Küllap me kõik teame lugusid sellest, kuidas järeltulijad on keeldunud siit ilmast lahkunud vanema päranduse vastuvõtmisest, kuna sellega on kaasnenud ka suured võlad. Riigivõla "pärandamisel" ei ole meie lastel vabadust sellest keelduda. See teadmine peab muutma meid, praeguseid otsustajaid, eriti tähelepanelikuks.

Täiesti kindlalt võib väita, et riigieelarve on tähtsaim riigikogus vastu võetav iga-aastane seadus. Kaua aega ei olnud riigirahanduse teema teab mis oluline, kuna tulude ja kulude tasakaal oli paigas, ja me olime üle kümnendi mitteametlikud fiskaalpoliitika Euroopa meistrid. Nüüd näeb ka pime, et asjad ei ole korras.

Eelarvenõukogu ülesanne ei ole öelda valitsusele ja parlamendile, kuidas ja mida teha, seda otsustavad rahva valitud poliitikud. Meie ülesanne on öelda, kas fiskaalpositsioon vajab parandamist, ning ka kõige rahandusekaugem inimene mõistab, et Eesti vajab seda.

Riigirahanduses langeb lõviosa avalikust tähelepanust eesootava aasta riigieelarvele. Enamasti langeb seaduseelnõu lugemistel riigikogu arutelu teravik mõnedele konkreetsetele aktuaalsetele prioriteetsetele teemadele. Koroonaajal oli fookuses tervishoid ja peale 24. veebruarit 2022 arusaadavalt riigikaitse. Siin on sobilik tsiteerida kunagist Briti peaministrit Harold Macmillanit, kes ütles vastuseks küsimusele, mis on riigimehe töös suurim väljakutse: "Events, dear boy, events" ("Sündmused, kallis poiss, sündmused"). Sündmustest meil ei ole meil praegu maailmas puudust ega ole ka edaspidi.

Riigirahanduse mõju ulatub aastakümnete taha

Riigieelarve seaduse menetlemisel vaadatakse ka nelja-aastast riigi eelarvestrateegiat, kuigi laiemale avalikkusele see suurt huvi kahjuks ei paku. Peaksime oluliselt rohkem pöörama tähelepanu riigieelarve strateegilisele väljavaatele, mis ulatub üle kümnendite.

Nelja-aastane vaade on väga praktiline ja vajalik, kuid olemuselt siiski taktikaline. Mõneti arrogantselt väljendudes on ühe aasta riigieelarve poliitvalikute osas isegi ebaoluline, kuna tehniliselt koostub see pikemaajalistest valikutest, mida ühe aasta vältel on raske muuta.

See toob omakorda kaasa avaliku diskussiooni suures pildis väheolulistel teemadel. Nagu näiteks mõnekümne miljoni euro suurused kärped ühest või teisest kohast olukorras, kus meie riigieelarve kulude baas läheneb 20-le miljardile eurole. Ometi tekitavad lühiajalised kärped suurt meediakära, sest kelleltki võetakse kohe ära midagi, millega ta on varasemalt arvestanud.

Eesti kultuuri, rahvuse ja keele säilimise osas viidatakse pea alati kohustuslikus korras põhiseaduse preambulale ja seda põhjusega. Kui lugeda meie põhiseaduse esimesi ridu, siis seisab seal viide praegustele ja tulevaste põlvedele, nende ühiskondlikule edule, õigusele ja õiglusele. Seega on riigirahanduse strateegias enam kui õiglane viidata samuti põhiseaduse sissejuhatusele. Seda tehakse haruharva, sest praegused riiklikud olmemured kaaluvad üles põlvkondade ülese vaate, kuid ometi nii see ei peaks olema.

Peamine on muidugi euroala sünnil kokkulepitud Maastrichti kriteeriumitest tulenev iga-aastase defitsiidi hoidmine alla kolme protsendi SKP-st, mis on justkui ainus tugev nominaalne kriteerium. Lisaks lähtume struktuursest tasakaalust, mille arvutamises võib esineda ebatäpsusi, kuna peame hindama, mis seisus me majandustsüklis parasjagu oleme. Tagasivaatavalt on seda lihtne teha, ettevaatavalt keeruline ning sõltub paljudest eeldustest.

Ükski valitsus ei taha saada kaela Euroopa Komisjoni eelarvekriteeriumi rikkumise menetlust, mis seab meid Brüsselis halba valgusesse. Maastrichiti kriteeriumite napp täitmine ei peaks kindlasti olema meie ambitsioonide tipp. Klassiruumi analoogiat kasutades sobib selline näide, et õpilane asub õppima alles siis, kui on õpetajale käest saanud puuduliku hinde. Peame seadma kõrgemaid eesmärke ja sihtima oluliselt madalamat iga-aastast defitsiiti.

Mida tähendab põlvkondade ülene riigirahanduslik õiglus? ÜRO 2013. aasta sõnastuses kõlab see järgmiselt: "Praeguse põlvkonna püüd heaolu suunas ei tohi vähendada järeltulevate põlvede võimalusi osa saada heast ning väärikast elust."

Eestis võiksime kaaluda, kas ka meil oleks vaja välja töötada põlvkondade ülene riigieelarve raamistik, mis ei oleks üleliia keeruline ja omaks paindlikkust, kuid mis tagaks meie laste ja lastelaste heaolu minimaalselt samal tasemel kui meil, kes me oleme praegu otsuste tegijad ja hüvede tarbijad. Antud kontekstis ei mõtle me otseselt järgmist põlvkonda, vaid ka veel sündimata põlvkondi. Meie otsused või nende tegemata jätmine mõjutavad otseselt ka neid.

Rahandusministeerium teeb prognoose, mis ulatuvad 2070. aastani, aga kahjuks need laiemale avalikkusele suurt huvi ei paku. Riigirahandusest mõtlemine on meil olnud kahetsusväärselt reaktsiooniline ja vähem strateegiline, sest "events, dear boy, events". Kuid me peame siiski tõusma fiskaalvaatelt kõrgemale ja püüdma vaadata horisondil paistvat.

Mida me näeme? Elanikkond vananeb, rahvaarv ei kasva, tööealise elanikkonna ning sotsiaaltoetuste saajate suhe halveneb ning idanaaber on jätkuvalt väga agressiivne. Praegu ei ole midagi väga halvasti, kuid kindlasti saab nii olema, kui need trendid tulevikus jätkuvad. Milline on meie strateegiline vastus?

Otsused, millega lõputult ei venita

Kas peame minema Hollandi teed ning suurendama iga isiku vastutust nii tervishoius kui ka hariduses või leidub teisi lahendusi? See on poliitikute otsustada. Erinevalt Prantsusmaast, kus viimati oli riigieelarve ülejäägis 50 aastat tagasi – aastal 1974 –, saame veel vastu võtta sotsiaalkulude reforme, kartmata suuri tänavarahutusi. Kas see on nii ka kümne aasta pärast?

Hea näide on pensioniiga. Prantsusmaal tõi rahva tänavatele ettepanek tõsta pensioniiga 64 aastale ehk senisest kaks aastat kõrgemale. Meil pandi paika, et 2027. aastast sõltub vanaduspensioniiga keskmisest eeldatavast elueast. See kõik toimus rahulikult ühiskonnas diskuteerides ning tänavatel valitses vaikus. Ometi on just vanaduspensioniea reform Euroopa Komisjoni hinnangul taganud meie pensionisüsteemi kestlikkuse. Ehk saame pikaajalise fiskaalpositsiooni parandamisega hakkama küll, kui vaid tahame.

On omamoodi paradoksaalne, et pikaajalised poliitilised valikud, mis ei jõustu kohe, vaid alles aastate pärast, on poliittehniliselt oluliselt valutumad kui järgmise aasta eelarve muutmine, millega mõnelt huvigrupilt midagi ära võetakse. Me ei pea mõtlema ainult sellele, kuidas saada riigieelarve lähivaates tasakaalu, vaid sellelegi, kuidas tagada tasakaal ka kümne ja kahekümne aasta pärast.

Püsib küsimus, kas näiteks seadusandja peaks piirama sotsiaaltoetuste saajate ringi, seadma kuludele iga-aastased kasvikute piirmäärad ning viima toetused vajaduspõhiseks, kuna isikustatud andmeid on meil Eestis rohkem kui teistes OECD riikides. Et seeläbi annaksime järgmistele põlvkondade võimaluse teha oma valikuid, mitte tasuda võlakoormat, mis tuleneb meie langetamata ebameeldivatest otsusest.

Sarnaste probleemide küüsis vaevleb kogu arenenud maailm. OECD riikide elanikkonna keskmine vanus tõusis vahemikus 1990–2020 keskmiselt 8,2 aasta võrra, jõudes 41. eluaastani. 2050. aastaks eeldab OECD oma liikmesriikide keskmise vanuse kasvu 47. aastani.

Pikaajalistes vaadetes arvestatakse ka kliimamuutuse riigirahanduslikku mõju. Sellega kaasneb üks oluline probleem: eelduste ebatäpsus, mis muudab arvestusmudeli ebausutavaks. Kindlasti mõjutab inimtekkeline kliimamuutus meie tänapäeva ja veel enam tulevikku. Tegemist võib olla ettevaatavalt suurima rahandusliku mõjuriga üleüldse, aga riigieelarve kontekstis on seda äärmiselt keeruline arvestada.

Iga finantsmudel on rohkem kui vähem tundlik baaseelduste muutustele. Eriti kui arvutused ulatuvad üle kümnendite. Kliimamuutuste osas on eeldustes eksida liiga lihtne ja täpselt "pakku tabada" peaaegu võimatu. Kliimamuutuste puhul kehtib reegel, et kui sa ei saa teha parimat, ära tee vähemalt rohkem halba. Demograafia mudelitega on oluliselt selgemad lood ja neid tuleb mõistagi arvestada.

Varud mustadeks päevadeks

Rootsis pööratakse põlvkondade ülesele vaatele palju suuremat tähelepanu kui meil. Rootslaste mõtlemises on kindel koht ka järgmise põlvkonna võimalusel suurendada kiiresti riigi võlakoormat, kui juhtub midagi ootamatut. Selleks ei tohi riigivõla praegune tase olla üleliia kõrge.

Nimelt on Rootsil üks hiljutine rahvuslik kogemus, mis meil Eestis õnneks puudub: aastatel 1991–1994 toimunud panganduskriis ja selle mõju riigieelarvele. 1992. aasta suveks oli kinnisvarahindade kriisiga alanud doominoefekt viinud selleni, et toona 90 protsenti Rootsi pangandusturust kontrollinud seitsme suurima panga bilansis olid laenukahjud, mille kogumaht moodustas 12 protsenti Rootsi SKP-st. Sellises olukorras ei saanud riik jääda kõrvalseisjaks ja pidi minema pankadele appi. Kolme aastaga kasvas Rootsi riigivõlg hüppeliselt 40 protsendilt 68-le ning on nüüd väga tugeval ja madalal tasemel, 35 protsendil SKP-st.

Üks näide lähemalt. Läti riik pidi peale Lehman Brothersi kokkuvarisemist finantsturu stabiilsuse huvides päästma oma riigi suurima kommertspanga Parex Banka. Kuna riiklikud võlakirjaturud olid novembris 2008 praktiliselt suletud, tulid appi IMF ja Euroopa Liit 7,5 miljardi eurose abipaketiga, mis viis lõunanaabrite riigivõla taseme 2007. aasta 8,5 protsendilt kolme aastaga 48 peale.

Mõistagi ei piirdunud toonased rahvusvahelise finantskriisi mõjud vaid pangandusega. Sellega kaasnes ka välisinstitutsioonide kaasamine riigirahanduslikesse valikutesse, mis pole üleliia meeldiv ning on selgelt riigi rahalist suveräänsust vähendav olukord.

Õppetund on see, et riik peab iseseisvalt olema valmis taolisteks šokkideks, nn mustadeks luikedeks. Kas meie oleme? Arvestades meie riigivõla taset, mis on küll Bulgaaria järel Euroopa Liidus väiksuselt teine, kuid kasvuprotsendilt kiireim, on Eesti positsioon hetkel veel igati turvaline. Rõhuga sõnal "veel". Täpselt sama hea seisu peame pärandama ka oma lastele.

Rootsi või Läti näitest õppides peame mõtlema, et kui näiteks kaotavad krediiditurud mõnel teadmata põhjusel igasuguse usu Eesti Energia või näiteks Eleringi võlakirjadesse ja ettevõtete krediidireiting kukub n-ö mutta, siis peab riik ruttama appi neile kui süsteemselt olulistele ettevõtetele. Meil peavad olema puhvrid, et säiliks riigi võimekus rahaturgudelt keerulistes olukordades laenata.

Eelduseks on korras iga-aastane tulu-kulu bilanss ehk fiskaalhügieen. Praegu on riigifirmad pigem iga-aastased riigieelarve ad hoc täitjad oma dividendidega. Kehtib justkui kirjutamata reegel, et võtame sealt, kust saab, ja nii palju, kui saame. Kuid see pole iial kestlik. Ehk tasuks iga riigifirma puhul lähtuda varade reaaltootlusest (inflatsiooni ületavast tootlusest) just põlvkondade ülese varade säilitamise huvides?

Teeme igal kümnendil inventuuri

Maailma suurim riiklik rikkusfond on teatavasti Norra Riiklik Pensionifond, mida kutsutakse ka Norra õlifondiks. Selle maht ületab kolmekordselt naaberriigi Rootsi SKP ja on suurusjärgus 1,5 triljonit eurot. Sellest fondist ei tohi seaduse alusel teha väljamakseid riigieelarvesse rohkem, kui on fondi aastane reaaltootlus. Poliitilise riski maandamiseks otsustab vastava väljamakse parlament.

Võib-olla oleks ka meil sellest midagi õppida, mõeldes meie rikkusele, metsale või maavaradele. Laiemalt võiksime kaaluda maavarade avaliku debati avamist, sest me ju teame, et Eesti maapõues on peidus rohkem rikkust kui vaid põlevkivi. See on muidugi poliitikute otsustada.

Kui Rootsi näidet jätkata, siis nende mõtlemine on viinud ühe kriteeriumini, mis lühikokkuvõttes tähendab riikliku netovara säilitamist üle põlvkondade. Riigil on alati väga palju vara, olgu selleks riigifirmade osalused, muud tulutootvad likviidsemad varad või ka kodanike ühisomandina maavara. Samal ajal on bilansi teisel pool riigi kohustused ehk peamiselt riigivõlg.

Võiksime kaaluda, et teeme igal kümnendil vastava põlvkondade ülese netovara arvutuse, et hinnata pikaajalist väljavaadet. Meie ülesanne on anda järgmisele põlvkonnale üle vähemalt sama suur netovara, kui oli stardihetkel meil. See eeldab ka väga head ülevaadet riiklikest varadest. Olen veendunud, et tegevusalade põhiselt on see ülevaade olemas, kuid kas ka tervikpildina n-ö turuväärtuses?

USA linn Pittsburgh pakub ühte amüsantset näidet. Enne varade auditit teati, et linna omandis on munitsipaalvarana ca 400 hoonet, mille väärtus on kokku 57 miljonit dollarit. Peale varade auditit selgus, et linnal on kokku suurusjärgus 11 000 kinnisvaraobjekti, mille koguväärtus on 3,9 miljardit dollarit. Analüüsile kulutas linn 20 000 dollarit, palgates välise konsultandi.

Sarnaseid näiteid on kamaluga. Ajaloo esimese vastava harjutuse võttis ette Inglismaa kuningas ja Normandia hertsog William Vallutaja, kui ta palus ametnikel 1085. aastal koostada Viimsepäevaraamatu, kus on kirjas kõik kuninga varad, eelkõige kinnisvara ning elanikkonna täpne ülevaade. Üle tuhande aasta hiljem on meil samad väljakutsed.