Eelmise nädala lõpus saatis grupp ettevõtlusega tegelevaid inimesi välja avaliku kirja valitsusele selle kohta, et nad ei soovi mingisuguseid eksootilisi makse. Nüüd me olemegi olukorras, kus valitsus otsustas, et lisaks nendele plaanitud maksutõusudele ehk siis kahe protsendipunktiline käibemaksutõus ja siis veel kaheprotsendiline tulumaksutõus, tuleb veel kaheprotsendiline ettevõtete tulumaks. Kas te olete nüüd rahul selle asjaga?

Vaadates neid kaarte, millega sai mängida, siis pigem küll. Mina olin ka seotud ühega kirjaga eelmise nädala lõpul ja üle nädalavahetuse ja kui lühidalt refereerida, mida me ütlesime või mida me arvasime, siis see oli eelkõige see, et me saame aru ja mööname seda praegust olukorda – see on minevikus loodud. Aga vaatame tulevikku, meil on vaja edasi liikuda.

Eelkõige ütlesime seda, et halbade maksudega võib teha palju haiget ja eriti kui me läheme ettevõtlussisendeid maksustama: on see siis tööjõud, on see materjal, on see tootmisvarad. Meie ettepanek oli see, et kui uusi makse on vaja juurde tuua või kui makse on vaja tõsta, siis me võiksime tugineda olemasolevale portfellile ja peaksime maksustama väljundit ehk siis kasumit.

Seeläbi maksavad need, kellel on võimalus maksta ja me ei lükka üle serva kedagi, kellel sisendite maksustamise kaudu see võimalik ei ole. Lisaks sellele ütlesime ka, et väljakutseid on palju ja me tahame panustada, oleme valmis panustama ja kui selleks on vajadus ja kui selleks tekib hea foorum, siis me hea meelega leiame inimesed, parimad mõtlejad meie hulgast ja parimad tegijad meie hulgast ja oleme valmis kampa lööma.

Kas seda 150 miljonit, mis hinnanguliselt võiks nüüd riigieelarvesse tuua 2026. aastal, ei oleks mõistuspärasem kuidagi teistmoodi kokku koguda kui sellise põhimõtteliselt vabatahtliku maksu kehtestamisega, mis Eesti senist ettevõtluse maksustamispoliitikat drastiliselt muudab?

Minu arvates mitte. Mitte et see oleks nüüd ainukene lahendus, aga taas kord, kuna ta on tähtajaline ...

Tähtajalisi makse ei ole tegelikult ju, maksud kipuvad permanentseks muutuma.

Milliseks ta hiljem muutub, on tuleviku teema. Tõepoolest, nõus sellega, aga
ei taha siin uuesti hakata põrgatama ka mingisuguseid järgmiseid tooreid ideid. See oligi üks meie mõte ka, et kui tahame revideerida või muuta kogu maksuportfelli, mis lõpuks on muidugi poliitiline otsus, teeme sinna korraliku analüütika alla. Seda analüütikat on tehtud eri aegadel, ka Praxis on selle kallal töötanud ja kindlasti me ei tahtnud sekkuda sellesse diskussiooni, et tõmbame siit taskust või puusa alt järgmise hullu idee. Jääme selle juurde, et see oli arvestades aega, arvestades olusid, optimaalne ja täitsa töötav variant.

Aga kui te räägite sellest analüütikast, siis meil Eestis ju tegelikult väga ei ole kombeks teha neid asju sellise korraliku analüütika pealt. Meil on tavapäraks, et tuleb koalitsioon kokku, poliitikud istuvad toas, tulevad toast koalitsioonilepinguga välja ja siis asutakse seda täitma. Meil ei juhtu midagi sellist, mida teie siin kirjeldate.

Ehk me ajapikku ikkagi areneme, läheme paremaks. Mul tõmbab muige näole, sest mulle sellega meenub üks episood, millest ma olen esinemistel rääkinud. See läheb tagasi vist rohkem kui 10 aastat, kui tuli koalitsioon kokku ja otsustas, et Tallinnast peab saama lennata igal hommikul välja ja õhtul tagasi Euroopa suurimatesse linnadesse. Unustati ära, et meie ärisuhted ei ole Euroopa suurimad linnad, mis on siis Pariis ja Madrid, sest meie ärisuhted on Riia, Vilnius, sellel ajal oli veel ka Peterburi ja Stockholm. Ja siis me laiendasime meie kohalikku lennufirmat, et see hakkaks lendama Madridi ja Pariisi ja me kõik teame, kuhu me välja jõudsime niimoodi. Muidugi ironiseerimisel ei ole mõtet. Ma arvan, et meil on päris pikk jada sellest, kuidas me kõigepealt teeme ja siis mõtleme. Tasakesi hakkame liikuma sinnapoole, et natukene enne mõtleme ja siis teeme.

Väga huvitav, et te selle lennunduse teema siia sisse tõite, te olite ju kunagi Estonian Airi nõukogus? Kas te nüüd tänases valguses näete, et Estonian Airiga oleks pidanud midagi teistmoodi tegema? Või tegelikult ongi siin see lennunduse olukord selline, et kuidagi kasumlikult või turutingimustel ei olegi võimalik lennata.

Tallinn on väga väike ja Eesti Tallinna selja taga on väga-väga väike koht. Sellel hetkel, kui ma seal nende teemade juures olin 2012–2013, siis arvutuslikult neli ja pool lennukit oleks need, mis oleks saanud olla öösel Tallinnas, ja see kindlasti ei olnud piisav suurus, et omada toimivat lennukiparki. See piir oli 15–16 lennukit.

Vahepeal on asjad läinud edasi. Ma arvan, et täna see lennukipargi miinimumsuurus selleks, et majanduslikult toimetada, on 20 pluss võib-olla veel rohkem. Et siin kohalikku lennufirmat omada, mis valdavalt tugineb meie lendajatele – see majanduslikult ei mängi välja. Aga oli mõte siis ja oli ka hiljem, võib-olla on ka tulevikus, mis ei ole teostunud, ja võib-olla ka kunagi ei teostu, et Air Balticu kaasosanikeks oleks Leedu ja Eesti. Ja siis oleks meil nagu regionaalne lendaja, mitte et see oleks nagu hõbekuul, et see lahendaks probleemid, aga me kindlasti saaksime mastaapi. Kindlasti saaksime tugevdada ettevõtte kapitalibaasi, aga samamoodi olemuslikult midagi sarnast tahtis kunagi teha ka SAS ja tegi üsna pikalt, aga ka nende lugu on üsna nukker olnud. Võib-olla siin ikkagi tuleb ka see mängu, et riik on halb ettevõtte omanik.

Nordica on kohe-kohe lõppemas ja Air Balticusse on lätlased eri viisidel miljardi sisse matnud ja nüüd üritavad minna börsile, ma küll päris täpselt ei saa aru, kes peaks tahtma Air Balticut börsilt omandada ja mis põhjustel, aga see ettevõte ju ka tegelikult on sama mure ees. Kas peaksime lennundusküsimuse teistmoodi lahendama, sest lõpuks me ikkagi ju tahame, et siit kuhugi oleks võimalik minna?

Me tahame selleks, et meil oleksid võimalikud ärilennud – see on siis hommikul ja õhtul, et siin oleks võimalik koosolekuid korraldada ja siit saaksid inimesed lennata välja ja tulla tagasi. Jällegi Eesti suurus on siin piiriks. Majanduslikult seda toimima panna, ma ei julge öelda, et see on võimatu, aga siiamaani ei ole olnud tõestust selle kohta, et seda suudaksime teha. Samamoodi ka Air Balticuga.

Alternatiiv on see, et suurematest sihtjaamadest pärit lennufirmad korjavad siit meie reisijaid ja viivad neid oma sõlmjaamadesse. Aga see tähendabki seda, et osa lende toimuvad kell kaks öösel, osa toimuvad kell 12 päeval. See ei sobi reeglina äridünaamika juurde. Suuresti on see tegelikult tänaseks juba juhtunud, aga täna küll ei saa kurta ju selle üle, et meil oleks vähe ühendusi. Võib-olla me saame kurta, et just seda konkreetset kellaaega ei ole. Aga kui ma nüüd õigesti mäletan, siis ka Tallinna lennujaam ikkagi raporteeris uutest rekorditest reisijate arvu osas.

Kui olite Estonian Airi nõukogus, olite te ka tegelikult majandusministeeriumis nõunik ja käivitasite seal nimetamiskomiteede süsteemi? See on vist praeguseks ennast üsna hästi õigustanud. Kuidas te praegu vaatate sellele asjale?

Ma ei ole enam seal ninapidi juures. Täna on kolmas meeskond seal toimetamas. See sai niimoodi kokku lepitud, et tsükli pikkus on kolm aastat ja juba olnud inimesi tagasi valida ei saa, et seal ei tekiks klannistumist või huvide konflikti. Ja minu arusaamise järgi on see ka üsna hästi toiminud. See on eelkõige hästi toiminud, sest seal on olnud tublid inimesed. Need on inimesed, kes on tahtnud teha õiget asja reeglina ja kes ei ole pannud oma renomeed panti selleks, et mingeid rumalusi seal teha.

Kui varem olid väga tihti riigiasutuste või riigiettevõtete nõukogud ikkagi selline poliitikute sinekuurne või teisest küljest poliitiliste kokkulepete realiseerimise koht, siis peale seda, kui sinna on paigutunud inimesed, kes seda ettevõtte juhtkonna tegevust päriselt jälgivad, on justkui mingid asjad oluliselt paremaks läinud. Kas meil riigis on veel mingeid asju, mida saaks niiviisi parandada?

Väga suur portfell on, kus on vähe muutust toimunud: igasugused sihtasutused, nende finantsmõju kokkuvõttes ei ole niisama suur, aga kui me võtame kogu meie tervishoiusüsteemi, haiglad – siis siin on teine, peaaegu sama suur kogum ja siin ei ole tahetud edasi minna. Häid juhtimispraktikaid on maailmas küll ja küll, mida saaksime ja võiksime ja peaksime rakendama, aga liigume selle kiirusega, nagu me liigume.

Ehk väga aeglaselt.

Ma ei julgeks öelda, et väga aeglase kiirusega. See, mis on riigi äriühingute ümber toimunud on, ja muidugi me tuleme ka tagant, aga võttis meil ikkagi vähem kümnendeid aega võib-olla, kui see mõnes teises riigis võttis.

Aga teiselt poolt on ka see, et kui juba rada on sisse kõnnitud enne, siis oleks kuidagi rumal, et meil kulub selleks sama palju aega. Kindlasti oli ikkagi suurekaliibrilistel kriisidel, mis puudutas Tallinna sadamat näiteks, oma positiivne mõju.

Ma tahan selle asja ka veel siia juurde tuua, et kui vaatame riigi äriühingute portfelli finantsilist hakkamasaamist, siis seal ei ole tegelikult midagi suurepärast. Ma ise ka ironiseerin, et lõime trummi, lõime struktuure ja nii edasi, aga see, mis me oleme saavutanud, on, et riigi äriühingute juhte ei ole peale seda raudus kätega kuhugi asutusse viidud. Aga see on väga madal lävend, millest üle astuda.

Aga kui me vaatame riigi äriühingute toimimist, siis seal on varasid juurde tekkinud, omakapitali on juurde tekkinud, aga kasumit suurt juurde tekkinud ei ole, dividendivoogu väga palju juurde tulnud ei ole, inimeste arv on natukene vähenenud.

Teise poolena võib öelda ka seda, et riigi käes on need valdkonnad, mis oma olemuselt ongi rasked. Kui me räägime raudteest, kus me olime eelkõige ikkagi Venemaa edasipikendus, kui me räägime energeetikast, meie põlevkivienergeetikast oma väljakutsetega, kui räägime ka transpordist, nagu lennundus, siis mõnes mõttes on see ka arusaadav. Võib-olla olekski väga probleemne, kui riigi äriühingute portfell oleks kõige paremini hakkama saav ettevõtete grupp Eesti majandusruumis.

Ma vaatan näiteks, et Vjatšeslav Leedolt mandri ja suursaarte vahelise parvlaeva ühenduse üle võtnud Tallinna Sadama tütarfirma TS Laevad kasum on näiteks saare elanikele väga suureks pinnuks silmas. Neile tundub, et see on kuidagi ebaõiglane. Kuigi pakkumus oli parem kui see, mis seal varem oli. Selles mõttes ma nõustun sellega, et riigifirmade kasum võib-olla inimesi natukene ajab pahaseks.

Aga suur pilt on pigem hõre. TS Laevade kasum oli vist seitse miljonit ja see on omaette lugu. Kui aga vaatame, kui palju on vaja juurde investeerida – on see siis raudteel reisimisse, kui palju teistesse transpordivaldkondadesse, siis see on ikkagi väike osa.

Valitsus on lubanud, et järgmise nelja aasta jooksul kärbime miljardi euro võrra riigisektori kulutusi. Siiani väga täpselt kärpekohad teada ei ole. Kuigi kui ma vaatan, kuidas on seni kärpimine õnnestunud, siis olen üsna skeptiline kogu selle plaani suhtes. Mulle tundub, et vähemalt nii, nagu meie seda teeme, ei ole tegelikult reaalne väga suuri kärpeid riigis teha.

Jaa, ma olen ka väga skeptiline. Skeptiline on vale sõna, ma olen hirmul. Ma olen hirmul, et kui me seda ei tee, kui riik ei tõmba ennast koomale, kui riik ei tõmba ennast nende piiride sisse, kus me suudame seda riiki üleval hoida, siis meil on hulk uusi probleeme tulemas.

Üks minu hirmu allikatest on see, et me oleme olnud üldiselt vist võiks öelda erakordselt seaduskuulekad ja meil on ka väga kõrge maksukuulekus. Nüüd me keerame kruvisid peale. Nüüd justkui koos pingutame, aga siis, kui kõigil on raske, on hästi oluline, et me pigem toetame üksteist ja keegi ei mängi valemängu või keegi tõmba nurka sirgeks. Et ma ei taha mõelda ja loodetavasti on see täiesti põhjendamata hirm, aga et kui kerime siin kaks aastat edasi ja selgub, et riik ei ole oma koomaletõmbamisega üldse hakkama saanud, siis see mõte on mulle hirmuäratav.

Aga mida siis teie hinnangul võiks riigis koomale tõmmata?

Ma isegi keerasin selle tagurpidi, sest kärpimine on iseenesest äärmiselt ebatõhus viis oma finantsolukorda juhtida. Võtame mõned sammud tagasi. Kui me räägime üldse riigieelarvest, siis see ankur, mille vastu riigieelarvet vaadata, kas ta on suur, kas ta on väike, see on majanduse nominaalkasv, vähemalt minu arvates. Täna on meie tulude pool vist 35–36 protsendi juures riigieelarve nominaalsest SKP-st.

Meie kulud aga kipuvad olema 40 protsendi juures – siin see vahe ongi. Finantsisti vaates esimene punkt peaks olema see, et kui me oma riiki korraldame, siis kui suure tüki majandusest võrreldes majanduse kogumahuga me kokku korjame ja ümber jaotamiseks anname – erinevateks taristuinvesteeringuteks ja muudeks meile väga olulisteks teenusteks. Kui meil on see suuresti paigas, siis võtame 35 protsenti – ümmargune number selle lähedal, kus me praegu oleme.

Finantsjuhtimises ja -planeerimises on ammu liigutud edasi sellest, et võtan eelmise perioodi numbrid, siis tõmban sealt joonlauaga edasi, vaatan, mida kõik mul juurde vaja on või siis mõtlen, et huvitav, mida võiks kärpida või mida ma vähem teen. Palju progressiivsem on see viis, et sa sisuliselt alustad iga perioodi uuesti nullist. Mul on kasutada 35 protsenti kogu sisemajanduse kogutoodangu mahust, see on suurusjärgus 17 miljardit. Kuhu ma selle panen? Okei, kolm suurt plokki. Näiteks panen nii palju protsentuaalselt toetustesse. Siis riigi teenustesse nii palju, sealhulgas kaitsesse, nii palju haridusse, nii palju taristuinvesteeringutesse. Ja nii palju panen – viimasena, aga mitte vähetähtsana – kogu riigi administratiivsele ülalhoidmisele, regulatsioonide kirjutamisele.

Igal järgmisel aastal, kui ma teen uuesti eelarvet, siis ma iga kord küsin enda käest: kas see on see, mis ma tahan teha, kui mul kasutada nii ja nii palju raha? See tulenebki majanduse suurusest ja käekäigust. Kui majandus kasvab, siis mu rahaline pott muutub suuremaks ja proportsionaalselt iga kord ma küsin, kas ma tahan endiselt panna nii palju toetusesse või tahan äkki panna rohkem või ma tahan teha kuskil taristuinvesteeringuid rohkem.

Kui me räägime administratiivaparaadist, siis sa ju kogu aeg tahad seda tegelikult vähendada, sest selle võrra saad teha muid häid asju, sest administratiivüksus ei ole tootmisüksus. Sa tahad, et see oleks õhukene, tõhus, aga õhuke. Ja kui ma olen nüüd selle 35 protsenti sisemajanduse kogutoodangust ära paigutanud oma tähtsuse järjekorras – kõigepealt tulevad kõige tähtsamad, siis natukene vähem tähtsamad, järgmised ja kõik muud ideed, mis mul on ka veel hullemad või vähem hullemad, need lihtsalt rahastusest ei saa, need jäävad välja.

Ma ei pea mitte midagi kärpima, sest sinna klaaspurgi sisse need vähetähtsad asjad lihtsalt ei mahu. See on ressursiallokatsioon, mis on juba toimunud väga pikka aega niimoodi ja seda kasutatakse siis, kui sul on teadmatus. Start-up- ettevõttes mitte keegi joonista joonlauaga midagi eelmise aasta numbritest.

Jah, start-up-ettevõtte puhul ma saan sellest loogikast ju aru, aga kui me räägime tervest riigist. Siis ei ole pahasemat inimest, kui see, kellelt võetakse ära mõni toetus või kellelt võetakse ära mõni teenus. Poliitikud peavad arvestama sellega, et nad tahavad saada tagasi valitud. Kui sa hakkad aasta-aastalt väga laias skaalas muutma seda, kuhu raha liigub, ei ole ka asutuste sees mingisugust kindlust, et asjad jätkuvad ja nii edasi.

Jaa, aga sa ei pea seda panema servast serva, sa pead esitama selle küsimuse. Loomulikult pole see niimoodi, et sa paned sada miljonit ühe asutuse ülesehitamiseks, aga järgmisel aastal ütled, et ma otsustasin siia mitte panna. No see oleks lihtsalt rumal niimoodi, sul ikka oma arenguplaanid, sul on pikaajalisem vaade, aga tähtis on see, et sa kogu aeg küsid, mis on mul kõige tähtsam. Sellepärast et me oleme kõik inimesed ja kui me hakkame sellest, et mida meil vaja ei ole, siis me ei jõua mitte kuhugi.

Aasta aega tagasi alustas riik nulleelarvestamise projekti ja see pidi valmis saama augustis. Täna me oleme septembris. Kuu aega tagasi ma nägin ühte uudisklippi, kus oli, et ei tulnud suurt midagi välja sellest. Nii et vaadates seda, missugune tööplaan seal oli, ei ole ka imestada, et ei tulnud välja. Sest nii palju kui ma saan sellest aru, saadeti välja küsimustikke ja esitati küsimus, mis on see asi, mida teil võib-olla nii väga vaja ei ole, mida saaks vähendada. Me oleme inimesed, no see lihtsalt ei tööta niimoodi, see on lihtsalt jabur. Niimoodi ei jõua mitte kuhugi.

Et peaks olema ikkagi kuskil peaminister ja punase markeriga tõmbama eelarveridade pealt asju maha.

See on justkui see eeldus, jah. Võid rääkida õiglusest, sa võid rääkida ükskõik millest, nagu mandaadist ja valimistest, aga sa ei saa kulutada rohkem raha, kui sul on. Ma ei ole riigi rahanduse asjatundja, ma olen finantsist, aga ma olen puutunud kokku ettevõtete ümberpööramise ja restruktureerimisega, ma räägin nendest praktikatest. Ja ma olen lugenud ja näinud, kuna me kõik oleme inimesed siin- ja sealpool joont, siis samamoodi ka neidsamu praktikaid rakendatakse riigi rahanduses.

Viimaste aastate jooksul on hakanud riigi valitsemises rohkem või vähem levima mõte, et tegelikult raha tuleb alati seina seest. Võlga ei ole tarvis kunagi tagasi maksta ja nüüd me olemegi struktuursesse defitsiiti vist lasknud oma eelarve. Ega ju ka praeguse valitsuse pingutused ole mitte selleks, et eelarvet tasakaalu viia, vaid selleks, et eelarve oleks kolme protsendiga SKP-st defitsiidis.

Jah, ja kui me räägime kokkulepitud kärbetest miljard eurot, siis mille suhtes. Kas varasemate plaanide? Ma ei taha siin kuidagi rumalat mängida. Ma tõepoolest ei tea, mille vastu see on. Hoopis teine läbipaistvus oleks see, kui räägime, et meil on kasvanud väga kiiresti just nimelt administratiivaparaat. Ma võtan suvalised numbrid, et võib-olla ta oli poolteist protsenti nominaalsest SKT-st, ja me tahame lõigata selle ühe peale, sest see on meie eesmärk. Siis ma saan aru ja siis sa selle konverteerid euro tasemele.

Olite ettevõtte finantsjuht, teil olid väga selged ja detailsed aruandlused ja ka pankades te teadsite, kuhu raha läheb ja kust raha tuleb. Kas osa meie probleemist ei või olla selles, et tegelikult meil ei ole head ülevaadet, kuhu raha läheb ja kust raha tuleb tegelikult?

See on kindlasti osa sellest. Ma ei tea, miks see on nii, nagu meil asjad on, tänases digivõimekuses, tänaste tööriistade olemasolul.
Pooleteist aastaga suhteliselt nirust olukorrast me selles ettevõttes, mille käive on 35–40 miljonit ja üsna kompleksne tootmisettevõte, 300 inimest, jõudsime sinna, kus absoluutselt iga euro, iga sent, iga tehing on kolme kliki kaugusel. Seda võimalust pakuvad tänased tööriistad. Riigieelarve on loomulikult palju-palju suurem, aga see arvutus ei ole midagi keerulist. Minu arust on siin mingisugune struktuurne probleem või tahtmatus see läbipaistvaks teha.

Mul ei ole väga suurte ettevõtetega isiklikult kuigi palju kogemusi olnud, aga maailmas on ettevõtted, mis on Eesti riigist suuremad nii rahalise mõistes kui ka võib-olla töötajate mõistes ja nii edasi. Ja nemad ka ju saavad kuidagi oma aruandluse siiski tehtud. Vaevalt, et neil see kõik sellises kaoses istub, nagu Eestis.

Ma ei julge öelda, et meil on kaos. Mu tunne on see, et granulaarsel tasandil, asjad on ikkagi nii ka nagu rahandusminister ütles, et uskuge – no ma siis usun –, et asjad on ilusti üle loetud ja kõik on kenasti arvel. Tõesti ilma irooniata, aga mis on probleem, on see, et meie ei suuda muuta tarbitavaks seda informatsiooni. Meil on palju puid, aga me ei näe metsa.

Kui vaatan rahandusministeeriumi piltide peale või nende raportite peale, mis nad eelarve kohta räägivad, siis ma näen, et seal on olnud püüe ja tahe neid arusaadavaks teha, aga parimast praktikast on seal asi ikkagi väga kaugel.

Sa tahad näha alati, kui sa finantsinformatsiooni vaatad, aegrida: sa tahad näha, kuidas mingid asjad liiguvad millegi teise suhtes. Praegu on ju seesama küsimus näiteks, et kuidas meil on hariduskulud tervikuna kogu majandusmahu suhtes. Kuidas nad on viimase 10–15 aasta jooksul kasvanud, kuidas riigi administratiivaparatuur on kasvanud, kuidas meie õigussüsteem on selle sees kasvanud. Need algandmed on kenasti olemas, aga selle kokkutõmbamiseks on kas oskusest puudu või tahtest puudu.

Kui me rääkisime siin riigi vaates sellest, et tuleb või saab tegelikult vähemalt pikas perspektiivis kulutada selle summa, mida sa maksudena sisse võtad või mis on su majanduse vaates su maksutulu, siis kas riigil on võimalik ka majandust kasvatada kiiremini?

No mitte hüppeliselt, sest majandus kasvab seeläbi, et meie ettevõtjad loovad tooteid ja teenuseid, mida inimesed, eelkõige inimesed teistes riikides ehk siis Eestist väljas, tahavad osta või tarbida. Kui sa mõtled, mida riik saab teha ja mida riik peab tegema, siis ta peab looma need olud, et ettevõtjad saaksid olla edukad. Ja ma tulen siin selle 2016–2017 aasta majandusarengu töögrupi juurde tagasi. Kui me selle töögrupiga olime sinna kolmandasse veerandisse jõudnud, siis enamikul meist oli tugev tunne, et meil ei ole mitte midagi riigi käest väga tellida, et kõige parem asi, mis me saame teha, on minna tagasi oma ettevõtetesse, teha head äri, sellepärast, et sellel on kõige praktilisem väljund. Aga me tegime ka ikkagi mõned ettepanekud. Sellel ajal oli ju vaja natuke liberaliseerida ja parandada tööjõuturgu, siin on tegelikult olnud head arengud. Me rääkisime haridusest, eelkõige kutseharidusest, me rääkisime innovatsioonist, innovatsiooniga toetamisest. Me rääkisime juhtimiskultuurist ja me rääkisime ärikeskkonnast ja ka liigsest regulatsioonist. Need teemad olid aktuaalsed siis ja on aktuaalsed täpselt samamoodi täna.

Kui ma vaatan näiteks, et meil on Ida-Virumaal käimas õiglase üleminekufondi investeeringutoetused, meil teatas majandusministeerium just sellest, et välisinvestoritele on ka riiklikku investeerimistoetust 160 miljonit eurot või 180 miljonit eurot plaanis. Et kas need on siis kasutud või?

Ei, need ei ole kasutud ja need on kindlasti kiirendavad meetmed. Aga kui poliitik ütleb, et me lööme selle majanduse käima, siis nad võivad lüüa küll päris mitut asja, aga ma arvan, et seda majandust nad käima ei löö.
Äriettevõtlikkuse edendamiseks on vajalik minimaalne, kerge ja tõhus regulatsioon. Jätkuvalt Eesti hea haridus, aga kindlasti on päris palju teha ära kutsehariduse poolel.

Riik saab ka näidata häid oskusi rahanduse valdkonnas. Me jõuamegi siit kaarega siia tagasi, et kui sa oled kõvasti üle pannud, kas sa oled võimeline professionaalselt ennast reorganiseerima ja tagasi tõmbama ja kui sa seda teed ja teed seda hästi, siis sa inspireerid ja näitad head eeskuju.

Eraettevõtjad reeglina ei ole niimoodi avalike silme all, aga avalik sektor sellepärast ongi avalik sektor, et ta on väga nähtav. Siin võib heade praktikate rakendamisel olla mitmekordne positiivne mõju. Ja kui me teeme halvasti, siis sellel on mitmekordne negatiivne mõju.

Töötasite finantsjuhina Skeleton Technologies ettevõttes ja Skeleton tegi Saksamaale tehase ja see konkreetne liiduvabariik investeeringut toetas. Nüüd sai Skeleton Prantsuse riigi käest tehase rajamiseks raha. Vähemalt sealkandis tundub, et raha eest võib midagi saada.

Euroopas on käimas väga tihe konkurents selles osas, kuhu uued investeeringud, eriti uue majanduse investeeringud, lõpuks maanduvad. Ma ei taha öelda seda, et nüüd hakkame sedasama mängu tegema, sest Eesti ei jõua seda teha, me ei oska seda teha. Meil ei ole ka selleks vahendeid, et meelitada siia priskete toetustega uusi investeeringuid. See ei ole meie tööriistakasti sobiv meede. Meie mäng on ikkagi kõrged digioskused ja kiire, ennustatav, õhukene toimimiskeskkond, nutikad inimesed.

Räägiks natuke ka meie lõunanaabritest, sellepärast et kui meil on kolm aastat juba hädaorg olnud: majandus kidub, inflatsioon on kõrge, siis tundub, et Läti ja Leedu liiguvad kuidagi paremal kursil. Kas me oleme neist kuidagi maha jäämas?

Jah, me viimasel ajal oleme neist maha jäämas või meie areng on kindlasti olnud aeglasem. Kui me vaatame pikemat perioodi ja minu kokkupuude on olnud – hästi tihe kokkupuude – Läti ja Leeduga kuskil aastast 95, siis tegelikult on olnud ka pikki perioode, kus nemad on esitanud sama küsimust.

Leedu on tõeliselt hea hooga liikumas. Nad on oluliselt rohkem tööstuslikud, nad on – ja mitte kõik asjad, mis nad teevad, ei saa öelda, et oleksid head –, aga nende otsustavus ja selgelt arusaamine, et laiapõhjaliselt ikkagi arengu üks väga oluline komponent on majandus, siis Leedus mõistetakse seda täna päris hästi.

Lätis on ka tumedamaid värve hulgas. Mitmed asjad on neil endiselt minu arust takerdunud. Aga jaa, kui me vaatame päris viimast aega, siis nad on selgelt paremini liikumas.

Ma võtan lihtsalt ühe näite. Leedu Ignitise energiakontsern laieneb hea hooga ja rakendab oma pikaajalist strateegiat. Lätis Latvenergo, mis on olnud igasuguste pahandustega ajalooliselt kimpus, on ka selgelt saanud teise hingamise. Meie siin põhimõtteliselt murendame ja lõhume meie energiaettevõtet. 15 aastat räägime, kas võtame sealt jaotusvõrgud välja või ei võta, demoniseerime juhte ja sellega kokku puutuvaid inimesi. Siin see erinevus tulebki. Seda ei saa raadioeetris öelda, aga on üks ingliskeelne väljend, et nad, lätlased ja leedukad, on saanud midagi enda asjadest kokku, aga meil on kõik asjad laua peal laiali.

Eks Läti ja Leedu ärikultuur on ka vist Eesti omast natuke erinev.

Ikka on, muidugi. Ega me ole nii lähedased, aga Leedu on väga palju liikunud korruptsiooni ja samamoodi populismi vähendamise osas riigi poole pealt.

Leedu keskpank ei ole kindlasti mingi lihtne vastaspool, aga juba aastaid tagasi nad otsustasid, et nad ei taha, et Leedus finantssektor liigub kõik Euroopa keskpanga kätte ja tegid keskpanga poolt väga konkreetseid samme, ja need sammud on osutunud pigem edukaks, selleks, et luua platvormi fintech iduettevõtetele, luua teenusekeskustele võimalust. See on niisugune tuleviku vaade, me oleme olnud väga lühiajalised ja keskendunud muule olmele ja raha tuleb meil seina seest.

Läti ja Leedu tegid ka pangamaksu, Eesti seda teed ei läinud. Kas nemad tegid vea või meie tegime vea?

Ma ei julge öelda, et tegid vea, aga Lätil ja Leedul on mõlemal hästi tugevalt see lõhn juures, et kui sa paned kontsentreeritud panganduses maksud peale, siis lõpuks hoiustajad ja laenuvõtjad tasapisi maksavad selle jälle kõik ühel hetkel kinni.

Eriti Läti, nende pangandus, kogu finantsvahendus on ikkagi suhteliselt nukras seisus. Nad on teinud seal rohkem rumalusi kui midagi head, nii et mitu värvi on siin. Raske võtta täna seisukohta: võib-olla on pangamaksuga nagu Prantsuse revolutsiooniga, et läheb 100 aastat aega ja siis me saame otsustada, kas see oli hea või mitte.

Teisalt jällegi, kui me siin Eesti võtmes vaatame, et eelmisel aastal miljard eurot kasumit sektori peale, siis see tekitab küsimusi ju, et miks nii kasumlikku sektorisse keegi juurde ei tule või ei ürita sellest kasumist tükki võtta.

Täiesti haige regulatsioon on seal, ja halloo – kõrge regulatsioon erinevates valdkondades põhjustab turu mittetoimimist ja mullistumist ja lõppkokkuvõttes ebanormaalseid kasumeid. Selles väites ei ole küll nüüd mitte midagi uut, aga kui paneme üha regulatsiooni juurde, siis seda kõrgemad on barjäärid ja lõppkokkuvõttes siis lihtsalt polsterdame nende mängijate rahakotti.

Aga mida siis ette tuleks võtta?

Selle aja jooksul, kus ma olin finantssektoris – 25 aastat panganduses –, siis regulatsiooni kogus 20- kuni 30-kordistus. See on selgelt muutunud niisuguseks koguseks, mis on täiesti hoomamatu, ja need inimesed, kes selles sektoris töötavad, on kogu aeg süüdi, sest nad kindlasti kuskil mingisuguseid asju rikuvad. Ja see masinavärk selle tõestamiseks, et sa oled regulatsiooniga vastavuses, on väga-väga kallis.

Alates Euroopa keskpangast või European Banking Assotiationist, kust tuleb palju-palju erinevaid häid mõtteid, me ainult keerame seda kogu aeg peale.

Tänane pangandussüsteem või rahandus on muutunud nagunii palju laiapõhjalisemaks ja läbi selle proovitakse ka mitmeid muid eluvaldkondi kas mõjutada või juhtida või reguleerida.

Loomulikult, kui tuled jälle uue regulatsiooniga, siis on selleks jälle vaja 10–20 inimest võtta juurde, ja siis on sul kõik põhjused selleks, et öelda, et kuskilt peab see finantseerimine tulema, näed, siis tõstame siin intresse ja teenustasusid.

See on natuke lihtsustatud, aga nii see on. See on populistlik väide praegu, aga samamoodi tuleks siin öelda, et ei saa olla 60 000 lehekülge regulatsiooni, saab olla ainult 30 000. Nüüd jätame alles kõige tähtsama, 30 000 lehekülge ja ülejäänud 30 viskame prügikasti. Kui tekib uus hea idee, mida me tahame, siis toome selle sisse ja midagi tõstame sealt välja. Klaaspurki ei mahu rohkem sisse.

Ja see on kusjuures üks praeguse koalitsioonilepingusse kirja saanud punktidest. Ma küll väga siiralt ei usu, et keegi seda tõsiselt võtab. Et seesama loogika, kuidas ajaga regulatsioon kasvab, on tegelikult ju ka meie riigi suhtes tõsi. See on ju kõik majanduse arvelt mõnes mõttes.

Regulatsioon tehakse selleks, et seal oleks mingisugune mõju ja ta hoiaks midagi ära ja midagi ta soodustaks. Aga peaksime vaatama seda, et regulatsiooni üleval hoidmisega on seotud kulud. Neid kriimustusi või neid takistusi, mis regulatsioonidega kaasa tulevad, peaksime proovima kvantifitseerida ja jälgida. Regulatsiooni järgimise kulud lähevad meil aasta-aastalt suuremaks ja suuremaks. Me lihtsalt kägistame ennast ära niimoodi. Teisisõnu me lihtsalt reguleerime end surnuks siin Euroopas.

Kui veel rääkida teie rollist Enefit Greeni nõukogus, siis kas teie näete ette, kuidas Eesti elektrihinnad lähevad tagasi sinna, kus nad on varem olnud, või vähemalt Skandinaavia tasemele?

Skandinaavia tasemele on meil raske jõuda ja ma ei ole valdkonna ekspert, aga lihtsalt, kui Rootsis ja Norras koguneb vesi ja siis pahinal kukub mäe otsast alla ja sa saad sinna turbiini vahele panna, siis Eestis see ei saa mitte kunagi juhtuma. Ja see on ju juhitav, see on roheline, see on suhteliselt odav ning see taristu on juba ehitatud. See on juhitav tootmisvõimsus, mida meil ei saa kunagi olema.

Aga me peaksime tegema kõik pingutused selleks, et elektrihindades Skandinaaviale võimalikult lähedale jõuda. Mitte et siin oleks lihtsaid vastuseid, aga siin ka minu hinnangul me takerdume dogmadesse.

On need, kes ütlevad, et see kõik on lahendatav tuule ja päikesega, aga olen ise arvutusi teinud, see ei pea paika. 8600 tundi on igas aastas ja 20 protsenti nendest tundidest tuulikud seisavad: 10 protsenti ajast täiesti seisavad ja siis järgmine 10 protsenti labad liiguvad nii aeglaselt, et sealt ei tule mitte midagi.

Vastus on ikkagi täna juba äärmiselt konkurentsivõimelised ja ka tegelikult odavad päike ja tuul kombineerituna juhitavate võimsustega. Nende juhitavate võimsustega me nagu takerdume. Ma ei oska seda öelda täpselt, miks, kas me võib-olla oleme ka ise negatiivseid barjääre selleks loonud. Meil oli dogma, et me teeme ühendused ja keegi teine lahendab meie probleemid. Aga täna meil on vaja ehitada kaasaegseid juhitavaid võimsusi ja need sammud, millest Eesti Energia viimasel ajal parema idee puudumisel räägib, on gaasijaam.

See üks suhteliselt väike gaasijaam võimestab neli-viis korda rohkem päikesepaneelide ja tuulega toodetud energiat ja need kombona – vot siis me hakkame rääkima sellest, et liigume lähemale Põhjamaade tasemele.

Põhjamaad ehitavad ka tuumajaamasid. Te ei usu tuumajaamadesse?

Selle taustaga, mis mul on, ma ei julge öelda, millesse ma usun või ei usu. Ma usun faktidesse ja loodusseadustesse.

Me oleme väike keskkond ja tuumaga on hulk väljakutseid, kas see tehnoloogia muutub niisuguseks, et me suudame olla piisavalt tasemel ja teadlikud selle rakendamisel. Et me oleme väga väike maanurk siin.

Meie lähedal on tuumat ja ma arvan, et meie võrrandisse tuuma ei tule võib-olla esimese või teisena, vaid meie tee on kiiresti juhitavad tootmisvõimsused, mille ehitamiseks ei ole vaja 10 või 20 aastat. Meil ei ole seda aega.

Ja lõpetuseks küsiks teie käest, kas te olete Eesti tuleviku osas optimistlik?

Jaa. Ma olen siin sündinud, ma elan siin. Ma olen. Osaliselt sellepärast, et ma olen optimistlik, olen ma ka täna siin ja rääkimas, mitte kuskil koridorinurgas kirumas. See on küll praegu jutt ja sõnad, siia peavad teod taha tulema, aga kui me kõik oma riigist hoolime ja lööme kaasa ja üksteist selle kaasalöömise soovis ei tühista, mida on ka viimasel ajal olnud üksjagu näha, et me tõepoolest oma parimaid inimesi võtame kaasa, siis on kõik põhjused olla väga optimistlik Eesti osas.