Praegune sotsiaalsüsteem hoiab ligi 200 000 inimest langemast suhtelisse vaesusse ja tõrjutusriski. Sellest hoolimata on meil inimesi, kes jäävad kehtivatest sotsiaalvõrkudest kõrvale ning on sunnitud elama kehvemates tingimustes, selgub nii hiljutisest Euroopa Komisjoni analüüsist eri riikide sotsiaalse kaitse näitajatest kui ka meie endi andmetest.

Eesti on viimase analüüsi järgi seitsme riigi seas, kelle sotsiaalse kaitse näitajad on n-ö punases ehk keskmisest oluliselt halvemad, kõige haavatavamas olukorras on vanemaealised ja üksikvanemaga pered. Meie kõrval võeti pulkadeks lahti veel Hispaania, Itaalia, Leedu, Ungari, Bulgaaria ja Rumeenia sotsiaalkaitsesüsteemid.

Pooled vanemaealised on vaesusriskis

Vaesuses ja tõrjutuses elavate inimeste osakaal on Eestis kasvanud veerandini, mis on mõne protsendipunkti võrra kõrgem Euroopa Liidu keskmisest (ligi 22 protsenti). Suurimas vaesusriskis on vanemaealised: kui euroliidu keskmine on umbes viiendik, siis Eesti tulemuseks hinnati 53 protsenti.

Tegevuspiirangutega inimeste vaesuse ja tõrjutuse määr on Eestis koguni euroliidu kõrgeim (2022. aasta andmetel ligi 48 protsenti). Majapidamiste suutlikkust toime tulla on viimastel aastatel tugevalt mõjutanud euroliidu kõrgeim inflatsioon.

Sarnaseid tulemusi näitab ka meie enda riigi statistika. Suhtelises vaesuses ja tõrjutusriskis on Eestis üle 335 000 inimese, mis on kaks korda rohkem kui kogu Tartu maakonna elanike arv. Ilma toetuste ja pensioniteta oleks pea 40 protsenti elanikkonnast – kokku üle 525 000 inimese – suhtelises vaesuses ja tõrjutuses.

Põhjuseid tuleb otsida sissetulekute kasvanud ebavõrdsusest

Kui suurimas vaesusriskis on vanemaealised, siis absoluutset vaesust kogevad kõige enam üksikvanemaga perekonnad (13 protsenti) ja üksi elavad meesterahvad (8,5 protsenti). 2022. aastal koges absoluutset vaesust ligi 48 000 inimest, mida on rohkem kui elanikke Viljandi maakonnas kokku.

Euroopa Komisjoni analüüsi kohaselt on vaesuse ja ebavõrdsuse peamised põhjused sissetulekute ebavõrdsus enne sotsiaaltoetuste jaotamist ning ebapiisav sissetulekute ümberjaotamine. Majapidamiste sissetulekute ebavõrdsus on Eestis kasvanud, kusjuures 20 protsendi kõige rikkamate ja 20 protsendi kõige vaesemate inimeste sissetulekute vahe on suurenenud 5,4-kordseks. See on kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine, mis 2022. aastal oli 4,7.

Seega ei ole Eesti pensionid ja sotsiaalne turvavõrk, sealhulgas toimetulekutoetus piisavad, et hoida inimesi vaesusriski eest. Eesti ei indekseeri sotsiaaltoetusi ning ka pensionite indekseerimine pole suutnud kõiki pensionäre suhtelisest vaesusest välja tuua.

Kuna juba praegu oleme on Eesti vanemaealiste suhtelise vaesuse ja tõrjutuse määraga Euroopa Liidus viimasel kohal, siis pensionite adekvaatsuse hoidmine – nii indekseerimine kui ka kogumine – on võtmetähtsusega.

Riik uuendab elatusmiinimumi ja tõhustab võlanõustamist

Nüüd oleme astumas samme just kõige haavatavamate inimeste olukorra parandamiseks. Selleks vaatame teadlastega koostöös üle elatusmiinimumi arvutamise metoodika, uuendame toimetulekutoetuse süsteemi ning panustame rohkem võlanõustamise tõhustamisse. Need on lähima aasta-kahe olulised väljakutsed.

Eelmisel aastal sai Eestis toimetulekutoetust üle 19 500 leibkonna, kus elas kokku üle 37 000 inimese. Neist üle 7300 olid lastega pered ja üle 10 400 majapidamist oli selliseid, kus vähemalt üks liige oli töötuna arvel.

Uues lähenemises plaanime muu hulgas võtta kasutusele ka perehüvitistega sarnased põhimõtted, kus lapseks loetakse kuni 19-aastast, kes õpib. Juba selle muudatusega saaks abi üle 500 lapse.

Eelarvekärbete ja maksutõusude taustal ei tohi me unustada kõige haavatavamaid. Raske majandusliku olukorra korral peame tagama, et keegi ei jääks vajaliku sotsiaalkaitseta. Meie eesmärk on ühelt poolt aidata sotsiaalkaitsesüsteemiga vanemaealisi ja üksikvanemaid majanduslikult paremale järjele ning teiselt poolt pakkuda neile selliseid teenuseid, mis aitavad neil endil oma olukorda parandada.