vastu pidanud.

Enn on ainus. Nii palju, kui mina tean, siis Enn läks tegelikult kultuuriministriks. Talle lubati. Eks seal ju peibutatakse ka. Ma kord lugesin kokku, et seitseteist või kaheksateist raadio- ja televisiooniajakirjanikku on seal olnud. Ütle mõni, kes on jätnud mõne jälje.

See on üks teine elumäng, ta on lehmakauplemine. Ta on vorst vorsti vastu, ta on huvid. Inimlikku mõõdet on suhteliselt vähe poliitikas. Ja mõned suudavad seda mängida. Mina ei kuulu nende hulka.

Aga vahe on selles, et mõned ei saa sellest aru. Sina teadsid seda.

Võib-olla ei saa, ma ei tea, raske öelda. On väga palju inimesi, kes peavadki seal olema. Need, kes on arukad ja teevad riigile kasulikke asju. Ega kõiki ühe mütsiga lüüa ei saa. Aga nende ajakirjanike minek sageli...

Lauri Hussar oli suurepärane ajakirjanik ju omal ajal. Ma ei saa teda vaadata ka, kui ta sinna ekraanile ilmub. Täielik mingi nõukogude bürokraat istub seal. Ajab mingisugust veel hullemat juttu kui Rüütel. Sest ta teab, kuidas see mäng käib, ta on ära õppinud. Aga ajakirjanikuna oli ta täitsa terav ja hea.

Ringhäälingu nõukogu asjus, kus ma olen neid poliitikuid näinud... Ma ei saa aru, kuidas täiskasvanud arukas mees niimoodi võib enda suhtes käituda. Kõik unustab ära, kõik aated, aususe ja kõik. Ainult huvi.

Kas see huvi on raha või mis seal on?

Ma arvan, et see on kõik kokku. See on kindlustunne kõigepealt. See on väärikus. Poliitik, riigikogu liige, minister – sa pead endale nime andma, et sa saad ennast selle kaudu identifitseerida, sa oled midagi saavutanud. Muidugi raha ja mugavus – see on ikka positsioon ja pole mitte midagi halba selles, et sa oled saavutanud.

Mind on elu selles mõttes hoidnud. Ma sündisin siia ilma juudipoisina. Mul ei olnud kunagi niisugust tunnet, et ma võiksin selles kultuuris esimest viiulit mängida. Ma hoidsin kogu aeg ennast kuidagi tagasi, et nii palju, kui ma saan, nii palju, kui mul andeid on, nii palju ma teen. Aga nii-öelda tribüünil lippu lehvitama – ma ilmselt ei ole päris see.

See juudi päritolu ju tegelikult vist ei ole sind väga seganud?

Ei. Aga mõnedes kohtades ma ise ei ole esimesse ritta tahtnud minna.

Miks?

Seda on jube raske sulle seletada. Me peame pudeli viina ära jooma, mul ei ole endalgi vastust.

Ma olen vahel selle üle mõelnud. See on mingi oma ja võõra tunne. Et sa ei tunne ennast sada protsenti omana. Ja seda ei võta miski välja, see on geneetiline. Et sa oled teine. Ja seal ei ole midagi haiglaslikku ega mingit solvumist. Mul on kaks korda elus öeldud: "Sa kuradi juut." Ja seda ka neljandas klassis. Ma olen Eesti kultuuris tundnud ennast nagu vati sees.

Ma ei tea, kas ma tohin seda lauset öelda, aga see vähemasti seletab midagi. Mitte enam noor Eri Klas tuli mulle kesklinnas vastu ja hakkasime rääkima. Eri, eks ole – käte peal kantud, pool Eestit valis ta presidendiks. Ja siis mingil hetkel selles jutuajamises ütles Rahvuskultuuri Fondi esimees mulle niisuguse lause: "Ma võiksin kasvõi rahvarõivad selga panna ja kaerajaani tantsida – ega nad mind omaks ikka ei pea." Kujutad ette? See on niisugune traagiline lause ju. Millest see tuleb, kuidas Eri niisugust asja võib tunda? Ma ei tea, mis see konkreetne ajend võis olla. Labane oleks öelda, et mingi saamata jäänud auhind. Tal oli kõik rinnas. Mida ta ei saanud, oli elutöö preemia. Baskin ka ei saanud. Kumbki ei saanud. See miljon krooni, mäletad? Aga mingitel inimestel läheb see korda. Ma ei usu, et Eri nii väiklane on, tal oli kõik olemas ja ta ütleb mulle niisuguse lause. Isegi mina ei ütleks niisugust lauset. Mul ei tule pähegi niisugust lauset öelda, aga Eri ütles. Mis see on? Ma ei tea.

Nii et ei ole tagasi hoidnud. Ma ei põe mitte midagi, mitte kõige vähematki. Väga hästi on eestlased mind hoidnud.

Kas sinul on olnud vahepeal sellist ettemääratuse tunnet, et sa oled sündinud siia ilma ja sa pead tegema seda, mis on sulle nagu ette tõstetud, kasvõi omal ajal need telesaated, siis televisiooni juhiks saamine, siis õppejõuks olemine, raamatute kirjutamine? Ei?

Ei, need on kuidagi loogiliselt tulnud üksteisest, mul ei ole seda ettemääratustunnet. Ma niimoodi ei ole osanud kunagi mõelda.

Aga mingi sisemine vajadus ütleb mulle küll, et ma pean seda tegema, võib-olla see on siis see. Teen. Eesti film ei ole oma ajalugu suutnud kirjutada ühtegi raamatusse, välja arvatud Veste Paasi kaks Tallinnfilmi köidet. Eesti Televisiooni ajalugu on kolmes raamatus viimse kriipsuni läbi kirjutatud. Midagi on mind sundinud, mingi kohusetunne.

Need televisiooni ajaloo raamatud, see on ju pehmelt öeldes titaani töö.

Ei ole nii väga. Kui ma sulle ausalt ütlen, siis need on suhteliselt keskpärased raamatud. Neis on palju fakte, nad ei lase unustada, aga mis mul jäi tegemata, kuna see peaaegu ei ole jõukohane ja koolkonda pole, on mõtestamine. Mõtestust on seal vähe. Mul on küll sotsioloogilisi klassifikatsioone, ajaloo periodiseeringuid, kuidas asi arenes, aga see on sotsioloogia, see ei ole kultuur. Kultuurikiht on puudu ja seda ma ei jaksa.

Mul ei ole olnud ka niisugust koolkonda, partnereid, kellega koos seda arutada. See on väga raske töö, saada aru, mida näiteks sinu looming tähendab, kuidas sa arenesid, kuidas sa oled mõelnud. Seal on nii palju tööd ja nii palju vaeva. Neid valdkondi on nii palju, mida peaks vaatama läbi, et ei ole jõudu olnud. Selles mõttes on nad kehvad raamatud.

Aga, kurat, filmist pole üldse suudetud kirjutada. Jaan Ruus sai neli-viis stipendiumi kellelt iganes, pidi kirjutama, aga suri ära ilma igasuguse raamatuta.

Nii et väikese kultuuri hädad, et ei ole seda vaimset volüümi, et mõtestada.

Aga õpetamine – sul on olnud ju aja jooksul ikkagi üle tuhande õpilase.

Nendega on niimoodi, et nemad on tahtnud. Sinna tullakse õppima... Mu vend pani sellele hea nime – see on kassikool. Selles mõttes kassikool, nagu tema seletus oli, et kass õpetab oma lastele, kuidas teha "mjäu" kahekümnel erineval viisil. Kui tal on midagi vaja, siis ta teeb "mjäu". Ja kassiema õpetab need "mjäud" talle ära. Vot Concordia ja see (Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakool  – toim.) on olnud mjäukoolid, kassikoolid – need lapsed tulevad sinna praktilist oskust õppima, mitte mõtlema. Neil ei ole vaja, ei ole huvi sobrada ajaloos või kultuuris, nad tahavad praktilist oskust ja nad selle saavad päris hea.

See on ju käsitööoskus.

Jah, just, sellega teenib raha, sellega saab positsiooni. Isegi minu poolt väga austatud ja armastatud ülitark Ilmar Raag, kes on seal vahel esinenud neile, ütleb: "Mind ei huvita, mis diplom teil taskus on, mind huvitab, mis te oskate."

Kui sa tahad klaverit mängida, siis sa pead lihtsalt 10 000 tundi vajutama neid klahve, kuni sa hakkad mängima. Enne seda on üsna kole. Teaduses on täpselt sama asi. Sa pead nii palju lugema, sa pead sellest tohutust faktipurust, mis iga päev su ümber on, milles on raske vahet teha, mis on oluline, mis on ebaoluline, pead viima ennast seisundisse, sa hakkad tasapisi tõusma ja siis sa hakkad nägema seda süsteemi. Siis kõik need tohutud faktid tulevad sellesse sinu süsteemi, üldisemasse teadmiste süsteemi ja asetuvad mingisugustele kohtadele, moodustavad sinu teadmisi asjadest. Siis sa saad hakata õpetama. Sa näed pilti, mitte ei näe, kuidas montaažis teha cut-i kuskil, vaid näed tervikut. See võtab tohutult aega ja inimestel ei ole aega raisata. Ei ole huvi, ei maksta selle eest ja vähestel on mõtet seda teekonda ette võtta. Pole vajagi, et kõik võtaksid.

Neid paari protsenti, keda on vaja, et see asi püsiks, leidub niikuinii. Iga natukese aja pärast mingi Indrek Ibrus sünnib või Marek Tamm. Aitab viiest akadeemikust, ei ole 55 vaja. Nad teevad selle töö ära, hoiavad selle kultuuri toimivana. Ülejäänud saavad teha oma igapäevast inimlikku, rahulikku tööd kassikoolis õppinuna.

Me ju lõpetasime Tartus juba väga ammu vastuvõtukomisjonis ajaloo kohta küsimise, sest see muutus piinlikuks. Seal võis niimoodi olla, et kui sa küsisid mõne inimese käest vastuvõtueksamil, et ega te ei tea paari raamatut, mida Juhan Peegel on kirjutanud ja Peegel istus näiteks komisjonis. Seda ei saanud enam küsida.

Või filmikoolis. "Oi, ma tahan väga filme teha, mind huvitab inimestega suhtlemine, filmide tegemine". Küsime siis: "Ega te ei tea Andres Söödist midagi?" Ei ole kuulnudki seda nime! See on endal piinlik. Ja siis sa ei tohiks teda vastu võtta. Ta tahab filme teha, aga nimetagu mõni režissöör, kes meeldib, siis ta ei tea ühtegi Eestis.

Tegelikult see on küll kurb, aga meie jälg ajas kustub ikka väga kiiresti.

Kustub väga kiiresti, aga ma olen alati mõelnud, võib-olla see on loll usk, aga ma arvan, et inimkond on mingis mõttes ka bioloogiline olend. Ja kui ta hakkab tundma, et ta hakkab hukkuma, siis bioloogiline olend tavaliselt hakkab ikkagi vastu rabelema. Niisama rahvas järsku ennast ei hukuta. Ta võtab ennast kokku mingil hetkel. Võib-olla ei võta ka, aga siis lähme, hukkume.

Kui sina praegu enda vanuse kõrguselt vaatad Eesti peale ja mis Eestis toimub, on sul usku?

Ma tahaks, et oleks natuke teisiti. Ma tahaks, et tarkus ja läbikaalutus valitseks võib-olla huvide üle rohkem, kui ta seda teeb. Enamik ühiskonna probleeme on nurjatud. See tähendab, et neil ei ole lihtsat, selget ja ühest lahendust, head lahendust. Ja ilmselt nende nurjatute probleemide puhul tuleb lihtsalt loota õnne peale või siis öelda, et see, mis me koos pingutades reaalsetes oludes saavutasime, ongi parim tulemus. Et teisiti ei olnud võimalik. Reaalne tulemus on parim tulemus, isegi, kui ta tundub meile rumal, vale, loll, on see parim, mis meil on.

Kirume meditsiinisüsteemi, ma ka kirun, aga kui sa nende kätte satud, siis nad teevad parima, et sa elus oled. Suur tänu! Võiks olla muidugi parem siit ja sealt, aga no ei ole, on nii nagu on. See ei tähenda seda, et paned käed taskusse ja ei tee midagi. Loomulikult teed kogu aeg. Ja enamik inimesi ikka üritab oma parimat. Palju rumalust on kahjuks. Ma ei tea, mispärast, aga rumalus on lihtsam, laiskus on lihtsam kui tarkus ja püüdlemine millegi poole.

Sa oled näinud seda oma õpilaste pealt?

Õpilaste pealt ka. Õpilased on hästi ratsionaalsed. Ütleme, niisuguseid pühendunud lollpäid, vabandust, kellel on aade ja eesmärk tähtsam kui kõik muu, neid juhtub harva ette. Ühiskond sunnib ikka ratsionaalseks. Ja see on vist mõistlik ka. Sul on pere, lapsed, õigus rahulolule, naudingule. Miks sa pead mingi asja eest jooksma, mis võib-olla teeb teiste elu veel paremaks? Vaata, kuidas ise hakkama saad. Niisugune individualistlikum kultuurimudel ja elumudel on ju levinud rohkem kui meie kollektiivse nooruse ajal, kui elasime telemajas ja muust ei rääkinud kui televisioonist, kuidas see paremaks saaks.

Arstid rääkisid mulle, et eelmine põlvkond arste oli ikka niisugune, et on haige ja istuti haiglas ja pered läksid, pühendumus oli nii suur. Praegu on ka väga head arstid, aga neil on oma elu ka. Kell on viis, paned asjad kokku ja lähed koju. Teine ühiskond on.

Kas sina ohverdasid ka oma..?

Liiga palju. Ma saan aru, mida sa küsid. Praegu ma nii ei teeks. Ma arvan, et ma jagaksin ennast paremini, sest vaata, elu lõpus sa saad ühest asjast aru, et sinu lähedased on need, kes sul tegelikult üldse olemas on. Nad hakkavad tasapisi muidugi ära surema: ema ja isa ja vennad ja sugulased, lapsed. Kogu aeg jääb hõredamaks.

Niisugune kogukondlik eluviis on taandunud individualistliku vastu. Oluline on omasid hoida. Vahel sa võtad nendelt liiga palju ära, aga vahel jälle teisiti ei saa.

Inimesed võivad ka koos elada ja hästi läbi saada, väliselt on kõik korras, aga seda põletavat tunnet, mis sunnib nii-öelda kõike tegema, seda ei ole võib-olla kunagi olnudki. Või kulub see ära või lastakse ära kuluda. See on ka üks põhjuseid, miks sa võtad võib-olla oma lähedastelt inimestelt liiga palju ära, et sa neid piisavalt ei armasta. Mis on muidugi sinu probleem, olen ma elu lõpus aru saanud.

Kui uude telemajja tuleb Hagi Šeini nimeline purskkaev, siis pronkskujust, bareljeefist või kullast kujust me pääseksime?

Ei-ei, mingeid kujusid pole vaja.

Aga purskkaev oleks okei?

Purskkaev oleks okei, teistel ka hea vaadata.