Läinud aastal saime teada, et Leedu on oma majandusarengus Eestis ette läinud. Kuidas see küll juhtus? Kui võtta pikem ajalooline perspektiiv, siis Balti riikide majandusedu on viimase 150 aasta jooksul teinud tegelikult üllatavaid pöördeid ja käänakuid.

Vähesed teavad, milline riik oli rohkem kui sajand tagasi, enne esimest maailmasõda, vaieldamatu Balti majandustiiger. See oli Läti. Riiast kujunes 19. sajandi lõpus tähtsuselt kolmas tööstuskesksus tsaaririigis Moskva ja Peterburi järel. Riia elanike arv ületas aastaks 1913 Tallinna oma kaheksakordselt – nii mahajäänud ja provintslikud olime me toona võrreldes lätlastega. Nüüd on aga Läti Balti riikidest kõige vaesem.

Leedus oli sadakond aastat tagasi Läti ja Eestiga võrreldes hoopis teine maailm. Leedu sotsiaalmajandusliku arengu tase jäi oma Balti naabritest tervelt 20–30 aastat maha. Isegi rahvuslik ärkamine toimus Leedus mitu aastakümmet hiljem. Kirjaoskuse tase ulatus 19. sajandi lõpuks vaevalt 50 protsendi piirimaile, samas, kui meil ja Lätis oli see juba 95 protsenti.

Esimene maailmasõda, milles Läti palju enam kannatada sai kui Eesti, tõukas lätlased troonilt ning 1930. aastate lõpuks oli kahe riigi jõukuse tase suuresti ühtlustunud. Leedu oli endiselt lootusetult maha jäänud.

Selles kontekstis on huvitav lugeda 1941. aasta suvel Balti riikidesse tunginud Saksa sõdurite mälestusi. Peaaegu kõik neist meenutavad tugevat visuaalset kontrasti Leedu-Läti piiri ületamisel. Läti pinnale astumine oli nagu tagasitulek Euroopasse – linnad, külad, inimeste riietus ei erinenud palju Ida-Preisimaast, mis oli toona Saksamaa osa. Leedu meenutas seevastu rohkem Valgevenet ja Ida-Poolat.

Paradoksaalsel kombel tegi just Nõukogude võim Leedust arenenud tööstusriigi. Forsseeritud industrialiseerimine ja linnastumine toimusid Leedus just nõukaperioodil. Ükskõik kuidas me ka sovetlikke majanduspoliitilisi meetmeid tagantjärele ei hindaks, siis fakt on see, et alles taasiseseisvumise eelõhtuks oli Leedu oma arengus Balti naabritele järele jõudnud.

Järgnev taasiseseisvumise periood, täpsemalt 1990. ja 2000. aastad, on periood, millele meie, eestlased, võime uhkusega tagasi vaadata. Kuigi esialgu arvasid paljud eksperdid, et parimad eduvõimalused on just Lätil tänu infrastruktuurile, sadamatele ja Riiale, siis Läti vajus kiiresti korruptsiooni, liialt ettevaatlike reformide ja Vene transiidist sõltuvuse sohu. Leedus polnud olukord väga palju parem.

Eestis on müüt, et meid tegid edukaks Mart Laari julged turuliberaalsed reformid. See on vaid osaliselt tõsi. Pigem oli neist reformidest olulisim just üks: erastamine. Erinevalt Lätist ja Leedust oli meil erastamine võrdlemisi läbipaistev: hämarate "oma poiste" tehingute asemel domineeris Skandinaavia päritolu väliskapital. Erinevalt korruptiivsest ja suuresti kohalike oligarhide mõju all olevast Lätist ja Leedust näis Eesti läänelik ja turvaline koht, kuhu investeerida ja kus ettevõtlust arendada.

Eesti edu püsis suuresti eelmise kümnendi lõpuni, alles siis hakkasid tasahilju ilmnema märgid, et leedukad on osanud mitmes valdkonnas oma strateegilisi valikuid paremini teha. Kui uskuda eksperte, siis Leedu suutis meist varem teha vajalikke investeeringuid energiasektorisse, mistõttu ei saanud nad energiakriisis nii räsida.

Leedu ekspordisektor on mitmekesisem kui meie oma. Valitsus hakkas juba varem ajama aktiivset tööstuspoliitikat ning on suutnud mitmekesistada ka uute tehnoloogiate sektorit. Meie innovatsioon aga endiselt jäänud paljuski IT-keskseks ja Eesti e-riigi müüdist inspireerituna oma naba imetlevaks. Leedukad ei kartnud kriitilistel hetkedel võtta laenu ning kasutasid palju efektiivsemalt euroraha, et teha investeeringuid taristusse, haridusse ja teadusesse. Meil aga valitses aastakümneid eelarvetasakaalu fetišism.

Kui kokku võtta, siis Leedu lootis palju vähem vaba turu "nähtamatule käele" ning valitsus võttis majanduse arendamisel palju aktivistlikuma hoiaku. Meie aga uskusime, et hoiakud "turg paneb kõik paika" ning "riik ei tohi majandusse sekkuda" (mis tegidki meid edukaks 1990. aastatel), hoiavad meid Balti majandusliidri troonil veel ka kolm aastakümmet hiljem.

Kõige märgilisem on ehk see, et Eestis pole Leedu edu ja selle põhjuste üle praktiliselt mingit tõsisemat arutelu olnud. Valitseb pigem enesekindel ülbus, et küll me oma esikoha peagi jälle taastame. Me väldime ebamugavamaid küsimusi Eesti kunagise edumudeli võimaliku ammendumise teemal. Võib-olla tasuks just siinkohal taaskord meenutada Toomas-Hendrik Ilvese kuldseid sõnu: "Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi".

Artikli pikemat inglisekeelset versioon saab lugeda ajakirjast The Baltic Times Magazine (Summer-Autumn Edition 2025).

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.