"Välisilm" tegi kokkuvõtte pingeid täis aastast Lähis-Idas.

7. oktoobri hommikul tungisid umbes 1500 Hamasi võitlejat välja Gaza sektorist ning tapsid Iisraelis mitu tundi, arvestatavat vastupanu kogemata, ligi 1200 inimest ja viisid 251 inimest Gazasse pantvangi. Samal ajal tulistas Hamas Gaza sektorist Iisraeli pihta tuhandeid rakette.

"Täna hommikust alates on Iisraeli riik sõjas," teatas Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu 7. oktoobril.

Kuidas sai Iisraeli luure lasta Hamasil ennast sedasi üllatada? Kus oli Iisraeli armee, kui oli vaja oma kodanikke kaitsta? Neid küsimusi küsis maailm ja ka Iisraeli elanikud.

Iraan teatas, et nemad pole rünnakuga seotud.

"Iisraeli režiimi toetajad ja mõned anastajad on viimastel päevadel esitanud valeväiteid ja teevad seda jätkuvalt teatades, et Iraan on selle juhtumi taga," sõnas Iraani kõrgeim juht Ayatollah Ali Khamenei. "Nad eksivad. Loomulikult kaitseme me palestiinlasi, me kaitseme nende võitlust, suudleme nende luure ja vaprate noorte palestiinlaste käsi, kes kavandasid seda rünnakut sionistliku režiimi vastu. Oleme nende üle uhked."

Mitmed analüütikud arvasid toona, et Iisraeli vastus Hamasile saab olema massiivne, kuid ei kesta kaua. Massiivseks vastus tõepoolest kujunes – Gaza on maatasa, hulk Hamasi liidreid tapetud. Sektoris on surma saanud ligi 42 000 inimest. Kuid sõda kestab tänaseni. 

"Äkki pärast õhtupalvust, me polnud veel palvust lõpetanud, kuulsime helisid ja plahvatusi. Suurtükituli, lauspommitamine, F-16 lennukid, millest me räägime?" sõnas Gaza sektori elanik Hassan Al-Farra.

Sadakond pantvangi, kellest teadmata hulk on surnud, asuvad endiselt Gazas. Nende lähedased ei ole lasknud Iisraeli võimudel seda päevakski unustada.

7. oktoobri tragöödia üheks ikooniks kujunenud nelja aastane Avigail oli Gazas pantvangis 50 päeva, kuni ta palestiinlastest vangide vastu vabastati. Tema vanemad tapeti. Nüüd on ta oma vanema õe ja vennaga uues perekonnas.

Laste kasuvanemad on oma käsivartele tätoveerinud veel kolm elevanti, lisaks oma lastele. "Need on meie elevandid, elevantide perekond. Neid oli viis: mina ja Zoli ja meie kolm vanemat last ja neile lisandus veel kolm," rääkis Avigaili kasuvanem Leron Mor.

Gaza sektoris elav kolmeaastane Hanan on samuti jäänud ilma vanematest, aga ka jalgadest. Ühe jala on kaotanud ka tema õde. 

"Nad on alles lapsed, oma teekonna alguses," ütles Hanani tädi Shiffa Al-Doqi. "Tüdrukud on ilma jäetud lapsepõlvest, nad on ilma jäänud ema kallistustest. Ma võin olla ükskõik, kui hooliv, seda võivad olla tüdrukute vanavanemad, onud ja tädid, kuid kodu hing on ikkagi ema, nii noorte kui vanade jaoks."

Aasta hiljem Gazast aga enam eriti ei räägita, sest Iisrael on seal teinud, mida tal teha oli vaja ning rahvusvahelisest kriitikast hoolimata pole keegi toimuvasse tõsiselt sekkunud. Iisrael on olukorda arvestades avanud teise rinde põhjas, Liibanonis, Iraani toetatud šiiitliku Hezbollah vastu.

Peaminister Netanyahu pöördus ka Iraani rahva poole.

"Lähis-Idas pole kohta, kuhu Iisraeli käsi ei ulatuks," ütles Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu Iraani elanikele. "Pole kohta, kuhu me ei jõuaks oma rahvast ja riiki kaitsma. Iga saabuva hetkega toob teie režiim teid, õilsat Pärsia rahvast, kuristikule lähemale."

Piiparite ja raadiosaatjate õhkimine, Hezbollah' liidrite efektne tapmine, jõulised õhurünnakud ja maavägede sisseviimine Liibanoni sundisid Iraani 1. oktoobril näitama, et ta ei ole oma Iisraeli vastu võitlevaid liitlasi maha jätnud. Iraan ründas Iisraeli 180 raketiga.

"Väga hea tunne on," sõnas Iraani peallinnas Teheranis rõõmustav Amir Ali. "Tunnen, et meil on jõudu, et oleme küll rahuarmastajad, kuid me teame, et suudame ka sõda pidada."

Kuid Iisraeli õhukaitse toimis ja saatuse irooniana sai surma vaid üks palestiinlane Jeeriko linnas.

Analüütikud rõhutavad, et Iraan ei taha tegelikult üldse Iisraeliga otse sõda pidada. Kas Iisrael Iraaniga tahab? Hamas, Hezbollah, huthi mässulisd Jeemenis ja nende sõbrad Süürias on Iraani vereringe pikendus. Nad ei kao kusagile, kuni Iraan neid toidab.