7. oktoobril möödub aasta Palestiina terrorirühmituse Hamas rünnakutest Iisraelile. Tegu oli esimese korraga, mil Hamas ründas Iisraeli territooriumi ning nende rünnaku tulemusel sai surma üle tuhande inimese ning võeti üle 250 pantvangi.

Sellele järgnenud sõjategevuses on surma saanud aga teadaolevalt üle 43 000 inimese, sealhulgas üle 41 000 palestiinlase, ning enam kui miljon inimest on Gazale kehtestatud blokaadi tõttu, mis ei võimalda piirkonda jõuda ka toidu- ja arstiabil, tõelise humanitaarkatastroofi äärel.

Tunnistan ausalt, et ma ei ole Lähis-Ida ega ka rahvusvaheliste suhete ekspert, seega puuduvad mul sügavamad ja süstemaatilised piirkonda puudutavad teadmised. Ma ei ole kiirustanud selles konfliktis pooli valima ega alla kirjutama ühelegi temaatilisele kirjale.

Printsiibis toetan ma kahe riigi lahendust ehk seda, et oma riik ja suveräänne territoorium oleks nii Iisraelil kui ka Palestiinal, aga ma ei toeta selle nõudmist terroristlike võtetega. Ja ma nõustun nii nendega, kes leiavad, et Iisraelil on keeruline jääda iseseisvaks ilma end kehtestamata naabruses tegutsevate terrorirühmituste suhtes, kelle lipukirjaks on surm Iisraelile, kui ka nendega, kes peavad õigustamatuks Iisraeli poolt Gaza sektorile kehtestatud meedia- ja humanitaarblokaadi ning kümnetesse tuhandetesse kerkinud tsiviilohvreid.

Ma muidugi tean, et mõlema poole tegevuste kohta saab tõstatada vee suure hulga agasid: piiriküsimused, Läänekalda okupatsioon, miljonite, nüüdseks kolmanda ja neljanda põlvkonna Palestiina põgenike küsimus, teema tugev politiseeritus nii Iisraelis kui ka Palestiinas ja riikides, kus nende diasporaad on mõjukad, vastuseis mitmetes ÜRO Julgeolekunõukogu alalistes liikmesmaades, kui mainida mõnda tegurit.

Ent see konflikt on ülioluline mitte üksnes Lähis-Ida ja kaudselt ka kogu maailma julgeolekuarhitektuuri seisukohalt, vaid ka teemades, mis minu ekspertiisiga lähemalt seonduvad.

Nimelt on see konflikt kujukalt esile toonud ka infooperatsioonide ja afektiivse polariseerumise mõju nendelegi ühiskondadele, mis otseselt sõjategevusse ei puutu. Kuigi propaganda mängib olulist rolli igas sõjas, siis sõda Gazas on mitmes mõttes järgmine tase.

Mitmed analüüsid viitavad, et selles sotsiaalmeedia infosõjas, kus lähevad käiku kõik vahendid, alates info valikulisest edastamisest ja eksitavate videote ja piltide kasutamisest kuni süvavõltsinguteni välja, löövad aktiivselt kaasa mitte ainult Hamas ja Iisrael, vaid ka näiteks Venemaa, Hiina ja ka Põhja-Koreas tegutsevad trollifarmid¹.

Nüüdseks on teada, et mitmed videod ja väited, mida kummagi konflikti osapoole poolt või nende nimel levitati – näiteks 40 imikust, kellel Hamas väidetavalt pead maha raius, või Gazas roiskuma jäänud laste säilmetest, aga ka humanitaarabist, mida Iisrael väidetavalt Gaza sektorisse toimetas – olid kas süvavõltsingud või hoopis üles võetud kuskil mujal².

Lisaks on sotsiaalmeedias ohtralt üht- või teist osapoolt hoiakulisel tasandil toetavat sisu, mis lisaks tugevatele negatiivsetele emotsioonidele käivitab ka positiivset kuuluvustunnet, mis samuti polariseerumist toidab³.

Mõistagi puutub sellise emotsionaalse või lausa häiriva meediasisuga kokku ennekõike sotsiaalmeedias ja seetõttu on sellest infosõjast iseäranis mõjutatud need, kes traditsioonilisi meediakanalite jälgimisest on võõrandunud, ent paiguti jõudsid need kaadrid eetrisse ka professionaalsete ajakirjanike ja pahaaimamatute poliitikute kaudu.

Sündmuste polariseeriv mõju on iseäranis kujukalt avaldunud suurtes meeleavaldustes Euroopa ja Ameerika ülikoolilinnakutes ja nende lähistel, aga ka näiteks kaebustes, mida meediamajad on saanud. Näiteks tehti Suurbritannia rahvusringhäälingule BBC-le sõja esimestel päevadel umbkaudu 1500 pöördumist, mis süüdistasid neid erapoolikuses, aga Iisraeli meelsuses süüdistas neid umbes sama palju kuulajaid-vaatajaid kui Palestiina poole kallutatuses⁴.

Mis on olukorra iseäranis keeruliseks muutnud, on tõsiasi, et ajakirjanikel on sündmuskohalt toimuvat kajastada pea võimatu, sest välisriikide ajakirjanikke Gaza sektorisse ei lastud ning kohapealsetest ajakirjanikest suur hulk on tööpostil hukkunud.

Olulist rolli mängib seegi, kuidas kajastab neid sündmusi professionaalne ajakirjandus. Eestiski saatis üsna nappi faktilist uudislinti pigem formaat, kus sõna said kas Eesti ametlike positsioonide põhjendajad, või siis Iisraeli või Palestiina pooldajad.

Mõistagi on selline kajastamise viis turvalisim valik selleks, et anda sõna justnagu mõlemale konflikti osapoolele, ning väärinfo massiivides orienteerumine on keeruline ka professionaalsele ajakirjandusele, iseäranis ülalkirjeldatud oludes. Aga uuringudki näitavad, et taoline näiliselt tasakaalus kajastus toetab avalikku arvamust lõhestavate barjääride püstitamist, sest informatsiooni hindamise esimeseks aluseks saab poliitilise positsiooni valik (kas Iisraeli või Palestiina poolt) ning edasine info jääb juba teisejärguliseks⁵.

Venemaa-Ukraina sõja kajastus Eestis on mõõtmatult faktirikkam olnud. Loomulikult ei saa väita, et siin kallutatust pole olnud, Eesti kaastunne Ukrainale on olnud kõikjal ilmne. Aga samas on nii arvukate ajakirjanduslike saadete kui ka sõjablogide loodud faktibaas kujundanud oluliselt teistsuguse infovälja, mille pealt on ka tavakodanikul näiteks sotsiaalmeedias levivate emotsionaalsete kaadritega võimalik teistmoodi suhestuda.

Jah, Lähis-Idas toimuv on meile oluliselt kaugem ja seetõttu ka vähem kordaminev, aga Iisraeli-Hamasi konflikt ei jää viimaseks informatsiooniliseks maailmasõjaks ning selleks on oluline valmistuda nii ajakirjandusel kui ka vähem või rohkem maailmapoliitika huvilistel kodanikel ning tegelikult kõigil sotsiaalmeedia kasutajatel.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.