Hukkunute omakseid ühendava ühingu Memento Mare eestvedamisel toimus Tallinnas Estonia huku mälestusmärgi juures mälestusteenistus ja pärgade asetamine.

Mälestusmärgile, mille juurde igal aastal 28. septembril kogunetakse, on kirjas hukkunute nimed. Iga nime taga on oma lugu.

Tiia perest hukkus Estonial kolm inimest. "Ma lihtsalt ütlen, et olen sellest läbi tulnud, aga ma ei ole sellest üle saanud," sõnas Tiia "Aktuaalsele kaamerale".

Kristjanil jäi laeva ema. "(See päev meenub) võib-olla niisuguse arusaamatuna. Sel hetkel, kui see informatsioon saabus, ei olnud nagu reaalne. Reaalsus saabus mõni päev hiljem," rääkis Kristjan.

"Lihtsalt me ei uskunud seda, et see kõik võib juhtuda," ütles Liivi, kellel jäi laeva 19-aastane tütar.

"Ma ei taha kellelegi niisugust päeva," sõnas Silvi, kelle tütar hukkus Estonial.

Laeval olnud 989 inimesest pääses vaid 137, kellest üks on Siiri Same. Tema sõnul tuleks jätkata Estonia huku põhjuste uurimist, rääkides pääsenutega

"See ei ole täielik uurimine, kui me modelleerime laeva ja teeme allveeuuringuid, uurime pinnast laeva ümber ja mis seisus laev on. Ma saan aru, et 30 aastat on möödas, aga kui me praegu midagi ei tee, siis ei leia me vastuseid ei 10 ega 20 aasta pärast," rääkis ta.

Mälestusteenistuse järel kogunesid hukkunute omaksed, nende toetajad ning päästjate esindajad traditsioonilisele koosviibimisele Meremuuseumi Lennusadamas.

President kutsus üles leidma rahu

Võrus mälestati Estonia parvlaeval hukkunud inimesi keskväljaku ääres oleva mälestuskivi juures. Mälestuskivi juurde asetati pärjad ja hukkunute mälestuseks süüdati küünlad.

President Alar Karis kutsus üles leidma 30 aastat tagasi juhtunud traagilise sündmuse suhtes rahu.

"Põhisõnum on ehk see, et 30 aastat hiljem, kui leiaks rahu iseendas sellega, mis siis juhtus, aga kõike seda tuleb mälestada ja mäletada. Need ongi need sõnumid, mida siin saab öelda. Ja ka seda, et aeg on edasi läinud ja meie laevad on paremaks läinud ja loodame, et selliseid õnnetusi enam rohkem ei tule," sõnas president.

Parvlaev Estonia uppumine puudutas Võru linna valusalt, sest 852 hukkunu seas oli 17-liikmeline linnavalitsuse delegatsioon eesotsas toonase linnapea Jaak Otiga.

"Esimesed viis aasta olid väga rasked. Esimene aasta oli üliraske, sest me lootsime ikka väga pikalt, et keegi on alles veel, et keegi on elus, aga kuna seda ei olnud, siis aitasime hästi palju peresid. See perede lugu ja see traagika, sest olid paljud isad läinud, paljud lapsed läinud. Võib-olla vahepeal ei olnud nii hull, kuid nüüd need viimased viis aastat on jällegi väga raske, sest tegelikult on teadmatus, mis siis ikka täpselt juhtus," rääkis Andres Visnapuu, kes oli 1994. aastal Võru abilinnapea.

Saaremaal Ninase pangal süüdati mälestuslõke

Saaremaal Ninase pangal on saarlased käinud 25 aastat mälestamas laevaga merre jäänuid, nende seas ka 10 saarlast.

Ninase pangal mälestusmärgi juures oli laupäeval küünalde süütamine tuule tõttu keeruline, mis viis mõtted sellele, millist tuult ja külma pidid 30 aastat tagasi mereõnnetusse sattunud taluma.

Mälestuslõkke hukkunutele süütas selle laeva teise vahetuse tüürimees Raul Allvee, kes tõdes, et ka 30 aasta möödudes ei ole hinges rahu.

"Peaks nagu olema, 30 aastat ju, aga ei, ikka ei ole, ausalt öeldes. Kuidagi ja midagi ikka kripeldab. Aga ei oska öelda, võib-olla ajaga veel muutub," sõnas ta.

Lennusadamas on näitus Estonia laevahuku mälestuseks

Laupäeval avati ka Lennusadamas näitus "Estonia – ühe laeva lugu".

Näitus ei käsitle laevahuku põhjuste uurimist ega erinevaid õiguslikke järelmõjusid ja protsesse, vaid kulmineerub võimalusega rahulikult mõtiskleda ja iseendaga olla.

"Mälestusnäitus räägib Estonia loo algusest lõpuni väärikalt ja lugupidavalt kõigi suhtes, keda selle laeva lugu on puudutanud," ütlesid kuraatorid Teele Saar ja Urmas Dresen.

Parvlaev Estonia katastroof leidis aset 28. septembril 1994. aastal, kui laev oli teel Tallinnast Stockholmi. Laeval olnud 989 inimesest pääses vaid 137.